Külalispostitus - Maradona: Jumala käsi – lugu keerulise elukäiguga jalgpallurist, kelle saatuseks oli olla oma rahva tõeline (eba)jumal

Viimasest külalispostitusest on möödas juba mõned kuud ning on aeg see segment Raamatugurmaani blogis jällegi elustada. Märkamatult on kätte jõudnud hilissügis ning spordihuvilisest külalisautorile on seekordne november toomas endaga kaasa hoopis midagi erilisemat, kui traditsioonilised pimedad õhtud ja jahedad ilmad. Nimelt algavad tänasest jalgpalli maailmameistrivõistlused, mis leiavad esmakordselt aset Kataris ning sealse kliima tõttu hoopis  hilissügisel.  Seega on käesolevast raamatust pajatamine sattunud kõige õigemasse aega.  Aga mis me siin ikka aega raiskame – seadke ennast mugavalt istuma või pikutama ning sukeldume koos ühe väga keerulise kuid andeka mehe elukeerisesse.

Diego Armando Maradona sündis 1960. aastal Argentinas. Lapsepõlv oli väiksele Diegole küllaltki keeruline, sest pere pidi hakkama saama viletsates tingimustes.  Märgiliseks hetkeks oli hetk, kui onu kinkis Diegole jalgpalli.  Üsna kiiresti said pereliikmed aru, et noor Maradona on jalgpallis väga andekas ning võib sellega kaugele jõuda.  Saatuse tahtel jõudsid kuuldused andekast noormehest ka Argentina kõrgliiga klubi Argentinos Juniori treenerini. Pärast esimest treeningut oli tal kõik selge ning Maradona lisati noortemeeskonna koosseisu. Maradona tähelend sai korraliku hoo sisse ajal, kui ta alustas Argentina kõrgliiga mängude vaheajal palliga tehniliste liigutuste ja nippide demonstreerimist publikule. Noor Diego oli üsna lühikest kasvu kuid jässakas. Tema turgutamiseks ja füüsilise vormi järele aitamiseks kasutati väga erinevaid võtteid sealhulgas ka näiteks vitamiinisüste. Sellest ajast juurdus Maradonasse ka umbusk traditsionaalse arstiabi vastu ning ta toetus oma vigastuste ravis praktiliselt terve karjääri jooksul eelkõige alternatiivsele meditsiinile ning Argentina arsti, dr Oliva juhtnööridele. See paraku polnud kõige targem tegu ning mõjutas tema jalgpallikarjääri kulgu üsna tugevalt.

1978. aastaks oli Maradona juba Argentina noortekoondise liige ja käis tõsine diskussioon tema kaasamiseks MM koondisesse. Seda paraku siiski ei juhtunud kuid see ei takistanud koondisel võitmast maailmameistritiitlit. Maradona enda esimene tähetund saabus aasta hiljem, kui võideti Argentina noortekoondisega U20 MM tiitel. Selleks ajaks oli Maradona muutunud sõjaväe hunta poolt juhitud Argentinas kõige kuumemaks ekspordiartikliks jalgpallis.  Teda käidi isegi Inglismaalt palkamas – siiski tõmbas 1982. aastal pikima kõrre Hispaania tippklubi Barcelona.  Algas Maradona ja tema suure kaaskonna kõrgaeg – palju raha, ilusad autod, uhked majad. Lõunamaalaste kombe kohaselt saatis teda kogu karjääri jooksul olenemata riigist lähimad pereliikmed ning lisaks ka lugematul hulgal sõpru või muid kasu saada ihkavaid tegelasi.  Maradona agendiks oli too hetk tema lapsepõlve sõber Jorge Cyterszpiler, kes mõtles alatasa välja uusi mooduseid, kuidas Maradona nimega raha teenida. Erinevad tooted ja filmid tähendasid seda, et Diego Maradona oli praktiliselt iga pool.

1982. aasta MM oli esimene, kus Maradona Argentina koondisega osales. Paraku ei õnnestunud neil eelmist võitu kaitsta ning see oli suur pettumus kogu riigile. Pettumus mõjutas tugevasti ka Diego Maradonat, kelle iseloom oli juba varajasest noorusest üsna äkiline ja rahutu. Esimene välisklubi tõi Diegole kaasa ka ebatervislikud eluviisid, millest ei puudunud alkohol, narkootikumid ning pidev pidutsemine.  Barcelonas paraku edu ei tulnud ning pärast pingelisi läbirääkimisi asus Diego Maradona 1984. aastal mängima Napolisse. Klubi, kus Diego Maradona nautis oma parimat mängu tuli tema juhtimisel kahel korral Itaalia meistriks, võitis korra Itaalia karika ja tugevuselt teise Euroopa klubijalgpalli sarja. Siiski saatsid teda ka seal pahandused. Käies tihedalt läbi kohaliku maffiaga, suurenes Maradona sõltuvus pidudest ja sellega kaasnevast.  Jalgpall hakkas jääma tahaplaanile – sellest sai Maradona jalgpallikarjääri vaikne kuid kindel hääbumine. Samuti hakkasid teda järjest enam kimbutama vigastused, mida raviti endiselt dr Oliva juhistega.

1990. aastal toimunud MM oli viimane turniir, kus Maradona mängis oma nime vääriliselt. Meeskond purjetas finaali, võites muuhulgas poolfinaalis ka Itaalia koondist. Siiski peetakse Lääne-Saksamaa vastu mängitud finaali üheks kõige igavamaks ja ebaatraktiivsemaks tippkohtumiseks. Argentina kaotas 0:1 ning Maradona oli karikast ilma.  1991. aastal jäi Diego vahele dopingukontrollis kokaiini kasutamisega ning pidi kandma 15 kuulist mängukeeldu.  Sellest ta paraku enam jalgpalli mõistes ei toibunudki. Napolist lahkudes mängis võõrutusravil oma sõltuvust ohjeldada püüdnud Maradona karjääri lõpus veel Sevillas ja erinevates Argentina klubides ning tegi ka kõrvalepõike 1994. aasta MM-ile. Seal jäi ta teistkordselt dopinguga vahele, olles tarbinud järjekordse tundmatu taustaga arsti poolt antud dieeditablette.

Diego Armando Maradona lõpetas karjääri 1998. aastal ning pidas ka 2001. aastal koondise eest lahkumismängu. See oli paraku hale vari kunagise jalgpalli jumala tippaegadest. Siiski ei kadunud ega pole siiani kadunud rahva armastus oma parima poja vastu.  21. sajand tõi Maradonale ridamisi treeneriameteid, millest kuulsaim on Argentina koondise peatreeneri amet. Selle raames käis Maradona 2010. aastal ka MM-il ning sai juhendada tema mantlipärijaks peetud Lionel Messit. Paraku ka sellest midagi helget ei tulnud ning üsna pea oli ta sellest ametist prii. Karjääri lõpuaastad olid Maradonale tervise mõistes keerulised – mure oli nii kehakaalu kui sellest tingitud tervisehädadega. Lõplikult sulges Argentina ebajumal oma silmad 2020. aasta novembris, olles 60 aastane.

Raamat oli postituse autori jaoks karmilt aus ja hästi serveeritud läbilõige üheks maailma parimaks jalgpalluriks peetud Diego Maradona elust. Teadsin tema pahedest ja skandaalsetest hetkedest ka eelnevalt, kuid raamatut lugedes taipasin, et probleemid tema elus on olnud suuremad kui arvasin. Saab kindlalt väita, et tegelikult raiskas Maradona liigselt oma looduse poolt antud annet ning oleks võinud olla vähemalt klubijalgpallis oluliselt edukam. Paraku polnud tema kõrval õigeid inimesi ning tema enda tuline iseloom ja vähene haridus ja haritus ei lasknud tal teha õigeid otsuseid. 

Siiski ei saa keegi alahinnata tema panust jalgpalli ajalukku ning ebajumala staatust Argentinas ei võta temalt mitte keegi mitte kunagi ära.

Kuningas on surnud, elagu kuningas!  Viva Diego!

Raamatu tõi lugejateni kirjastus Koolibri, suured tänud neile! Häid lugemis- ja jalgpallielamusi aasta lõppu ning kohtumiseni juba tulevikus mõnes uues külalisposituses!