Romaan algab sellega, kui rannikul oli tugev orkaan. Selle ees tunneb hirmu Linnea, kes on oma kodus üksi, kuna tema abikaasa Mats on tööreisil. Magama heites kuuleb ta majas kääksumist ja naginat. Arvates, et maja lihtsalt tuule käes nagiseb, vajub ta uuesti unne. Kuid kui majast uuesti hääli kostab, on ta järsku täiesti ärkvel. Kui Linnea magamistoa ukse taga samme kuuleb, ei ole enam kahtlust - keegi on majas. Kui ta näeb, et keegi tuppa siseneda tahab, haarab ta voodi alt sinna juba varem peidetud pesapallikurika ning ründab sellega sisenejat. Toimub rüselemine ning Linneal õnnestub majast põgeneda. Paraku pole naabermajas kedagi kodus ning Linnea appikarjed kaovad tuulde. Lõpuks saab majja sisse tunginud mees ta kätte.
Väljakutse jõuab Skåne politsei lahendamata juhtumise üksuse juhi Tessi ja tema kolleegi Marieni. Juhtum tundub olevat hirmutavalt sarnane juhtumisega, mis leidsid aastaid tagasi aset Taanis, Kopenhaagenis. Sealset kirjategijat kutsuti Valby-meheks ning ta ründas just Linnea-taolisi, keskealisi naisi eramajade piirkonnas ning ei jätnud endast maha ühtegi jälge. Kuid tundub, et see kurjategija on taas tegutsemas, sest rünnakud naistele jätkuvad. Juhtumeid uurides leitakse aga seos ka ühe ammu juhtunud looga, kus üks noor neiu kadunuks jäi, mida Tess on juba ammu lahendada tahtnud.
Nii filmide kui ka raamatute puhul on minu jaoks alati kvaliteedimärgiks see, kui teose sisu põhineb reaalselt aset leidnud sündmustel. See annab mulle signaali selle kohta, et autor on näinud vaeva, et uurida päris sündmusi ning ehitada kaudselt nende ümber lugu. Romaan ise oli küllaltki tempokas, eriti just lõpupoole ning mulle meeldis, et autor romaani lõppu lahtiseks ei jätnud. Enamasti mulle meeldib, kui seda tehakse, sest saan ise mõelda, kuidas lugu lõppeda võiks, kuid juba algusest peale teadsin, et see lugu ei saa ilma kindla lõputa jääda. "Kadunud tüdrukud" tegelastest oli mulle meeltmööda Marie, kelle teravad ja otsekohesed ütlemised panid mind sageli muigama.
Iseenesest oli see romaan põnev, kuid midagi jäi selles minu jaoks puudu. Ei tekkinud sellist "klikki" nagu mõne teise krimkaga. Minu jaoks oli liialt palju keskendutud tegelaste eraelule. Aga raamatute suhtes on kõigil erinev maitse, seega kui teema Sind huvitab, siis võid sellele raamatule võimaluse anda küll.
Suur tänu kirjastusele Eesti Raamat raamatu eest!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar