Kauge ja kättesaamatu - just selline on Hongkong (ning Aasia piirkond üleüldiselt) minu jaoks tundunud. Õnneks aitab hädast välja Petrone Prindi Minu-sari, mille raamatust "Minu Hongkong" selles postituses kirjutan.
Raamatu autor Teele otsustab Hongkongi kolida peamiselt seetõttu, et ei kannata külma. Kui mulle üldiselt Eesti igati meeldis, siis see oleks põhjus, mis paneks mindki teise riiki kolima. Lisaks soojale kliimale ootasid Teelet Hongkongis ees ka ülikooliõpingud.
Raamatust sain teada nii mõndagi huvitavat. Näiteks on Hingkongis (peaaegu) kõigil abiline, kes on enamasti pärit Filipiinidelt või Indoneesiast. Abilised on nagu pereliikmed, kes töötavad ühe pere juures aastaid. Eriti huvitav oli see, et abilistel on nädalas üks kohustuslik vaba päev. Ühest küljest on selline amet mõistetav, sest aitab vaesematest piirkondadest pärit inimestel raha teenida ning sellega nii iseennast, kui ka oma perekondi ülal pidada. Teisalt aga mõtlen, et olen nii privaatne inimene, et ei laseks kedagi oma korteritki koristama.
2019. aasta suvel olid Hongkongis suured rahutused, millest ka raamatu autor osa sai. Sellega seonduvalt jäi mulle raamatust enim meelde mõttetera "Raha eest ei saa osta vabadust". Ja nii see on ka - raha võib olla lõputult, kuid see ei garanteeri ei kitsamas plaanis seda, et oma eluga rahul oled või laiemas plaanis seda, et näiteks sinu koduriiki ei rünnata.
Kokkuvõtteks ütleksin, et Hongkongi kohta oli huvitav lugeda, sest eelnevalt ei teadnud ma sellest riigist eriti midagi peale selle, mida siit-sealt meediast kuulnud olin. Kuigi see riik reisi sihtkohana mind ka peale raamatu lugemist ei tõmba, tahaksin corgiomanikuna ise neid corgi tagumiku kujulisi patju ning selle pildiga T-särke näha, millest Teele raamatus kirjutas.
PS! Selline torm, mis krõpsud ja maiustused otse rõdule toob on üle elamist väärt! ;)
Suur tänu kirjastusele Petrone Print selle raamatu eest!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar