Kas elu on alati nii lihtne ja ilus, kui pealtnäha paistab?

Nagu eelnevatest postitustest aru võib saada meeldib mulle enamasti lugeda krimiromaane või põnevikke.

Vahel aga tahan lugeda midagi sootuks teistsugust ning siis satuvad mulle näppu noorteromaanid. Käesolevas postituses tulebki juttu ühest noorteromaanist, pealkirjaks on sellel "Lihtsalt kuula" ning selle autor on Sarah Dessen. 

Loo keskmes on noor tüdruk Annabel. Ta on edukas modell, kuid sellest hoolimata tunneb ta end üksikuna. Aga see ei tähenda, et ta terve oma senise elu oleks end üksikuna tundnud. Tema parim sõbranna oli Clarke. Kuid nende naabruskonda kolib uus perekond, kellel oli tütar Sophie, kes hakkas jälitama Annabeli õde Kirstenit tahtes temaga sõbrustada. Annabeli ema teeb aga talle ettepaneku, et Annabel võiks ise Sophiega rääkima minna, et aidata tüdrukul uues linnas sisse elada. Sophie tundus mulle algusest peale selline tegelane, kes endaga negatiivsust kaasa toob. Kõhutunne ei vedanud mind alt - Sophiel õnnestus tekitada tüli Annabeli ja Clarke'i vahel, mistõttu nad üksteisega enam ei suhtle. Peagi tekib tüli ka Sophie ja  Annabeli vahel, seetõttu jääbki tüdruk üksikuks.

Annabel ei ole oma perest kellelegi maininud põhjuseid, miks sõbrad temaga enam ei suhtle. Varsti aga leiab Annabel end sõbrustamast teise üksiku hingega - Oweniga. Owen on melomaan ning tal on raadios oma saade. Lisaks sellele, et Owen tutvustab Annabelile imelisi helisid täis muusikamaailma õpetab ta neiule ka seda, et kõigi, ka iseenda vastu tuleb olla aus. Just temalt saabki Annabel julgustust rääkida perele, mis põhjustel sõbrad temaga ei suhtle. Samuti leiab ta endas piisavalt julgust, et tunnistada emale, et ta ei soovi enam modellitööd teha.

Annabeli pere elas klaasist majas. Igaüks, kes sealt mööda sõitis võis näha neid koos aega veetmas, õhtusöögilaua taga naermas. Klaasist maja annab väga hästi edasi mõtet, et kõik ei pruugi alati olla nii hästi, kui pealtnäha paistab. Alates hetkest, mil Kirsten nende juurest eraldi elama kolis, on pere Annabeli arvates justkui puuduva tükiga pusle. Annabeli teine õde Whitney põeb anoreksiat, mis omakorda mõjub tema suhtele Annabeli ja teiste pereliikmetega.

Mulle meeldis, ja see oli minu jaoks ka pisut üllatav, et autor puudutas selles romaanis tõsiseid teemasid nagu söömishäire ja vägistamine. Sellistest teemadest kirjutamine võib ilmselt olla keeruline, kuid autor sai sellega hästi hakkama. Mulle meeldis ka see, kuidas autor kirjeldas söömishäirest paranemist. Vahel tundub mulle, et autorid ilustavad seda protsessi, kuid Sarah Dessen kirjeldas seda kui tõsist ja keerulist protsessi, tuues välja ka selle, kuidas paranemisteekond peresuhetele mõjub. Ka on selle raamatu suureks boonuseks i-me-li-sed muusikakirjeldused. Ühesõnaga - mulle see romaan meeldis ning Sarah Dessen on üks neist autoritest, kelle raamatuid ka edaspidi hea meelega loen.

Soovitan seda raamatut neile, kellele meeldivad tõsise sisuga noorteromaanid. Kui otsid head ja sisukat noorteromaani, siis Sarah Dessen on autor, kelle raamatuid kindlasti lugema peaksid!