Noore tüdruku salapärane surm idüllilises Åre suusakülas

Hanna Ahlander. Stockholmi politseiinspektor, keda on tabanud täielik ebaõnn. Ta on jäänud ilma oma tööst, elukaaslasest ning tagatipuks ka elukohast. Ta otsustab minna oma õe majja Åres, et aeg maha võtta ja elu üle järele mõelda. Hanna tundus minu jaoks esmalt olevat tüüpiline põhjamaade krimikirjanduse politseinik, kel asjad ühtviisi halvasti nii era- kui ka tööelus. Samas on ta aga soe inimene, kel on tugev õiglustunne ning politseitöö on talle südamelähedane. Peale üht pidu jääb kadunuks kohalik tüdruk Amanda. Hanna saab sellest teada juhuslikult sotsiaalmeediast ning otsustab tüdruku otsingutel kaasa aidata. 

Kohalik politseinik Daniel on alati igatsenud rahulikku ja stabiilset pereelu. Nüüd, mil tal on naise Idaga esimene laps, Alice, tunneb ta, et on kauaigatsetud rahusadamasse jõudnud. Ka Daniel teeb oma tööd südamega. Seda oli läbi raamatulehtede tunda, kui väga ta pingutas, et Amanda leida. Leida ta enne, kui on liiga hilja.

Raamatust tuleb üsna selgelt välja see, et tegevus leiab aset väikeses kohas, kus kõik tunnevad kõiki (ja arvavad, et teavad kõigi kohta kõike). Näiteks sai Hanna teada olulise fakti potentsiaalse kahtlusaluse kohta teada siis, kui koos kohalikega Amandat otsimas käis. 

Viveca Steni sulest olen varem lugenud Sandhamni-sarja, mis mulle väga meeldis. "Lume ohver" on Viveca Steni uue raamatusarja Åre mõrvad esimene osa. Need kaks sarja on nii mõnegi koha pealt sarnased. Mõlema tegevus leiab aset väikeses kohas ning mees- ja naispeategelane lahendavad koos kuritegusid. 

"Lume ohver" oli alguses minu maitse jaoks veidi aeglane, kuid mida rohkem lugesin, seda rohkem see lugu mind endaga kaasa tõmbas. Boonuseks ka see, et kurikaela ma ära ei arvanudki enne, kui autor sellele raamatu lõpus üsna tugevalt vihjas. Igatahes jättis Åre mõrvade sarja esimene osa mulle sügava mulje ning kindlasti plaanin ka sarja järgmisi osasid lugeda.

Suur tänu kirjastusele Pegasus selle raamatu eest!

Teised Viveca Steni raamatud minu blogis:

"Täna öösel sa sured"

"Hetke ajel"

Kids, don't do drugs!

Jaanilaupäev Sandhamnil. Noored pidutsevad, teiste hulgas ka Nora Linde uue kallima Jonase tütar Wilma. Politseinike jaoks on tegu aasta kõige töörohkema ja hullema päevaga, sest noori, kes ohjeldamatult pidutsevad on palju ning mõned neist on liiga palju alkoholi tarvitanud. Ei saa jätta mainimata fakti, et mõned neist on selleks ka liiga noored, et üldse pidutseda. Ühtäkki märkavad rannas patrullivad politseinikud Adrian ja Anna üht tüdrukut, kes nende silme all kokku variseb. 

Öösel ootavad Jonas ja Nora Wilmat, kuid tüdruk ei tule kokkulepitud ajal koju. Jonase meelehärmiks ei vasta tütar ka telefonile. Esialgu arvavad nad, et küllap on tüdruk suures peomeeleolus unustanud kella vaadata, kuid kui tüdruk ka hommikuks koju ei tule on Jonas ja Nora tõsiselt mures ning nad hakkavad Wilmat meeleheitlikult taga otsima. Järgmisel hommikul leiab juhuslik mööduja rannalt surnukeha ning Nora lapsepõlvesõber Thomas saabub Sandhamnile asja uurima. 

Nagu juba postituse algul kirjutasin, keskendub see lugu peamiselt noortele. Autor on minu arvates neid kirjeldanud nii, nagu teismelised ka päriselus on. Wilma on tüüpiline teismeline, kes on armunud endast vanemasse poissi, sest tema enda vanused poisid tunduvad lapsikud ning kes paneb vanemate tagant veinipudeleid pihta selleks, et teiste silmis lahedam tunduda. Aga selle loo tegelased hävitasid oma tervist ka märksa kahjulikuma kraami - narkootikumidega ning selle ümber romaani tegevus suuresti ka käib. 

