Retk kevadtalvisest Eestist sooja Singapuri

Tõstke käsi, kes igatseb juba sooja suve - õnneks on see juba peagi kohal. Mina olen kahtlemata üks neist! Seepärast otsustasingi ette võtta rännaku kaugele Singapuri ja seda läbi raamatu "Minu Singapur".

Esiteks pean ütlema, et reisiraamatutele on mul omamoodi lähenemine. On riike, mille kohta tean hoobilt, et tahan lugeda. Samas on ka riike, mis üldse ei tõmba. Seda siin pikemalt ei lahkaks et miks just ühe kohta loen ning teise kohta mitte, sest postitus veniks siis lihtsalt liiga pikaks :D.  Kuid kui kuulsin, et ilmumas on raamat Singapuri kohta, siis mõtlesin, et seda tahan kindlasti lugeda. 

Singapuris elab ligi 6 miljonit inimest, loomulikult on nende seas elanikke erinevast rahvusest. Kunagi oli linnakorraldus selline, et iga rahvuse esindajad elasid koos ühes linnaosas. Tänapäeval on sealne korraldus aga hoopis teistsugune - kõik rahvused elavad koos. Ühelt poolt võib see tekitada eri rassidest inimeste vahel konflikte, kuid teiselt poolt aitab vältida getostumist. 

Singapuri juures on põnev see, et riik ise on oma elanike suhtes nõudlik. Kes reeglite vastu rängalt eksib, saab ka üsna karmi karistuse. Samas aga pakub riik oma elanikele turvalist ja arenenud elukeskkonda, heal tasemel haridust ning palju muid hüvesid - minu arvates päris aus diil. Huvitava asjaoluna tooksin välja, et Singapur on meie e-riigist küllaltki palju õppinud - näiteks on neil kasutusel ID-kaardi sarnane kaart. See aga tähendab, et Eestit kui e-riiki on märgatud ning ilmselgelt märgatakse ka edaspidi ning oleks igati arukas meie e-teenuseid edasi arendada, sest see on hea võimalus Eesti kui e-riigi mainet hoida. 



See riik tundub olevat justkui kaks ühes - moodne arhitektuur ja pilvelõhkujad käivad käsikäes rohelusega, mööda pilvelõhkujaid ronivad ronitaimed ning igal pool on palju parke. Usun, et mida rohkem on meie ümber rohelust, seda tervemad me oleme nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Õnneks on Eestis palju metsi, mis pakuvad silmailu, mõnusat jalutuskohta ning teevad muidu meele rõõmsaks. Samas aga võiks ka meie pealinnas olla veidi rohkem mõnusaid parke ja muid jalutuskohti (noh, asja mõistusega võttes saan aru, et meie pisikese Tallinna peale neid väga palju ei mahugi).

Singapur on minu jaoks alati tundunud selline kauge ja mõnes mõttes müstiline paik. Raamatu autor, Liis Lass kutsus seda väga tabavalt "Hiiumaa-suuruseks täiskasvanute disniländiks". Olles nüüd läbi raamatu Singapuriga natuke rohkem tuttav leian, et see ütlus peab täitsa paika. Pindalalt on Singapur küll väike, kuid tegu on väga arenenud riigiga, kelle toimimismehhanismisdest on üsna palju kasulikku õppida. Raamat ise oli kirjutatud ladusalt, mõnusalt ning lugemine läks üsna kiirelt. Soovitan lugeda!




Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Mis peitub ilusa fassaadi taga?

Miks on hea hoida sotsiaalmeedia kontod privaatsena?

Kas kadunud tüdruku ema süda saab lõpuks rahu?