Saffy ja Tom on õnnelikud. Nad on just kolinud majja, mida oma käe järgi renoveerivad ning nad ootavad oma esimest last. Nad on kui seitsmendas taevas kuni hetkeni, mil remondi jaoks tehtavate kaevamistööde käigus leitakse nende hoovist kaks surnukeha.
Seda hakkab uurima politsei, kes kuulab lisaks teistele asjaosalistele üle ka Saffy dementse vanaema Rose'i. Talle kuulus kunagi maja, milles Saffy hetkel elab. Ajapikku hakkab Rose'i jutt üha selgemaks muutuma, mistõttu saab ka politsei juhtunust aina selgema pildi. Mis selles majas aastaid tagasi juhtus? Kas tollased sündmused on tänapäeva jõudmas ning kas Saffy elu on ohus?
See lugu on üles ehitatud nutikalt ning kirja pandud mitme inimese vaatepunktist. Samas oli romaani ülesehitus oli küllaltki tavaline - autor kasutas paralleelselt kulgevaid peatükke olevikust ja minevikust. Lugemisega alustades tundus, nagu tegu oleks eraldi lugudega. Tegu on sellise romaaniga, mille puhul tead, et ühel hetkel saab nendest lugudest üks tervik, kuid teekond selleni kulgeb aeglaselt ja pingeliselt. Lugedes olin kindel, et tean, kuidas see lugu lõpeb, kuid minu suureks üllatuseks suutis autor sellesse romaani nii palju pöördeid sisse kirjutada ning lugedes säilis põnevus ja uudishimu kuni viimaste lehekülgedeni välja.
"Paar majast nr 9" oli esimene romaan, mida Claire Douglaselt lugesin. See meeldis mulle väga ning pakkus huvitava ja põneva lugemiselamuse. Kindlasti tahan tulevikus veel selle autori romaane lugeda. Soovitan!
Suur tänu Postimees Kirjastusele selle raamatu eest!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar