Endise häkkeri ja praeguse IT ettevõtja kuum armastuslugu

Erica Hathaway on kasvanud üles vanemateta, tulenevalt sellest on ta alati tahtnud iseseivalt hakkama saada. Ta on lõpetanud õpingud kolledžis ning esitleb investoritele oma uut ettevõtet lootes, et teda saadab edu. Erica ei oska aga aimatagi, millise suuna tema elu peale seda esitlust võtab. Sest üks investoritest, kellele ta oma projekti esitleb, on Blake Landon. Kunagine häkker, "paha poiss", kes on harjunud saama seda, mida tahab. Nüüd on selleks Erica. 

"Särisev side" on üsna stereotüüpne naistekas, seda nii tegelaste (tagasihoidlikuma iseloomuga tüdruk ning rikas ja sarmikas mees) kui ka süžeeliinide poolest. Samas aga oli Erica sihikindel ning teadis, et tahab oma ettevõttega kaugele jõuda - see joon mulle tema puhul meeldis. Seega, pealenäha suuri üllatusi see mulle lugedes ei pakkunud, kuid mulle meeldis Erica sõbranna Alli ning tema boyfriend'i Heath'i kõrvalliin. 

Kuigi ma seda tüüpi romaane pigem ei eelista, siis Meredith Wild'i Häkkeri-sarja puhul loeksin ka järgmise osa läbi, et teada, kuidas lugu edasi läheb. 

Suur tänu kirjastusele Pegasus selle raamatu eest!

Külalispostitus - Maradona: Jumala käsi – lugu keerulise elukäiguga jalgpallurist, kelle saatuseks oli olla oma rahva tõeline (eba)jumal

Viimasest külalispostitusest on möödas juba mõned kuud ning on aeg see segment Raamatugurmaani blogis jällegi elustada. Märkamatult on kätte jõudnud hilissügis ning spordihuvilisest külalisautorile on seekordne november toomas endaga kaasa hoopis midagi erilisemat, kui traditsioonilised pimedad õhtud ja jahedad ilmad. Nimelt algavad tänasest jalgpalli maailmameistrivõistlused, mis leiavad esmakordselt aset Kataris ning sealse kliima tõttu hoopis  hilissügisel.  Seega on käesolevast raamatust pajatamine sattunud kõige õigemasse aega.  Aga mis me siin ikka aega raiskame – seadke ennast mugavalt istuma või pikutama ning sukeldume koos ühe väga keerulise kuid andeka mehe elukeerisesse.

Diego Armando Maradona sündis 1960. aastal Argentinas. Lapsepõlv oli väiksele Diegole küllaltki keeruline, sest pere pidi hakkama saama viletsates tingimustes.  Märgiliseks hetkeks oli hetk, kui onu kinkis Diegole jalgpalli.  Üsna kiiresti said pereliikmed aru, et noor Maradona on jalgpallis väga andekas ning võib sellega kaugele jõuda.  Saatuse tahtel jõudsid kuuldused andekast noormehest ka Argentina kõrgliiga klubi Argentinos Juniori treenerini. Pärast esimest treeningut oli tal kõik selge ning Maradona lisati noortemeeskonna koosseisu. Maradona tähelend sai korraliku hoo sisse ajal, kui ta alustas Argentina kõrgliiga mängude vaheajal palliga tehniliste liigutuste ja nippide demonstreerimist publikule. Noor Diego oli üsna lühikest kasvu kuid jässakas. Tema turgutamiseks ja füüsilise vormi järele aitamiseks kasutati väga erinevaid võtteid sealhulgas ka näiteks vitamiinisüste. Sellest ajast juurdus Maradonasse ka umbusk traditsionaalse arstiabi vastu ning ta toetus oma vigastuste ravis praktiliselt terve karjääri jooksul eelkõige alternatiivsele meditsiinile ning Argentina arsti, dr Oliva juhtnööridele. See paraku polnud kõige targem tegu ning mõjutas tema jalgpallikarjääri kulgu üsna tugevalt.

1978. aastaks oli Maradona juba Argentina noortekoondise liige ja käis tõsine diskussioon tema kaasamiseks MM koondisesse. Seda paraku siiski ei juhtunud kuid see ei takistanud koondisel võitmast maailmameistritiitlit. Maradona enda esimene tähetund saabus aasta hiljem, kui võideti Argentina noortekoondisega U20 MM tiitel. Selleks ajaks oli Maradona muutunud sõjaväe hunta poolt juhitud Argentinas kõige kuumemaks ekspordiartikliks jalgpallis.  Teda käidi isegi Inglismaalt palkamas – siiski tõmbas 1982. aastal pikima kõrre Hispaania tippklubi Barcelona.  Algas Maradona ja tema suure kaaskonna kõrgaeg – palju raha, ilusad autod, uhked majad. Lõunamaalaste kombe kohaselt saatis teda kogu karjääri jooksul olenemata riigist lähimad pereliikmed ning lisaks ka lugematul hulgal sõpru või muid kasu saada ihkavaid tegelasi.  Maradona agendiks oli too hetk tema lapsepõlve sõber Jorge Cyterszpiler, kes mõtles alatasa välja uusi mooduseid, kuidas Maradona nimega raha teenida. Erinevad tooted ja filmid tähendasid seda, et Diego Maradona oli praktiliselt iga pool.

1982. aasta MM oli esimene, kus Maradona Argentina koondisega osales. Paraku ei õnnestunud neil eelmist võitu kaitsta ning see oli suur pettumus kogu riigile. Pettumus mõjutas tugevasti ka Diego Maradonat, kelle iseloom oli juba varajasest noorusest üsna äkiline ja rahutu. Esimene välisklubi tõi Diegole kaasa ka ebatervislikud eluviisid, millest ei puudunud alkohol, narkootikumid ning pidev pidutsemine.  Barcelonas paraku edu ei tulnud ning pärast pingelisi läbirääkimisi asus Diego Maradona 1984. aastal mängima Napolisse. Klubi, kus Diego Maradona nautis oma parimat mängu tuli tema juhtimisel kahel korral Itaalia meistriks, võitis korra Itaalia karika ja tugevuselt teise Euroopa klubijalgpalli sarja. Siiski saatsid teda ka seal pahandused. Käies tihedalt läbi kohaliku maffiaga, suurenes Maradona sõltuvus pidudest ja sellega kaasnevast.  Jalgpall hakkas jääma tahaplaanile – sellest sai Maradona jalgpallikarjääri vaikne kuid kindel hääbumine. Samuti hakkasid teda järjest enam kimbutama vigastused, mida raviti endiselt dr Oliva juhistega.

1990. aastal toimunud MM oli viimane turniir, kus Maradona mängis oma nime vääriliselt. Meeskond purjetas finaali, võites muuhulgas poolfinaalis ka Itaalia koondist. Siiski peetakse Lääne-Saksamaa vastu mängitud finaali üheks kõige igavamaks ja ebaatraktiivsemaks tippkohtumiseks. Argentina kaotas 0:1 ning Maradona oli karikast ilma.  1991. aastal jäi Diego vahele dopingukontrollis kokaiini kasutamisega ning pidi kandma 15 kuulist mängukeeldu.  Sellest ta paraku enam jalgpalli mõistes ei toibunudki. Napolist lahkudes mängis võõrutusravil oma sõltuvust ohjeldada püüdnud Maradona karjääri lõpus veel Sevillas ja erinevates Argentina klubides ning tegi ka kõrvalepõike 1994. aasta MM-ile. Seal jäi ta teistkordselt dopinguga vahele, olles tarbinud järjekordse tundmatu taustaga arsti poolt antud dieeditablette.

Diego Armando Maradona lõpetas karjääri 1998. aastal ning pidas ka 2001. aastal koondise eest lahkumismängu. See oli paraku hale vari kunagise jalgpalli jumala tippaegadest. Siiski ei kadunud ega pole siiani kadunud rahva armastus oma parima poja vastu.  21. sajand tõi Maradonale ridamisi treeneriameteid, millest kuulsaim on Argentina koondise peatreeneri amet. Selle raames käis Maradona 2010. aastal ka MM-il ning sai juhendada tema mantlipärijaks peetud Lionel Messit. Paraku ka sellest midagi helget ei tulnud ning üsna pea oli ta sellest ametist prii. Karjääri lõpuaastad olid Maradonale tervise mõistes keerulised – mure oli nii kehakaalu kui sellest tingitud tervisehädadega. Lõplikult sulges Argentina ebajumal oma silmad 2020. aasta novembris, olles 60 aastane.

Raamat oli postituse autori jaoks karmilt aus ja hästi serveeritud läbilõige üheks maailma parimaks jalgpalluriks peetud Diego Maradona elust. Teadsin tema pahedest ja skandaalsetest hetkedest ka eelnevalt, kuid raamatut lugedes taipasin, et probleemid tema elus on olnud suuremad kui arvasin. Saab kindlalt väita, et tegelikult raiskas Maradona liigselt oma looduse poolt antud annet ning oleks võinud olla vähemalt klubijalgpallis oluliselt edukam. Paraku polnud tema kõrval õigeid inimesi ning tema enda tuline iseloom ja vähene haridus ja haritus ei lasknud tal teha õigeid otsuseid. 

Siiski ei saa keegi alahinnata tema panust jalgpalli ajalukku ning ebajumala staatust Argentinas ei võta temalt mitte keegi mitte kunagi ära.

Kuningas on surnud, elagu kuningas!  Viva Diego!

Raamatu tõi lugejateni kirjastus Koolibri, suured tänud neile! Häid lugemis- ja jalgpallielamusi aasta lõppu ning kohtumiseni juba tulevikus mõnes uues külalisposituses!

 

Noore tüdruku salapärane surm idüllilises Åre suusakülas

Hanna Ahlander. Stockholmi politseiinspektor, keda on tabanud täielik ebaõnn. Ta on jäänud ilma oma tööst, elukaaslasest ning tagatipuks ka elukohast. Ta otsustab minna oma õe majja Åres, et aeg maha võtta ja elu üle järele mõelda. Hanna tundus minu jaoks esmalt olevat tüüpiline põhjamaade krimikirjanduse politseinik, kel asjad ühtviisi halvasti nii era- kui ka tööelus. Samas on ta aga soe inimene, kel on tugev õiglustunne ning politseitöö on talle südamelähedane. Peale üht pidu jääb kadunuks kohalik tüdruk Amanda. Hanna saab sellest teada juhuslikult sotsiaalmeediast ning otsustab tüdruku otsingutel kaasa aidata. 

Kohalik politseinik Daniel on alati igatsenud rahulikku ja stabiilset pereelu. Nüüd, mil tal on naise Idaga esimene laps, Alice, tunneb ta, et on kauaigatsetud rahusadamasse jõudnud. Ka Daniel teeb oma tööd südamega. Seda oli läbi raamatulehtede tunda, kui väga ta pingutas, et Amanda leida. Leida ta enne, kui on liiga hilja.

Raamatust tuleb üsna selgelt välja see, et tegevus leiab aset väikeses kohas, kus kõik tunnevad kõiki (ja arvavad, et teavad kõigi kohta kõike). Näiteks sai Hanna teada olulise fakti potentsiaalse kahtlusaluse kohta teada siis, kui koos kohalikega Amandat otsimas käis. 

Viveca Steni sulest olen varem lugenud Sandhamni-sarja, mis mulle väga meeldis. "Lume ohver" on Viveca Steni uue raamatusarja Åre mõrvad esimene osa. Need kaks sarja on nii mõnegi koha pealt sarnased. Mõlema tegevus leiab aset väikeses kohas ning mees- ja naispeategelane lahendavad koos kuritegusid. 

"Lume ohver" oli alguses minu maitse jaoks veidi aeglane, kuid mida rohkem lugesin, seda rohkem see lugu mind endaga kaasa tõmbas. Boonuseks ka see, et kurikaela ma ära ei arvanudki enne, kui autor sellele raamatu lõpus üsna tugevalt vihjas. Igatahes jättis Åre mõrvade sarja esimene osa mulle sügava mulje ning kindlasti plaanin ka sarja järgmisi osasid lugeda.

Suur tänu kirjastusele Pegasus selle raamatu eest!

Teised Viveca Steni raamatud minu blogis:

"Täna öösel sa sured"

"Hetke ajel"

Miks joonistab viieaastane laps kõhedaid pilte?

Mallory Quinn on noor naine, kes on äsja läbinud võõrutusravi. Oma sponsori Russell'i kaudu saab ta tööosta Ted ja Caroline Maxwelli juures, kus ta ülesandeks on hoolitseda paari viiesastase poja Teddy eest.Teddy on tavaline laps, kellele meeldib mängida, kuid eriliselt andekas on ta joonistamises. Ühel päeval märkab Mallory, et poiss on joonistanud midagi väga kummalist - pildil on mees, kes lohistab enda järel naise elutut keha. 

Raamatu sisu oli huvitav, kuid pean tunnistama, et idee selle kohta, et vaim end läbi lapse joonistades ilmutas, tekitas minus vastakaid tundeid. Ühest küljest oli see uudne ja küllaltki huvitav lähenemine, kuid kuna ma isiklikult vaimudesse ei usu, siis ... ei tundunud see mulle algul üldse usutav. Mulle meeldis aga väga Mallory ja Russell'i vaheline side. Seda oli mõnus lugeda, kuidas Russell ise kogu hingest Mallory'le kaasa elas ja tahtis, et tüdrukul kõik hästi läheks.

Nagu ikka põneviku puhul, siis ootasin huviga romaani lõppu. Tahtsin väga teada, mis saab väikesest Teddyst ning kas Mallory jaoks on sellel lool õnnelik lõpp. Olgugi, et selle romaani lõpp oli minu jaoks siit-sealt üle võlli, oli see siiski üks ootamatumaid lõpplahendusi, mida viimasel ajal lugenud olen. 

Ah jaa - selle romaani puhul on tähtsaks osaks ka pildid, millega romaani sisu edasi antakse. Need on imeilusad! Aga mis seal salata, need tekitavad ka parajalt kõhedust. 

"Piltidesse peidetud" saab minult kindla lugemissoovituse. See on köitev ja põneva sisuga romaan, mis sobib täpselt sügisõhtuseks lugemiseks!

Suur tänu kirjastusele Helios selle raamatu eest!

Teised Jason Rekulaki raamatud minu blogis:

"Viimane pulmakülaline"

Kas puhkus saarel aitab eluraskused unustada?

Wighti saar. 

Jodie on töö- ja eraelus aja maha võtnud ning on suundumas just sellele saarele. Ta peatub seal oma venna Bill'i paatmajas, kus talle pakub seltsi Bill'i palgatud koristaja Marilyn. Peagi tutvub Jodie kõrvalasuva paatmaja omaniku Ned'iga. Ned ja Marilyn ärgitavad teda mugavustsoonist välja tulema ja uusi asju proovima ning saare eluga tutvuma.

Esmapilgul tundub, et tegu on justkui "tüüpilise naistekaga", eelkõige avaldub see minu jaoks Jodie ja Ned'i vahelises suhtluses. Kuid peatükk peatüki haaval saab lugeja teada, miks Jodie üleüldse aja maha võttis ning tuli saarele sedavõrd järsku, et ei öelnud sõnagi isegi oma parimale sõbrannale. Ja olgu öeldud, et need põhjused on, vähemalt minu arvates, vägagi arvestatavad. 

Tegelastest oli minu jaoks sümpaatseim Marilyn, kelle puhul meeldis mulle tema positiivne ja elujaatav hoiak, mida ta suutis hoida minevikus läbielatust hoolimata hoida. Lugedes oli tunda, et see mõjus positiivselt ka Jodie'le. 

"Sillerdav meri ja suvetuul" on romaan, mille puhul tunnistan, et näiteks raamatukogus mu käsi selle järele ei haaraks, kuid see jõudis minuni tänu kirjastus Pegasuse vahvatele inimestele ning olen neile väga tänulik. See oli ühteaegu nii mõnus ja kerge lugemine, kuid samas oli sellel ka sügavam sisu, mis pani mind mõtlema. Endalegi üllatuseks meeldis see romaan mulle väga ning soovitan seda lugeda!

Suur tänu kirjastus Pegasusele selle raamatu eest!

Poja kättemaks

Sonny Lofthus - populaarne ja eeskujulik poiss, andekas ja lootustandev maadleja. Ta oli alati öelnud, et tahab käia oma isa jälgedes ja saada politseinikuks. Tema isa aga tegi enesetapu ning jättis endast maha kirja, milles tunnistas end korruptsioonis süüdi. Elul olid ka Sonny jaoks teised plaanid, mis poisi 18 aastaselt pikkadeks aastateks trellide taha saatsid. Seal käisid kaasvangid talle pihtimas ja ühelt kaasvangilt saab Sonny teada jahmatava tõe - tema isa ei sooritanud enesetappu. Ta mõrvati. Ja Sonny tahab nüüd oma isa tapjale kätte maksta.

Raamatus jooksevad paralleelselt kaks liini - mõrvade uurimised ning Sonny lugu peale tema vanglast põgenemist. Terve raamatu vältel toimub Nesbøle omaselt pingeline kassi-hiire mäng. Lugedes saab aina selgemaks, et mõrvad ja Sonny peavad omavahel seotud olema. Kas see ka nii oli, seda saad juba ise raamatust lugeda. 

Lugedes mõtlesin aina sellele, kuidas see romaan lõpeb, sest Nesbø romaanide lõpplahendused on minu jaoks alati olnud kui kirsid tordil. Aga pean tunnistama, et seekord jäi see minu jaoks veidi ... lahjaks, eriti just Sonny osas. Jah, tema jaoks lõppesid asjad küll positiivselt, mis otsad ilusti kokku tõmbas, kuid mina ootasin veidi keerukamat lõppu. 

Aga Jo Nesbø (ja ka muidu kriminaalromaanide austajatel) soovitan seda lugeda - algus võib küll olla veidi veniv, aga mida rohkem loed, seda rohkem saad aru, kuidas autor selle romaani tegevusliinid omavahel seob ja seda huvitavamaks ning kaasahaaravamaks läheb ka romaan.

Suur tänu kirjastusele Varrak selle raamatu eest!

Teised Jo Nesbø raamatud minu blogis:

"Nuga"

"Vereteemandid"

Introverdina ekstravertide keskel

Minu eelarvamus Lõuna-Aafrika Vabariigist oli, et see on ohtlik ja ebaturvaline ning turistina ma sinna ei kipu. Seega oli "Minu Lõuna-Aafrika Vabariik" hea viis Aafrikaga veidi lähemalt tutvust teha.

Raamatu autor Gertrud Talvik lubas endale, et 20. eluaastaks on ta külastanud kõiki maailma kontinente. Elu läks edasi ja lubadus ununes. Ühel hetkel tuli aga arusaam, et Aafrika on viimane külastamata paik. Mõeldud-tehtud ning õpingud Kaplinna ülikoolis võisid alata. Suure osa raamatu sisust moodustavadki autori seiklused ülikoolis ning suhtlus sealsete üliõpilaste ja õppejõududega. Oli ka omamoodi huvitav lugeda, mida ja mil viisil Gertrud õppis, sest see sisaldas lisaks teoreetilisele poolele ka suurel hulgal erinevaid katseid laboris. Ma ise õppisin ülikoolis pigem neid aineid, mille puhul tuli sisuliselt ainult loengus käia, kodutööd teha ning eksam või arvestus sooritada. See oli täielik vastand minu ülikooliaastatele, mistõttu lugesin selle kohta suure huviga. 

Minu abikaasa on seoses tööga üsna palju reisinud ning läbi tema juttude tean, et mõnedes Euroopa riikides luuakse töökohti (küll kunstlikult, kuid neid kohti on siiski just nende töötajate endi jaoks vaja) juurde - alates inimestest, kes avavad uksi kuni inimesteni, kes sinu eest hotellides liftinuppe vajutavad. Raamatu autor kirjeldas, kuidas Lõuna-Aafrika Vabariigis tanklasse sõites autoakna avas ning tanklas siis inimene tema eest paagi täis tankis. See oli põnev äratundmishetk. 

Üks huvitav nähtus, mida autor kirjeldas on fynbos. Taimestik, mille elutähtsaks osaks on tuli. Jah, nii veidralt kui see ka ei kõla. Sealsed taimed armastavad tuld ning on harjunud, et iga paarikümne aasta tagant sealne maastik põleb, mille tagajärjel taimed tuhastuvad ning väetavad sealse mulla ning pannakse alus uute taimede levikule.ma ei olnud varem kuulnud maastikust, mille elutsükli üheks kindlaks osaks on põlemine.

"Minu Lõuna-Aafrika Vabariik" oli põnev ja silmiavav raamat riigi kohta, millest ma varem (peale Nelson Mandela) eriti midagi ei teadnud. 

Suur tänu kirjastusele Petrone Print selle raamatu eest!