Populaarse üliõpilase salapärane surm

Minevik. 

Pelhami kolledž. Hannah on esmakursuslane ning eesootavad ülikooliõpingud ja sellega seonduv tekitab temas suurt elevust. Tema toakaaslane on April. See tüdruk. Tüdruk, keda kõik kadestavad. Tüdruk, kelle sõbrannaks olemine on auasi. Hannah, April, Emily, Will ja Hugh moodustavad koos sõprade pundi. Ühel hilisõhtul juhtub midagi, mis Hannah' elu igaveseks muudab - ta leiab Aprili nende toast surnult. 

Tänapäev.

Hannah töötab raamatupoes ning on õnnelikult abielus Williga. Nad ootavad oma esimest last. Ühel päeval saab naine šokeeriva uudise. Aprili surmas süüdistatud ning selle eest karistust kandnud John Neville, endine ülikooli valvur, on surnud. 

Hannah'l on süümepiinad - ta usub, et just tema antud valetunnistuse tõttu sattus John Neville vangi. Sellest ajendatuna hakkab Hannah omal käel aastatetagust juhtumit lahendama. Ta tunneb, et peab iga hinna eest tõe välja selgitama. Isegi, kui see tähendab, et ta peab kahtlustama enda ülikooliaegseid sõpru, nende hulgas ka abikaasat. Ja isegi, kui see tähendab, et ta paneb sellega ohtu mitte ainult iseenda, vaid ka oma sündimata lapse elu. Sest kui Aprilit ei tapnud John, siis tegi seda keegi teine. 

Kui peategelastest rääkida, siis Hannah' osas keeras autor minu arvates veidi vinti üle - rase naine peaks eelkõige mõtlema enda ja enda lapse peale, kuid Hannah käitus sellele hoopis vastupidiselt, võttes riske, mida lapseootel naine võtma ei peaks. April tundus tegelasena ühest küljest julge, sihikindel ning inimene, kes teab, mida tahab, teda ei huvitanud, mida temast koolis arvati ja mida temast selja taga räägiti. Teisalt käitus ta kohati nii ebameeldivalt, et imestasin, kuidas tal üleüldse sõpru oli. 

Ühele heale põnevikule omaselt on selles romaanis kahtlusaluseid rohkem kui üks. Neil kõigil, keda oma peas süüdlane arvasin olevat, oli kõigil motiiv Aprili tapmiseks. Tõsi, mõnel oli see tugevam, kui teisel. Lugedes tundus, et sel lool saab olla ainult üks võimalik lahendus ja lõpupoole olin kindel, et tean, kes Aprili tappis. Talle omaselt suutis Ruth Ware mind aga taaskord üllatada ning lõpp selgus alles päris viimastel lehekülgedel. Soovitan lugeda nii romaani "See tüdruk" kui ka kõiki teisi Ruth Ware'i romaane! 

Suur tänu kirjastusele Helios selle raamatu eest!

Teised Ruth Ware raamatud minu blogis:

"Naine sviidist number 11"

"Nullpäev"

"Täiuslik paar"

"Üks teise järel"

Majatäis saladusi

Saffy ja Tom on õnnelikud. Nad on just kolinud majja, mida oma käe järgi renoveerivad ning nad ootavad oma esimest last. Nad on kui seitsmendas taevas kuni hetkeni, mil remondi jaoks tehtavate kaevamistööde käigus leitakse nende hoovist kaks surnukeha.

Seda hakkab uurima politsei, kes kuulab lisaks teistele asjaosalistele üle ka Saffy dementse vanaema Rose'i. Talle kuulus kunagi maja, milles Saffy hetkel elab. Ajapikku hakkab Rose'i jutt üha selgemaks muutuma, mistõttu saab ka politsei juhtunust aina selgema pildi. Mis selles majas aastaid tagasi juhtus? Kas tollased sündmused on tänapäeva jõudmas ning kas Saffy elu on ohus? 

See lugu on üles ehitatud nutikalt ning kirja pandud mitme inimese vaatepunktist. Samas oli romaani ülesehitus oli küllaltki tavaline - autor kasutas paralleelselt kulgevaid peatükke olevikust ja minevikust. Lugemisega alustades tundus, nagu tegu oleks eraldi lugudega. Tegu on sellise romaaniga, mille puhul tead, et ühel hetkel saab nendest lugudest üks tervik, kuid teekond selleni kulgeb aeglaselt ja pingeliselt.  Lugedes olin kindel, et tean, kuidas see lugu lõpeb, kuid minu suureks üllatuseks suutis autor sellesse romaani nii palju pöördeid sisse kirjutada ning lugedes säilis põnevus ja uudishimu kuni viimaste lehekülgedeni välja. 

"Paar majast nr 9" oli esimene romaan, mida Claire Douglaselt lugesin. See meeldis mulle väga ning pakkus huvitava ja põneva lugemiselamuse. Kindlasti tahan tulevikus veel selle autori romaane lugeda. Soovitan!

 

Suur tänu Postimees Kirjastusele selle raamatu eest!

Lugu kadunud tüdrukust ja süngest metsast

Salapärane ja sünge Mälestuste mets. See on ainus kodu, mida Elijah kunagi teadnud on. Tal ei ole olnud sõpru, ta on terve elu üksik olnud. Elissa, 13-aastane maletajast imelaps röövitakse ning röövija peidab ta Mälestuste metsa. Elijah' ja Elissa vahel areneb suhtlus, mis ei ole kummagi osapoole poolt isetu. Elissa tahab loomulikult iga hinna eest põgenema pääseda. Elijah aga ei taha, et Elissa ära läheks. Ta on lõpuks ometi leidnud sõbra. 

"Mälestuste metsas" jooksid paralleelselt kaks lugu - Elijah' ja Elissa vaheline suhtlus ning Elissa otsingute ümber keerlev. Huvitav oli see, et autor kirjeldas paika, kus Elissat vangis hoiti, maleruudustikuna. See oli põnev lähenemisviis, kuid kuna olen ise malekauge inimene, jäi see mulle veidi selgusetuks - just ruumi tajumise ja asjade paiknemise suhtes. Aga see ei häirinud lugedes üldse. Loo muutis põnevaks ka Elissa ja Elijah' vaheline kassi-hiire mäng, mis pani mind mõtlema - kas nad teadsid lõpuni välja, mida teine mõtleb ning miks teatud olukordades teatud viisil käitub. 

Tegelastest imetlesin väga politseinik Mairead'i. Naine oli ise lapseootel ning panustas sellest hoolimata Elissa otsingutesse maksimaalselt. Lapseootus ei olekski midagi erilist, kuid Mairead'il oli juba mitu raseduse katkemist selja taga ning see tegi ta eriti ettevaatlikuks. 

Romaani algus oli minu jaoks veidi aeglaselt kulgev, kuid mida rohkem lugesin, seda rohkem loosse sisse läksin ning lõpuks haaras see mind täiesti endasse. Annaksin omalt poolt suured kiiduavaldused ka raamatu tõlkijale Evi Eichele - tõlge oli väga mõnus ja ladus. Soovitan lugeda! 

Suur tänu kirjastusele Turdus selle raamatu eest!

Külalispostitus: lahendamata vandenõud ehk raamat ühiskonnas suurt mõtteainet ja erinevaid mõtteid tekitanud sündmustest

 

„Lahendamata vandenõud: salasepitsused ja pettused, mille õnge on läinud targemadki pead“. Bill Price

Kätte on jõudnud 2022. aasta suve lõpusirge ning mulle on usaldatud au teha üle pika aja külalispostitus Raamatugurmaani blogis. Ei lasknud seda endale mitu korda öelda ning asusin kohe asja kallale. Minu loetud raamatuks on seekord Bill Price'i poolt koostatud raamat „Lahendamata vandenõud“. Üsna intrigeeriva pealkirjaga raamat viib lugejaid erinevate lühikokkuvõtete abil sündmusteni, mille tekke lood ei ole päris üheti mõistetavad. Olles ise pigem väga realistlik inimene, oli see raamat üsna põnev lugemine ning andis mulle päris hea ülevaate erinevatest sündmustest, mille osas võivad põhjused olla hoopis teistsugused sellest, kuidas need on ametlikult presenteeritud. Kuid mis me ikka pikalt põnevust kruvime, palun järgnege mulle ja ma viin teid kiirele teekonnale vandenõude maailmas.

Ägeda kujunduse ning kõvade kaantega raamatu sisu on jaotatud erinevateks osadeks ning hõlmab endas vandenõusid kahtlaste surmade, libaoperatsioonide, maha vaikitud lugude, poliitiliste vandenõude ning luure ja salaoperatsioonide valdkonnas. Toon välja siin enda jaoks põnevamad.

Kahtlaste surmade osas on kaks kõige tuntumat vandenõud seotud USA presidendi, John Kennedyga ning Walesi printsessi Dianaga. Kennedy mõrvariks peetakse Lee Harvey Oswaldit, kes enne süüdimõistmist jäi omakorda kuuli ette ning suri transportimisel ühest vanglast teise. Kennedy mõrvaga seoses on kahtlustatud isegi Luure Keskagentuuri (LKA) või maffiat. Väidetakse, et mõned tegelased LKA-st olid pettunud presidendi poliitikaga Kuuba suunal ja soovisid temast seetõttu lahti saada. Siiski ei ole selleks tõendeid ning ametlik versioon kehtib üsna tugevalt ka ca 60 aastat hiljem. Diana hukkumine olla vandenõuteoreetikute arvates hoopis Briti kuningapere töö. Võta siis kinni, mis on õige ja mis vale. Seni, kuni kehtivat versiooni pole vettpidavate tõenditega ümberlükatud, usun mina pigem ametlikke versioone.

Endiselt on kuum teema 2001. aasta septembri terrorirünnak USA-le. Lisaks kaksiktornidele sai tabamuse ka militaarkeskus Pentagon ning tänu reisijate kangelasteole jäi puutumatuks presidendi residents Valge Maja. Ennekõike arvatakse, et see on USA valitsuse näitemäng, et saada ettekäänet tungida Afganistani ja saada kontrolli alla Lähis-Ida naftavarud. Selle kohta on tehtud mitmeid dokfilme ja kirjutatud raamatuid, aga isiklikult tundub selline operatsioon liiga ebareaalne, et olla mingitpidi tõsi. Seda ei saa ainult mõne üksiku inimese käsul teha, vaid selle planeerimise ja elluviimisega peavad olema seotud sadu või tuhandeid inimesi. Samuti rünnak enda inimeste pihta lihtsalt selleks, et saada kontroll nafta üle, mida USA-l on palju – tundub küüniline ja ebainimlik.

Põnevate vandenõude hulka kuulub minu hinnangul ka Kuule lendamise võltsimine. Arvatakse, et tegelikult võeti see kõik üles telestuudios ja kogu missioon oli butafooria, eesmärgiga põhjendada suuri kulutusi ning varjata tõsiasja, et 60ndate tehnoloogia ei olnud piisavalt arenenud selliseks sõiduks. Siiski on Kuule saadetud tehnika ning Maalt tehtud pildid selgelt tuvastanud, et Kuu pinnal on jälgi 60ndate missioonist.

Eraldi osa raamatust oli pühendatud ka poliitilistele vandenõudele. Üks põnevamaid minu hinnangul oli Saksa riigipäevahoone põleng, mis vandenõuteoreetikute arvates aitas natsid võimule. Põlengu tekitajaks oli ametliku uurimise järgselt tuvastatud hollandi kommunist Marinus van der Lubbe. Enda sõnul tegutses ta üksinda, kuid arvatakse, et ta võis olla ka Hitleri poolt palgatud. Nimelt oli natsiparteil Saksamaal 44% võim, mis ei lasknud teostada ainuvõimu. Pärast põlengut rakendas Hitler tugevaid meetmeid kohalike kommunistide vastu ning kuna nad ei saanud enam osaleda Riigipäeva töös siis oligi tee ainuvõimule vaba. Kuidas see tegelikult oli – seda teavad ainult asjaosalised. Pigem tundub mulle endale, et Hitler oli selle sündmusega rohkem seotud kui ametlik sündmuse kokkuvõte seda ütleb.

Lisaks raamatus käsitletud vandenõuteooriatele on maailmas ja ka meie väikses Eestis iga päev esile kerkimas mõni uus vandenõuteooria. Tuntumad nendest on kindlasti parvlaev Estonia uppumine, mida on hakatud uuesti uurima, sest ametlik versioon on endiselt ebausutav paljude osapoolte jaoks. Samuti 5G võrk, mida peetakse valitsuse või kellegi kõrgema vahendiks, et inimesi pealt kuulata ning endale alluma panna. Viimase aja populaarsemaks vandenõuks on kindlasti CoVID-19 viirus, mida tugevamad vandenõuteoreetikud ei tunnista ning peavad seda valitsuse plaaniks rakenda uut maailmakorda.

Peab tunnistama, et põnev on see maailm. Viimasel ajal kajastatakse meedias (nii peavoolu kui alternatiivses) erinevaid vandenõusid lausa igapäevaselt. Kirjutades praegu seda postitust tundub mulle, et neid vandenõuteoreetikuid on viimasel ajal päris palju juurde lisandumas. Ühelt poolt on kindlasti põnev vaadata erinevatele sündmustele või tõekspidamistele vahel teise nurga alt, aga kui see muutub loogikat eiravaks ja teisi ohustavaks „tõe“ kuulutamiseks, siis ei tundu mulle see väga tervislik suhtumine. Aga meil on vaba maa, kus inimestel on õigus uskuda mida nad ise tahavad.

Suured tänud Raamatugurmaanile, kes lasi mul järjekordselt oma mõtteid oma blogis teiega jagada. Samuti kummardus Varrakule, kes selle raamatu saatis.

Loodan, et järgmine positus ei lase end väga kaua oodata ning pajatused ühest maailma parimast jalgpallurist jõuavad teieni õige pea.

Lugemisteni!

Ühe naise suur armastus

Emma ja Leo. 

Leo ja Emma.

Nad on olnud koos kümme pikka ja õnnelikku aastat. Neil on ühine laps, Ruby, koer ja kodu. Mis kõige tähtsam - nad armastavad teineteist jäägitult.

Leo tööks on ajalehele järelehüüete kirjutamine. Kui tema armastatud Emma raskelt haigeks jääb on Leo kindel, et tahab ise oma naisele järelehüüde kirjutada. Sellega algust tehes on mõned faktid naise elus Leo jaoks segased ning ta asub oma naise tausta ja minevikku lähemalt uurima. Näiteks on Emma väitnud, et on ülikooli lõpetanud, kuid tema nime lõpetajate nimekirjas ei ole, samuti tundub midagi naise kooli lõpetamisel tehtud foto juures imelikku.

Eneselegi ootamatult avastab Leo nii mõnedki seigad, mille kohta Emma talle valetanud on või mida üldse mehe eest varjanud on. See ajab mehe segadusse ning ta otsustab oma naise mineviku kohta tõe välja selgitada. Isegi, kui see tähendab, et Emma ise talle tõtt ei räägi ning ta oma naise selja taga tegutsema peab. 

See raamat oli tempolt rahulik, kuid siiski oli kogu aeg õhus selline mõnus salapära. Olin alguses üsna kindel, et tean, mis saladust Emma Leo eest varjab. Kuid kui selgus Emma tegelik saladus, lõi see mind pahviks, sest see oli midagi hoopis teistsugust, kui see, mida ette kujutasin. 

Olen lugenud kõiki Rosie Walshi raamatuid, mis eesti keelde tõlgitud on ning kõik on mulle ka meeldinud. "Minu elu armastus" (ning kõik teisedki selle autori raamatud) on minu arvates ideaalsed suvel lugemiseks - pakuvad rohkelt emotsioone ja mõnus lugemiselamuse. 

Suur tänu kirjastusele Helios selle raamatu eest!

Müsteerium Pariisi kortermajas

Seekordses postituses tuleb juttu raamatust, mille puhul teadsin kohe, et tahan seda lugeda, sest autori varasemad teosed on mulle vägagi meeltmööda olnud. Juttu tuleb raamatust "Korter Pariisis", mille autoriks on Lucy Foley. 

Jess on jätnud elu Londonis selja taha ning on jõudnud Pariisi, kus elab tema vend Ben. Ben on ajakirjanik, kes on just hakanud kirjutama lugu, millega endale tuntust koguda tahab. 

Beniga samas kortermajas elab Sophie - naine, kelle maneerid ja stiil näitavad selgelt, et tegu on kõrgklassi daamiga. Veel elab seal Nick, kes, nagu hiljem selgub, on Beni sõber. Seal elab ka Mimi - tudeng, kes Beni kõrvuni armunud oli. Kõigel kortermajas toimuval hoiab hoolsalt silma peal majahoidja. Kõigil majaelanikel on ühine arusaam - alates hetkest, mil Ben kortermajja kolis, juhtus midagi. Midagi, mis ühelegi majaelanikule meeltmööda ei ole. Ja see juhtus Beni pärast.

Raamat on üles ehitatud nii nagu pealkirja ja sisututvustust lugedes oodata võikski. Iga peatükk on kirjutatud erineva tegelase silme läbi. Tegelased olid ka täpselt sellised, millistena mina prantsuse inimesi vaimusilmas ette kujutan (ilmselt on siin suur roll sellel, kuidas neid raamatutes ja filmides-sarjades kujutatakse). Mõningad asjad mis mind selle raamatu puhul häirisid, olid prantsusekeelsed fraasid. Jah, raamatu tegevus toimub Pariisis, kuid sellegipoolest oli kuidagi veider lugeda eestikeelset raamatut, mille tekstis aeg-ajalt prantsusekeelsed sõnad-laused vilksatasid. Raamatu lõpp oli minu jaoks natuke pikaks venitatud ja veidi üle võlli. 

"Korter Pariisis" oli mõnus "locked room mystery", mis mind kiirelt kaasa haaras ja pakkus põneva lugemiselamuse. Samas aga meeldisid autori eelmised romaanid "Jahiseltskond" ja "Kutsutud külalised" mulle veidi rohkem. Soovitan mõnusaks suveõhtuseks lugemiseks!

Teised Lucy Foley raamatud minu blogis:

"Jahiseltskond"

"Kutsutud külalised"

"Pööriööpidu"

Naised ja nende suured saladused

Üksik maakoht, mis oleks justkui muust maailmast ära lõigatud. 

Seal elab Suzi. Lapseootel naine, kelle abikaasa Nick on tohutult armukade. Võiks isegi öelda, et manipuleeriv. Suzil aga on abikaasa ees saladus, ta on hakkama saanud suure rumalusega. 

Nende naabermajja kolib Nora. Suzi on rõõmus, sest temas tärkab lootus saada sõbranna, kellega koos päevi selles üksildases paigas õhtusse veeretada. Saladus, mida Suzi abikaasa eest varjab, piinab teda ning ta tahaks Norale kõik südamelt ära rääkida. Ühel hetkel hakkab Suzile tunduma, et Nora teab nii mõndagi, et ta teab rohkemat, kui Suzile välja näitab. Suzi eeldab halvimat - seda, et Nora teab tema suurt saladust.

Neist eemal elab Elle, kelle maailm on pealtnäha perfektne. Kui aga fassaad mõranema hakkab, tuleb ilmsiks saladus, mida Elle on endaga alates lapsepõlves terve elu kaasas kandnud. Jah - ta on võimeline ükskõik milleks, isegi tapmiseks, et tema elu ideaalne oleks ja sellisena püsiks. 

Tundsin Suzile kaasa, sest tema elu koos pidevalt kahtlustava ja manipuleeriva abikaasaga ei olnud meelakkumine. Teisalt aga oli tema käitumine (loe: see suur saladus, mida ta abikaasa eest varjas) nõme - ükski abikaasa ei tohiks teisele midagi sellist teha. Norale tundsin kaasa, omal moel oli tema selles loos ohver, kuigi ka tema tegi asjadest liiga rutakalt valesid järeldusi. 

Romaani peatükid vahelduvad Suzi, Nora ja Elle'i silme läbi kirjutatud peatükkide vahel. Minu jaoks oli see romaan alguses kuidagi liiga aeglane, kulges otsekui teosammul. Kui aga umbes pool raamatust loetud oli ja tegelastevahelised liinid selgemaks said, olin haaratud ja oli suur soov teada, millega see lugu lõpeb. Ütleksin, et lõpp oli romaani "pahalase" jaoks liiga lihtne. 

Kokkuvõtteks ütleksin, et tegu oli mõnusa põnevikuga, mis on küll aeglasemalt kulgev, kui minu maitse on, aga see suutis mind endaga kaasa tõmmata ning pakkus mõnusa lugemiselamuse. Kindlasti plaanin lugeda ka autori teist eesti keeles ilmunud romaani "Mida sa tegid" ning loodan, et ka tema ülejäänud seni ilmunud romaanid tõlgitakse samuti eesti keelde.



Suur tänu kirjastusele Pegasus selle raamatu eest!