Majatäis saladusi

Saffy ja Tom on õnnelikud. Nad on just kolinud majja, mida oma käe järgi renoveerivad ning nad ootavad oma esimest last. Nad on kui seitsmendas taevas kuni hetkeni, mil remondi jaoks tehtavate kaevamistööde käigus leitakse nende hoovist kaks surnukeha.

Seda hakkab uurima politsei, kes kuulab lisaks teistele asjaosalistele üle ka Saffy dementse vanaema Rose'i. Talle kuulus kunagi maja, milles Saffy hetkel elab. Ajapikku hakkab Rose'i jutt üha selgemaks muutuma, mistõttu saab ka politsei juhtunust aina selgema pildi. Mis selles majas aastaid tagasi juhtus? Kas tollased sündmused on tänapäeva jõudmas ning kas Saffy elu on ohus? 

See lugu on üles ehitatud nutikalt ning kirja pandud mitme inimese vaatepunktist. Samas oli romaani ülesehitus oli küllaltki tavaline - autor kasutas paralleelselt kulgevaid peatükke olevikust ja minevikust. Lugemisega alustades tundus, nagu tegu oleks eraldi lugudega. Tegu on sellise romaaniga, mille puhul tead, et ühel hetkel saab nendest lugudest üks tervik, kuid teekond selleni kulgeb aeglaselt ja pingeliselt.  Lugedes olin kindel, et tean, kuidas see lugu lõpeb, kuid minu suureks üllatuseks suutis autor sellesse romaani nii palju pöördeid sisse kirjutada ning lugedes säilis põnevus ja uudishimu kuni viimaste lehekülgedeni välja. 

"Paar majast nr 9" oli esimene romaan, mida Claire Douglaselt lugesin. See meeldis mulle väga ning pakkus huvitava ja põneva lugemiselamuse. Kindlasti tahan tulevikus veel selle autori romaane lugeda. Soovitan!

 

Suur tänu Postimees Kirjastusele selle raamatu eest!

Mõisaperemehe salapärane mõrv

Suveöö. Otto Mülleril on sünnipäev ning kogu tema pere on kohal, et seda tähistada. Vaevalt on uus päev alata jõudnud, kui keset vaikset ja pimedat ööd kärgatab lask. Otto Müller on surnud. Kes ja miks ta tappis? Nendele küsimustele hakkavad vastuseid otsima uurijad Gabriel Vanem ja Agnes Maramaa.

Merle on Otto abikaasa, hinnatud psühholoog ja paariterapeut. Kui uurijad teda küsitlevad, siis rollid pöörduvad ning hoopis Gabriel ja Agnes on need, kes küsimustele vastavad. Abikaasa sünnipäeva päeval (ning ka päev enne seda) sai ta mitu šokeerivat uudist. Kas need uudised kannavad endas põhjust Otto tapmiseks?

Oliver, Otto noorem poeg on tagasihoidlik mees, kes ei pingutanud isa arvates Mülleri nimele vääriliselt, et elus edasi jõuda. Lugedes, kuidas Otto Oliveriga käitub ja temasse suhtub ei oleks sugugi imekspandav, kui just tema Otto tappis.

Monika on Oliveri abikaasa. Ta on naine, kes on harjunud elus lihtsalt läbi saama. Aga Monika ei ole olnud sugugi nii lihtne, kui arvata võiks. Kas tema ja Otto vahel aastaid tagasi toimunud intsident on naise motiiviks Otto tappa?

Oskar, Otto vanem poeg oli kunagine lootustandev sportlane, kuniks vigastused sellele kriipsu peale tõmbasid. Ta on ambitsioonikas ning tahab isa äride juhtimise üle võtta. Olles spordis "igavene teine" tähendaks isa äride juhtimine Oskarile, et ta on lõpuks ometi milleski esikoha saavutanud. Kuid Otto on kategooriliselt vastu sellele, et Oskar tema äride juhtimise üle võtaks. Kas see on aga piisav põhjus ta tapmiseks?

Anneken on Oskari abikaasa, vaestest oludest pärit naine. Ta on loomult vaike, töökas ja tagasihoidlik ning on sellega kõigi Müllerite poolehoiu saanud. Nii Otto kui ka Merle usaldavad teda täielikult ning räägivad temaga kõigest (ka sellest, millest ei peaks). Kas Anneken on tõesti valmis minema nii kaugele, et Otto tappa?

Marleen on Otto noor armuke, keda mees oma sünnipäeval oma perele tutvustab. Lisades, et soovib allesjäänud elupäevad koos temaga veeta. Marleenil on aga omad saladused, mida ta Otto eest varjab. Kas need on Otto tapmise motiiviks?

Reeli on Oliveri endine abikaasa. Konkreetse ütlemisega naine, kes juhuse läbi end Otto sünnipäevalt leiab. Ühest küljest on tal Oliveri vastu tunded, teisest küljest tunneb ta, et on eluga edasi liikunud (erinevalt Mülleritest, sest talle tundub, et mõisas oleks aeg justkui peatunud). Mis põhjus võiks temal Otto tapmiseks olla?

Robert on Oliveri ja Reeli poeg. Ta kasvas üles teadmisega, et tema isa on surnud. Ajapikku hakkavad tema peas keerlema küsimused mineviku ja päritolu kohta. Mis põhjus võiks temal Otto tapmiseks olla?

Mulle meeldis selle romaani ülesehitus. Iga tegelase kohta oli peatükk, kus räägiti, milline oli tema suhe Ottoga. Romaani lõpp oli nagu klassikalise Hercule Poirot' romaanil - kogu pere kutsuti uuesti kokku ning uurijad avalikustasid, kes tappis Otto Mülleri. Kuid ära rutta lugedes sündmustest ette, sest lõplik tõde selgub alles raamatu päris viimastel lehekülgedel. 
Loodan väga, et Agnese ja Gabrieli juhtumite sari ei piirdu ainult ühe osaga, samuti ootan põnevusega romaani põhjal tehtud sarja, mis hakkab näitama Viaplay. 

Soovitan soojalt seda kaasahaaravat krimiromaani lugeda, kuid "hoiatan", et seda on väga raske käest panna (uskuge mind - lugesin seda õhtutibeebit magama pannes 10-15 minuti kaupa ja no iga kord oli seda nii raske käest panna :D).

Suur tänu Postimees kirjastusele selle raamatu eest!

Manipuleerimine ja väljapressimine noorte moodi

Nikki Ani ja Lydia on parimad sõbrannad. Nende kooli tuleb uus tüdruk Suze, kellega algul Nikki ning hiljem ka teised tüdrukud sõbrustama hakkavad. Tüdrukud leppisid kokku, et kaitsevad teineteist pealetükkivate ja muidu ebameeldivate kuttide eest. Tüüpilisele Ameerika keskkoolile kohaselt kooli populaarsemaks poisiks spordipoiss - maadleja Tarkin Shaw. 

Tarkini arvates on ta iga tüdruku unistuste poiss-sõber, kuid tema suureks üllatuseks ei tee Suze temast üldse välja. Otse loomulikult ei meeldi see Tarkinile ja paneb poisi egole hoobi. Nikki, Lydia ja Ani on jahmunud, kui peale üht pidu ilmub Suze kooli ning on paar ei kellegi muu kui Tarkiniga. 

Romaan on kirjutatud erinevate kooliõpilaste silme läbi. Nikki silme läbi kirjutatud peatükkidest saame aimu, mida ta mõtleb ning kuidas end tunneb, kui tema sõbranna äkitselt muutub ning otsustab hakata käima poisiga, kes Nikkile vastumeelne on. Ja nagu raamatu lõpus selgub on Nikki vastumeelsusel vägagi arvestatav põhjus. Läbi koolikaaslaste, Marcuse ja DeShawni kirjutatud peatükid annavad aimu sellest, millisena Tarkini ja Suze'i suhet nähakse. On ütlematagi selge, et selles suhtes on midagi mäda, kuid keegi ei tea ning ei saa aru, mis see on. Tarkin tunneb end aga kindlalt, sest teab, et tema seljatagune kooli populaarseima poisina on kaitstud. 

Ühel hetkel võtab lugu kriminaalse pöörde ning see andis mulle võimaluse nautida mõnusat kombinatsiooni kahest mulle südamelähedasest žanrist - põnevast krimiromaanist ning hoogsast noorteromaanist. Olgugi, et tegu on noorteromaaniga, on selle teema sünge - Suze'i kasutatakse julmalt ära ning nagu lõpuks selgub, ei ole ta kaugeltki ainus, kellega seda tehakse.

"Saada pilte" on sõõm värsket õhku noorteromaanide maastikul. Autor on kirjutanud mitmetahulise romaani, mille teema peaks iga lugeja mõtlema panema, sest me ei tea kunagi, kas meile tänaval vastu kõndiv tüdruk või naine kannatab ehk samamoodi nagu Suze. Soovitan, kui otsid lugemiseks tõsisema sisuga ja mõtlemapanevat noorteromaani.

Suur tänu Postimees Kirjastusele selle raamatu eest!