neljapäev, 5. jaanuar 2023

Moodsa aja kohtamise varjukülg

Lisa Ungerilt olen varem lugenud romaani "Pihtimused 19:45 rongis", mis mulle väga meeldis. Autori teine romaan oli mul lugemisnimekirjas juba enne seda, kui see eesti keeles ilmus ning mul oli hea meel see ühel pealelõunal Helios kirjastuse ilmuvate raamatute seast avastada.

Romaani peategelane Wren on pikka aega üksi olnud ning otsib endale kaaslast moodasl viisil - läbi kohtinguäpi. Ta tutvub Adamiga ning nende vahel on alates esimesest kohtumisest tõmme ja tugevad tunded. Wreni ja Adami vahel tekib suhe ning naine tunneb end kui seitsmendas taevas. Wren on õnnelik ja vaatab lootusrikkal tuleviku suunas. Seda kuni hetkeni, mil Adam ühele nende kohtingule tulemata jätab. Ja mitte ainult - mees ei vasta ka telefonile, samuti on kadunud kõik tema sotsiaalmeediakontod. Peagi saab Wren teada, et Adamil olnud suhted veel paari naisega, kõik nad tutvusid mehega samas kohtinguäpis. Nüüd on need naised kadunud.


Romaanis on 2 peamist liini - Wreni lapsepõlve lugu ning Adami jälgede ajamine. Romaani tempo oli minu jaoks aeglane, võiks isegi öelda, et pisut liiga aeglane. Mulle pakkus rohkem huvi Wreni lapsepõlv, kui see, et Adami kohta tõde teada saada. Olgu öeldud, et Wreni lapsepõlv oli päris jube, see pani mind imestama, et ta ise täiskasvanuna sellest pea üldse mõjutatuna ei tundunud. 

Romaani lõpp jäi minu jaoks veidi lahjaks, ootasin, et Adam ja Wren on omavahel kuidagi ... mõistatuslikumat moodi seotud. Wreni üle oli mul aga hea meel, sest ta tõepoolest leidis lõpuks õnne (see oli ka kõik, mille juba üsna romaani alguses veidi ette aimasin). 

"Viimane, kes hüljati" oli, nagu juba mainisin, küllaltki aeglaselt kulgev lugu. See oli küll sisult huvitav, aga minu jaoks jäi sellel puudu see salapärane x-faktor, mis oleks mind selle külge naelutanud. Kuna aga lugu iseenesest oli huvitav, siis soovitan seda lugeda küll. 


Suur tänu kirjastusele Helios selle raamatu eest!


Teised Lisa Unger'i raamatud minu blogis:

"Pihtimused 19:45 rongis"

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kümme väikest sõdurpoissi...

Nagu pikaajalisemad blogilugejad teavad, siis üsna suure osa raamatutest, mida loen moodustavad krimiromaanid. Siiski ei ole ma siiani lugen...