Võidujooks elu või surma nimel

Richard ja Margaret Swann veedavad kahekesi rahulikku õhtut, kuni keegi nende koju sisse murrab. See keegi ei lahku sealt elusalt. Inspektor Fawley ja tema meeskond hakkab juhtunut uurima ning peagi saab selgeks, et salapärane sissetungija ei olnud Swannide jaoks sugugi tundmatu. Välja tuleb ka seos ühe aastaid tagasi toimunud võika juhtumiga ning kui selgub, et selle juhtumi eest pikalt vanglas olnud naine on tegelikult süütu, on meedia sõiduvees. 

Cara Hunter on üks minu lemmikautoreid ning "Elu või surma nimel" on inspektor Fawley sarja kuues osa. See on üks raamatutest, mille kohta on keeruline kirjutada ilma, et sisu reedaks. Seda ma aga teha ei taha, seega kirjutan siia lihtsalt oma üldised mõtted :) 

Kui vahel juhtub, et sarja avaosa on sisult tugev ning edasised osad "lahjemad", siis selle sarja kõik kuus osa on sisult nutikad, läbimõeldud ja ülimalt huvitavad. Lugedes oli mitmel korral tunne, et nüüd olen välja nuputanud, millega see lugu lõpeb, aga sellele järgnes kohe pööre, mis mu teooria pea peale keeras. Viimased leheküljed lugesin ahvikiirusel, et teada saada, millega see lugu lõpeb, millega autor mind romaani lõpus üllatab. 

Mulle on meeldinud kõik selle sarja osad ning kõik saavad minult ka lugemissoovituse. Aga kindlasti soovitan neid lugeda algusest peale õiges järjekorras, et tegelaste, eriti inspektor Fawley eraelust (mis moodustab neist raamatutest küllaltki suure osa) paremat aimu saaks. 

Teised Cara Hunteri romaanid minu blogis:

"Kogu tõde"

"Mõrv perekonnas"

"Ohjeldamatu raev"

"Väljapääsu ei ole"

Sünge lõpuga vana-aastaõhtu pidu

Rhys Lloyd - edukas laulja ja Peegeljärve äärsete suvekodude omanik on otsustanud korraldada vana-aasta õhtul peo. Peole on kutsutud nii külarahvas kui ka suvekodudes peatujad. Maja on rahvast täis, šampanja voolab ojadena - see on unustamatu pidu. Jah, unustamatu on see tõepoolest, kuid keegi kutsututest ei ole peomeeleolus, sest keskööl leitakse Rhys Peegeljärvest surnuna ulpimast. 

Juhtunut hakkavad uurima kohalik konstaabel Ffion Morgan, kes tunneb kõiki peol viibinuid. Tõsi, küll mitte isiklikult, aga väikese koha värk - kes on naaber, kes kunagina klassi ja/või trennikaaslane jne. Koos kontaabel Morganiga hakkab mõrva lahendama ka konstaabel Leo Brady, kes tuleb Inglismaalt.

Romaanis on tegelasi üsna palju ning igaühel neist oli põhjust Rhys tappa. Põhjust selleks oli ka konstaabel Morganil endal, see muutis loo üpriski põnevaks ning ma ei jõudnud romaani lõppu ära oodata, et saada teada, kelle südametunnistusel mehe surm lasub. Mulle meeldis ka romaani ülesehitus - erinevad peatükid eri tegelaste silme läbi. Selliselt kirjutatud romaane meeldib mulle lugeda, sest iga peatükiga saad killukese infot, mis Sind lõpplahendusele lähemale viib. 

Olen lugenud kõiki seni eesti keeles ilmunud Clare Mackintosh'i põnevikke, ning kõik on mulle meeldinud. Ta on ka üks neist autoritest, keda alati soovitan, kui keegi minult põnevikusoovitusi küsib. Goodreadsist nägin, et konstaabel Morgani sarjale on tulemas ka teine osa, mida põnevusega ootan ning kindlasti ka blogis kajastan, kui see eesti keeles ilmub. 

Suur tänu kirjastusele Pegasus selle raamatu eest!

Teised Clare Mackintosh'i raamatud minu blogis:

"Pantvang"

"Valede mäng"

"Teiste inimeste majad"

Nukker lugu ühe väikese poisi kadumisest

Väikelinn nimega Avery Weir. Shelby isa on kohalik šerif ning naine töötab tema alluvuses. Väikelinnale omaselt ei toimu seal just eriti palju kriminaalset. Kõik on rahulik ja tavapärane kuni hetkeni, mil jaoskonna telefon heliseb. Helistajaks on kohalik naine, Ellen Sloan, kes arvab, et tema poeg Jeremiah on röövitud. Hoolimata sellest, et tegu on vaikse väikelinnaga, tegutseb seal nii mõnigi kahtlane tegelane. Ühele neist langeb keerulise minevikujuhtumi tõttu suurem kahtlusevari, kui teistele. Ometi olin lugedes enam kui veendunud, et see on autori katse lugejat valedele jälgedele juhtida.

Lugu ise edenes küllaltki aeglaselt, minu maitse jaoks ehk pisut liigagi aeglaselt. Samas oli selles loos teatav salapära ning see pani kuidagi mind romaani lugema. Mõistagi tahtsin ma teada, mis Jeremiah'iga juhtus. 

Romaanis lahendati lisaks Jeremiah' kadumisele ka ühe linnaelaniku, Colleen'i ammust tapmist. Rääkides romaani lõpust, siis grammivõrra rohkem üllatas mind see, kes tappis Colleen'i, sest kuidagi ei näinud sellist lahendust tulemas. Sel romaanil oli teatav nukker alatoon, mis pani mind mõtlema, et keegi ei ela igavesti ning vanaks saamine on paratamatu. Mulle meeldis, et romaan oli algusest lõpuni tervik, et autor ei jätnud ühtki lahtist otsa.

Soovitan, kui otsid aeglaselt kulgevat ja veidi melanhoolse alatooniga lugemist.

Suur tänu, Ühinenud Ajakirjad, raamatu eest!

Kauge (ja rahutu) Hongkong

Kauge ja kättesaamatu - just selline on Hongkong (ning Aasia piirkond üleüldiselt) minu jaoks tundunud. Õnneks aitab hädast välja Petrone Prindi Minu-sari, mille raamatust "Minu Hongkong" selles postituses kirjutan.

Raamatu autor Teele otsustab Hongkongi kolida peamiselt seetõttu, et ei kannata külma. Kui mulle üldiselt Eesti igati meeldis, siis see oleks põhjus, mis paneks mindki teise riiki kolima. Lisaks soojale kliimale ootasid Teelet Hongkongis ees ka ülikooliõpingud. 

Raamatust sain teada nii mõndagi huvitavat. Näiteks on Hingkongis (peaaegu) kõigil abiline, kes on enamasti pärit Filipiinidelt või Indoneesiast. Abilised on nagu pereliikmed, kes töötavad ühe pere juures aastaid. Eriti huvitav oli see, et abilistel on nädalas üks kohustuslik vaba päev. Ühest küljest on selline amet mõistetav, sest aitab vaesematest piirkondadest pärit inimestel raha teenida ning sellega nii iseennast, kui ka oma perekondi ülal pidada. Teisalt aga mõtlen, et olen nii privaatne inimene, et ei laseks kedagi oma korteritki koristama. 

2019. aasta suvel olid Hongkongis suured rahutused, millest ka raamatu autor osa sai. Sellega seonduvalt jäi mulle raamatust enim meelde mõttetera "Raha eest ei saa osta vabadust". Ja nii see on ka - raha võib olla lõputult, kuid see ei garanteeri ei kitsamas plaanis seda, et oma eluga rahul oled või laiemas plaanis seda, et näiteks sinu koduriiki ei rünnata.

Kokkuvõtteks ütleksin, et Hongkongi kohta oli huvitav lugeda, sest eelnevalt ei teadnud ma sellest riigist eriti midagi peale selle, mida siit-sealt meediast kuulnud olin. Kuigi see riik reisi sihtkohana mind ka peale raamatu lugemist ei tõmba, tahaksin corgiomanikuna ise neid corgi tagumiku kujulisi patju ning selle pildiga T-särke näha, millest Teele raamatus kirjutas. 

PS! Selline torm, mis krõpsud ja maiustused otse rõdule toob on üle elamist väärt! ;)

Suur tänu kirjastusele Petrone Print selle raamatu eest!

Tüdruku salapärane surm mahajäetud sillal

Lena ja Cambry. Kaksikud. Välimuselt teineteise koopiad, kuid olemuselt teineteise täielikud vastandid. 

Cambry otsustas ise endalt elu võtta, sõitis mahajäetud sillale ning hüppas sealt alla. Ta jättis endast maha kummalise kirja. Lena on veendunud, et Cambry mõrvati. Ta otsustab minna samale sillale, kust õde alla hüppas, et saada õe surnukeha leidnud politseinikult Raymond Raycevic'ult vastused teda painavatele küsimustele. Üsna pea saab Lenale aga selgeks, et Raymond ei ole sugugi nii "hea poiss", kui ta endast mulje on suutnud jätta. 

Romaani algus oli minu jaoks veidi veniv ja segane, sest peatükid vaheldusid päris palju Lena ja Raymondi vestluse, Lena blogipostituse ja Cambry'ga juhtunu vahel. Lugedes oli kogu aeg pinge laes ning Lena ja politseiniku vahel käis intensiivne kassi-hiire mäng. Romaan oli hästi filmilik. Teisalt aga käis kogu romaani vältel action ning kohati see lugedes väsitas mind. Lena tundus minu jaoks olevat natuke...üliinimlik - ta oskas kuidagi liiga hästi end kaitsta, et see tundus kohati ülepingutatud. 

Kokkuvõtteks ütleksin, et tegu oli hea põnevikuga, mille idee oli parem, kui teostus. Loo pisut aeglasem kulg ja tegelaste reaalsem olek oleksid sellest teinud täpselt minu maitsele sobiva romaani. Taylor Adams'ilt olen varem lugenud romaani "Pääsu pole", mis meeldis mulle märksa rohkem. 

Suur tänu kirjastusele Pegasus selle raamatu eest!

Moodsa aja kohtamise varjukülg

Lisa Ungerilt olen varem lugenud romaani "Pihtimused 19:45 rongis", mis mulle väga meeldis. Autori teine romaan oli mul lugemisnimekirjas juba enne seda, kui see eesti keeles ilmus ning mul oli hea meel see ühel pealelõunal Helios kirjastuse ilmuvate raamatute seast avastada.

Romaani peategelane Wren on pikka aega üksi olnud ning otsib endale kaaslast moodasl viisil - läbi kohtinguäpi. Ta tutvub Adamiga ning nende vahel on alates esimesest kohtumisest tõmme ja tugevad tunded. Wreni ja Adami vahel tekib suhe ning naine tunneb end kui seitsmendas taevas. Wren on õnnelik ja vaatab lootusrikkal tuleviku suunas. Seda kuni hetkeni, mil Adam ühele nende kohtingule tulemata jätab. Ja mitte ainult - mees ei vasta ka telefonile, samuti on kadunud kõik tema sotsiaalmeediakontod. Peagi saab Wren teada, et Adamil olnud suhted veel paari naisega, kõik nad tutvusid mehega samas kohtinguäpis. Nüüd on need naised kadunud.

Romaanis on 2 peamist liini - Wreni lapsepõlve lugu ning Adami jälgede ajamine. Romaani tempo oli minu jaoks aeglane, võiks isegi öelda, et pisut liiga aeglane. Mulle pakkus rohkem huvi Wreni lapsepõlv, kui see, et Adami kohta tõde teada saada. Olgu öeldud, et Wreni lapsepõlv oli päris jube, see pani mind imestama, et ta ise täiskasvanuna sellest pea üldse mõjutatuna ei tundunud. 

Romaani lõpp jäi minu jaoks veidi lahjaks, ootasin, et Adam ja Wren on omavahel kuidagi ... mõistatuslikumat moodi seotud. Wreni üle oli mul aga hea meel, sest ta tõepoolest leidis lõpuks õnne (see oli ka kõik, mille juba üsna romaani alguses veidi ette aimasin). 

"Viimane, kes hüljati" oli, nagu juba mainisin, küllaltki aeglaselt kulgev lugu. See oli küll sisult huvitav, aga minu jaoks jäi sellel puudu see salapärane x-faktor, mis oleks mind selle külge naelutanud. Kuna aga lugu iseenesest oli huvitav, siis soovitan seda lugeda küll. 

Suur tänu kirjastusele Helios selle raamatu eest!

Teised Lisa Unger'i raamatud minu blogis:

"Pihtimused 19:45 rongis"

Igale perele kulub ära üks tubli koduabiline

Millie on kümme aastat oma elust vanglas veetnud. Peale vabanemist sai ta tööd baaris, kust ta aga sobimatu käitumise pärast vallandati. Niisiis leidiski ta end ühel hetkel elamas enda autos. Millie leiab internetist kuulutuse, kus üks perekond otsib endale koduabilist. Naine otsustab kandideerida ning osutubki valituks.

See perekond on pealtnäha tavaline, lihtsalt keskmisest jõukam. Pereema Nina, tema abikaasa Andrew ning nende tütar Cecilia. Ajapikku saab Milliele selgeks, et see perekond on vastupidine näide tavalisele ideaalsele perekonnale. Andrew näib päev-päevalt aina õnnetum, Cecilia ei meenuta üldse tavalist endaealist last ning Nina püüab Milliet igal võimalusel halvas valguses näidata.

Selle raamatuga alustades olin kindel, et tean, mis suunas lugu edasi läheb. Nina on tüüpiline rikka mehe abikaasa, kes end koduabilise peal välja elab. Samas aga keerles mu peas küsimus: mis oli sellise käitumise ajendiks? Selle taga peab ometi olema midagi enamat? Veel murdsin pead selle üle, miks Millie vanglas oli? Ta tundus ju olevat niivõrd sümpaatne, klassikaline "hea" tegelane?

Tunnistan, et vahel kipun romaanide lõppe lugema juba siis, kui raamatuga alles poole peal olen. "Koduabilise" puhul ma seda ei teinud, sest tahtsin selle looga algusest lõpuni "õiget" rada pidi käia. Lugeda raamatut ning lasta autoril end üllatada. Ootused põneva lõpplahenduse osas olid suured, sest ka raamatu kaanel oli kirjas, et see lõpeb vindiga. Ja uskuge - see raamat lõppes ikka korraliku pöördega. 

"Koduabiline" oli üks mu selle aasta paremaid lugemiselamusi ning oma suureks üllatuseks nägin Goodreadsis, et autor on "Koduabilisele" ka järje kirjutanud ja niipalju kui sealne sisututvustus ütleb, on ka see ülimalt põnev. Freida McFadden'i romaane loen ka tulevikus hea meelega, sest "Koduabiline" jättis mulle väga hea emotsiooni ja pakkus põneva lugemiselamuse. Soovitan, soovitan, soovitan!

Teised Freida McFaddeni raamatud minu blogis:

"Allüürnik"

"Kallim"

"Kokkupõrge"

"Sissetungija"

"Õpetaja"

"Ükshaaval"

Koduabilise sari:

"Koduabilise saladus"

"Koduabiline jälgib sind"