"Hetke ajel" on Sandhamni mõrvalugude sarja viies osa. Selle sarja raamatute järgi haarab mu käsi enamasti siis, kui tahan lugeda "kodust" krimkat. Need lood on huvitavalt kirja pandud ning peatükid mõnusalt lühikesed. Nagu pealkirigi ütleb, siis juhtub selle romaani kuritöö juhuslikult, hetke ajel. Tegu oli lihtsalt rea õnnetute juhustega, mis oleksid võinud olemata olla, kui .... 

Olen lugenud kõiki Viveca Steni Sandhamni mõrvalugude sarja romaane, mis siiani eesti keeles ilmunud on. Mulle meeldib, et ta kujutab inimesi ja sündmusi oma lugudes loomulikena, otsekui oleksid need elust enesest. Ilmselt on see ka põhjuseks, miks tema romaanid lugejate seas populaarsed on. Sandhamni mõrvalugude sarjast on ilmunud juba ka kuues romaan "Ohu poole", mida kindlasti lugeda soovin. Aga nagu öeldakse - see pole veel kõik! Viveca Steni sulest on ilmunud ka uue sarja Åre mõrvad esimene osa "Lume ohver", mis minu poolt samuti loetud saab. 


Suur tänu kirjastusele Pegasus selle raamatu eest!

Kriminaalne juhtum Sandhamni saarel

Politsei saab kõne ühelt tüdrukult, kes hääle järgi tundub olevat endast väljas, võiks lausa öelda, et veidi paanikas. Pole ka ime, sest ta on just leidnud oma sõbra, Marcuse, poisi ühikatoast surnuna. Kõik viitab enesetapule, sest toast leitakse ka hüvastijätukiri. Kuid Marcuse ema ei usu, et poeg ise endalt elu võttis. Ta pöördub isiklikult politseiuurija Thomase poole ning palub mehel Marcuse juhtumit uurida.

Marcus õppis ülikoolis psühholoogiat ning tema telefonist leiab politsei loengute märkmed ning nelja mehe nimed. Peagi selgub, et Marcus kirjutas kursusetööd seitsmekümnendate sõjaväest, rannikujäägritest. Asi hakkab pöörduma halvema poole, kui Marcuse telefonis leidunud mehed järjest kummalistel põhjustel surevad.

Samal ajal harjub Nora, Thomase lapsepõlvesõbranna eluga pärast abikaasast lahkuminekut. Ta plaanib koos oma kahe pojaga Sandhamni saarel pikemalt aega veeta, on see ju tema ja poiste lemmikpaik. Aga Nora ei oska aimatagi, millised üllatused elul talle varuks on.

Raamatu sündmustik leiab aset nii olevikus, kus toimub Marcuse ja teiste meeste surmade uurimine kui ka minevikus, kus on kirjeldatud rannikujäägrite eluolu ja väljaõppe protsessi. "Täna öösel sa sured" on Sandhamni-sarja neljas osa ning olles lugenud ka eelnevaid osasid on mul hea meel tõdeda, et põnevuse ning huvitavate ja intrigeerivate süžeeliinide osas ei ole autor Viveca Sten latti alla lasknud. 

Mulle meeldib, et ta on suutnud ühtede kaante vahele kirjutada piisavas koguses n-ö "kuiva politseitööd", tegelaste eraelu kui ka minevikusündmusi ning et ta on suutnud need siduda üheks harmooniliseks ja ladusalt loetavaks tervikuks. Kuna Sandhamni saarel asub ka autori enda suvekodu, siis on ta saare atmosfääri eriti mõnusalt edasi andnud ja see muudab selle raamatu lugemise eriti nauditavaks.

Viveca Sten on vähimagi kahtluseta üks mu lemmikautoreid ning tema raamatuid soovin kindlasti ka tulevikus lugeda. (Minu) õnneks on Sandhamni-sarjas veel kaks osa, loodetavasti tõlgitakse ka need peagi eesti keelde. Autor on oma Instagramis (@vivecasten) kirjutanud, et oktoobris ilmub tema sulest uue krimiromaanide sarja esimene osa. Teades, et Viveca Steni romaanid on ülivõrdes head, siis on mu ootused kõrged ning ootan kannatamatult ka selle uue romaani ilmumist.

Sellele sarjale tuleb minu poolt kindel lugemissoovitus, sest see on lihtsalt nii hea!

Suured tänud kirjastusele Pegasus raamatu eest!