Selles postituses kirjutan Merilin Paas-Loeza noorteromaanist "Mida silmad ei näe", mis pälvis kirjastuse Tänapäev ja Eesti Lastekirjanduse Keskuse 2020. aasta noorteromaanivõistlusel ühe kahest välja antud III kohast.
Loo keskmes on Hanneli, andekas ja lootustandev pianist, kes saab ühel päeval korraga kaks uudist. Ta võidab oma klaverimängu oskustega konkursi, kuid tema ema saab avariis surma. Peale seda otsustab Hanneli isa võtta vastu direktori koha väikeses Tuhakõrve gümnaasiumis ning Hanneli kolib koos isaga Tuhakõrvele elama.
Romaani kõrvalliini keskmes on Agnes, noor tüdruk Tuhakõrvelt. Agnes tuleb hoopis teistest oludest, kui Hanneli. Tüdruku õlul lasub suur vastutus - näiteks peab ta endale söögi ostmiseks ise raha teenima ja jälgima, et arved õigeaegselt makstud saaks. Seda seepärast, et tema ema on alkohoolik. Agnesel ei ole just palju sõpru ning klassikaaslased kiusavad teda. Temas tekib lootus sõprusele, kuna Hanneli istub enamikes tundides Agnese kõrvale ja astub vastu ka tema kiusajatele.
Tuhakõrve on tavaline Eesti väikelinn, mille peamine elu keerleb ümber linnakese keskväljaku. Kohalikud noored kogunevad vabal ajal ja hängivad niisama. Hanneli kui Tallinnast pärit tüdruku jaoks oli selline elukoha muutus kahtlemata suur. Kas või juba seepärast, et kogukonnas kujunenud reeglid ja arusaamad on väikelinnas hoopis teistsugused. Samuti pakub suurlinn teatavas mõttes anonüümsust, väikelinnas teavad kõik inimesed kõiki. Eriti hästi teatakse kõike muidugi uute elanike kohta. Suur- ja väikelinna vahe tuli selles romaanis hästi välja.
Mulle ei meeldinud see, et autor kujutas Agnese ema liiga robustselt ja halvasti. Ma ei väida muidugi, et selliseid ema-tütre suhteid ei eksisteeriks, kuid Agnese ema oli kujutatud pisut liiga halva emana. Kuigi, raamatu lõpus, kui sündmused võtsid kaunis kriminaalse pöörde, toimus muutus ka Agnese emas.
Kokkuvõtteks ütleksin, et tegu oli mõnusalt lihtsa ja ladusalt kirjutatud noorteromaaniga. Soovitan, kui otsid lugemiseks üht mõnusat noorteromaani.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar