Osakond Q tegutseb jälle!

Jussi Adler-Olseni romaani "Selfid" keskmes on eluga puntras olevad noored, kes elatuvad sotsiaaltoetustest. Loo keskmes on Denise (kelle ema on alkohoolik ning vanaema eriti karmi ütlemisega vanem daam), Jazmine ja Michelle. Ühel hetkel aga hakkab keegi just sedatüüpi noori naisi nagu Denise, Jazmine ja Michelle, tapma. Samal ajal leitakse Kuninga aiast ühe vanema naise surnukeha ning niidotsad seovad selle juhtumi ühe aastatetaguse tapmisega. Võin juba etteruttavalt öelda, et Denise on mõlema loo poole puhul ühendavaks lüliks. Kuidas? Sellel ei tahaks ma pikemalt peatuda, et ka Sinu lugemiselamus põnev oleks.

Romaani teise suure osa moodustab Rose ja tema minevik. Romaanisarja eelmise osa lõpus tehti temaga hüpnoosiseanss, mis tõmbas lahti haavad tema minevikust. Carl ja Assad saavad ajapikku teada, mis temaga minevikus juhtus ning mida sügavamalt nad seda uurivad, seda õudsemaid asju nad avastavad. Võin öelda vaid niipalju, et selline ei tohiks ühe lapsevanema ja lapse suhe kindlasti olla.

Romaanis käsitleti üht heaoluühiskondade valupunkti - noori, kes tööl käia ei viitsi ning kes leiavad, et mugav on ära elada sotsiaaltoetustest (ning siit-sealt lisaks saadavast rahanatukesest). Sellele leiabki selle romaani kurikael enda arvates lahenduse, kuid milline see on, seda saate juba ise lugeda. Küll aga võin öelda, et minu jaoks pääses ta vastutusest liigagi kergelt. 



Jussi Adler-Olseni osakond Q sari on endiselt üks mu suuri lemmikuid. Mulle meeldib, kuidas Carl on just parasjagu eneseteadlik ning ei lase endale pähe astuda, kui teab, et tal on millegi osas õigus. Samuti Assad, kes on ühest küljest humoorikas ning räägib Carlile kogu aeg tolle jaoks arusaamatuid kaamelinalju, kuid kes teisest küljest on julge ning ei löö millegi ees risti ette.

Algul oli raamat minu jaoks veidi segane, eriti Denise'i osas. Aga kui ühel hetkel autori oskuslikult pillatud vihjetest aru sain, siis oli mul täielik ahaa-hetk ning alates sellest hetkest ma seda raamatut käest panna ei suutnud. Selliste tõsisemate kriminaalromaanide puhul ma alati mõtlen, kuidas autorid üldse nende seoste peale tulevad, mis lugudes peituvad. Vahel ma kujutan lugedes ette, kuidas autor loo skeemina paberile visandab ning siis sellele loo n-ö ümber kirjutab. Hardcore oleks aga see, kui autoril reaalselt olekski terve lugu peas valmis ning see vajab ainult paberile panekut.

Soovitan, kui Sulle meeldivad veidi keerulisema sisuga krimiromaanid, mille sisu esimese paari peatükiga ära ei arva, samuti ka siis, kui  Sind ei häiri keskmisest räigemad detailid. Tasakaaluks leiad siit palju mõnusat musta huumorit (mis on ka üks asjadest, mis mulle osakond Q sarja raamatute juures väga meeltmööda on). 


Suur tänu kirjastusele Pegasus selle raamatu eest!

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Mis peitub ilusa fassaadi taga?

Miks on hea hoida sotsiaalmeedia kontod privaatsena?

Kas kadunud tüdruku ema süda saab lõpuks rahu?