Aastatetaguse juhtumi uurimine öisel ajal

Kriminaalromaani "Pime õnnis öö" tegevuse keskmes on taas öise vahetuse uurija Renee Ballard. Olles ühel varahommikul tagasi jaoskonda jõudnud märkab ta kedagi, kes vanade toimikute seast midagi otsib. Tuleb välja, et too salapärane inimene, Harry Bosch töötas samuti politseinikuna ning nüüd püüab ta lahendada üht aastatetagust juhtumit, mille ohvriks oli 15 aastane tüdruk Daisy. Ballard otsustab meest aidata, et tüdruku mõrvar viimaks kohtu ette tuua.

Raamatu sisu tundus mulle põnev. Alti on huvitav lugeda, kuidas aastaid lahendamata kuriteod lõpuks lahendatud saavad, kui neile n-ö värske pilguga läheneda. Minu jaoks oli aga kummaline see, et Daisy ema elas koos Boschiga, kes kunagi Daisy tapmist uuris. 

Sarnaselt sarja esimese osaga on ka selles romaanis lahendamisel mitu erinevat kuritegu, mis teeb raamatu sisu minu arvates mõnevõrra keerukaks ning jätab Daisy juhtumi uurimise veidi tahaplaanile. Ballard ja Bosch uurijatepaarina olid minu jaoks sümpaatsed. Nad mõlemad on targad, nutikad ja politseitöös põhjalikud. Neil on tahe juhtumid lahendada ja kurjategijad vastutusele võtta isegi siis, kui see ei ole nende poolt alati seaduslikult tehtud.

"Pime õnnis öö" oli algul aeglane ja veniv, kuid lõpp oli seevastu hoogne. Minu arvates oli see raamat sisu poolest tugevam kui sarja avaosa.

Suur tänu kirjastusele Helios selle raamatu eest!

Teised Michael Connelly raamatud minu blogis:

"Öine vahetus"

Öised kriminaalsed juhtumid

Uurija Renee Ballard oli kolleegide seas kõrgelt hinnatud hetkeni, mil ta esitas leitnant Olivase suhtes seksuaalse ahistamise kaebuse. Peale seda määratakse naine öise vahetuse uurija ametikohale. See tähendab, et ta saab koos paarimehe Jenkinsiga öösel väljakutse ja alustab uurimist, kuid peab igal hommikul juhtumite uurimise pooleli jätma ja need vastavate osakondade uurijatele üle andma. Esiti tundus selline kontseptsioon minu jaoks natuke imelik, kuid et romaani tegevus leiab  aset Los Angeleses, siis kuritegevust jätkub seal ilmselt nii päevaseks kui ka öiseks ajaks.

Ühel ööl satub Ballard kahe juhtumi otsa. Leitakse peaaegu surnuks pekstud protsituut ning ühes ööklubi tulistamises saab surma ettekandja, kes juhtus valel ajal vales kohas olema. Naine tunneb, et tahab need juhtumid kindlasti ise lahendada, et need ei jääks aja ja tööjõu nappuse tõttu "riiulile tolmu koguma."

Romaani peategelane Ballard mulle meeldis. Ta oli pühendunud, tegi oma tööd südamega ning oli näha, et kuritegude ohvrite saatus läheb talle korda. Samuti oli mulle sümpaatne tema paarimees Jenkins, kes tegi öise vahetuse tööd sellepärast, et saaks päevase aja koos haige abikaasaga veeta. 

Kui romaanist endast rääkida, siis mind häirisid kaks asja - korraga uuriti kaht juhtumit ning sellest tulenevalt oli ka tegelasi minu jaoks pisut liiga palju. Kohati oli ka raske järge pidada, millist juhtumist neist kahest Ballard parajasti uurib (eriti siis, kui lugemine oli õhtul pooleli jäänud ning järgmisel päeval uuesti lugemist alustasin). Ühe juhtumi puhul arvasin üsna ruttu ära, kes süüdlane on, kuid teise puhul oli süüdlase isik minu jaoks üllatuseks. 

Kuigi, nagu enne kirjutasin, oli selles romaanis tegelasi ja tegevust minu jaoks pisut paljuvõitu, oli "Öine vahetus" siiski üle keskmise huvitav ja haarav lugemine. Raamatu sisekaanelt lugesin, et sügisel peaks eesti keeles ilmuma ka sarja teine osa, mida samuti kindlasti lugeda plaanin.

Suur tänu Helios kirjastusele selle raamatu eest!

Teised Michael Connelly raamatud minu blogis:

"Pime õnnis öö"