Kui minevik jälitab...

Aasta 1974. Valö saar. Lihavõttepühad. Üks perekond on katnud uhke õhtusöögilaua. Kuid kõik, peale pere noorima liikme, aastase Ebba on kadunud. 

Tänapäev. Ebba koos abikaasa Mårteniga on ära ostnud naise lapsepõlvekodu. Samas majas pidas Ebba karm isa kunagi internaatkooli. Seda remontides ja üles ehitades loodavad nad poja kaotusvalu leevendada. Nad ei ole töödega just väga kaugele jõudnud, kui ühel ööl nende maja süüdatakse. Jõudes remottöödega põranda vahetamiseni avastavad nad vana põrandat üles võttes selle alt palju kuivanud verd. 

Juhtumit uurides saab peagi selgeks, et juhtum aastast 1974 ning tänapäeval Ebba ja Mårteni majas aset leidvad sündmused on omvahel tugevalt seotud.Lisaks politseile tegeleb juhtumi uurimisega ka Erica, kes on kohalikuna aastatetagusest juhtumist kuulnud ning plaanib selle alusel romaani kirjutada.   

"Inglitegija" on Erica Falcki ja Patrik Hedströmi lugudesarja kaheksas osa. Nii nagu mõneski teises Erica ja Patricku raamatusarja osas nii ka "Inglitegijas" vahelduvad peatükid mineviku ja oleviku vahel. Alguses oli neid keeruline omavahel siduda, kuid mida rohkem lugeda, seda selgemaks seos sündmuste vahel saab. Lisaks on ka peatükid, mis keerlevad kunagise internaatkooli õpilaste ümber. Ning jah, loo lahendus on tugevalt nende kunagiste õpilastega seotud, kuid kuidas, selle jätan siinkohal Sulle avastada. 

Läckbergile omaselt on ka selles romaanis keskendutud nii tegelaste eraelule kui ka juhtumi uurimisele. Juhtum muutub eriti isiklikuks Göstale, sest just tema oli see, kes 1974. aastal sündmuspaigale kutsuti ning tema ja ta abikaasa hoolitsesid mõnda aega väikese Ebba eest kuni ta lastekodusse läks. Väga kahju oli mul Martinist, kes isikliku elu murede tõttu juhtumi uurimisest eemale peab jääma. Erica õde Anna saab samuti tuule tiibadesse aidates Ebbat ja Mårtenit maja sisekujundusega. 

Mis mulle selle sarja romaanide juures väga meeldib, on see, et tegelased on kuidagi...inimlikud. Neil on kõigil omad mured ja rõõmud ning nendega on lihtne suhestuda. Minu jaoks on loos alati ekstra põnev see, kui mineviku ja oleviku sündmused oma vahel põimuvad, sest see paneb mind alati veelgi rohkem kaasa mõtlema. 

Minu poolt saab Erica ja Patriku sari igatahes suure-suure lugemissoovituse, olen selle suur fänn :)

Suur tänu kirjastusele Pegasus selle raamatu eest!

Mis peitub ilusa fassaadi taga?

Raamatu "Tüdruk naabermajast" tegevus toimub väikeses linnas nimega Ashdon. Sealses eramute piirkonnas elab täiuslik pereema ja abikaasa Jane Goodwin koos oma mehe Jacki ning laste Harry, Finni ja Sophie'ga. Naine on näinud palju vaeva, et endale luksuslik ja kadestamistväärt elu üles ehitada. Nad mõlemad Jackiga on palju vaeva näinud. Nende naabermajas elab Rachel, koos oma uue abikaasa Iani ning tütre Clare'ga. Racheli esimene abikaasa on raske haiguse tagajärjel surnud.

Ühel õhtul saavad linnakese elanikud kohutava uudise osaliseks - Sorrow's Meadow'lt leitakse ühe noore tüdruku Clare'i surnukeha. Kõik linnaelanikud, kaasa arvatud Jane on uudisest rabatud ning tunnevad end ohustatuna. Mis siis, kui mõrtsukas endiselt linnakeses ringi liikumas on? Nende õnneks peab politsei kiiresti kinni Nathani, mehe, kes on oma töökohast koolis lahti lastud ning kellest kauge kaarega mööda minnakse. Peagi aga selgub, et politseil ei ole Nathani vastu vettpidavaid tõendeid ning nad on sunnitud mehe vabaks laskma. Asja edasi uurides leiavad nad Clare'i mobiili tema kasuisa Iani asjade seast. Ianil on põhjust Clare'i tapmiseks küll, kuid kas mees ikkagi on selle taga?

Mulle meeldib lugeda põnevikke, kuid eriti meeldivad mulle sellised, kus pööratakse suurt rõhku just sellele, kuidas traagilised sündmused tavalisi inimesi puudutavad. Selles romaanis saab seda lugeda just neist peatükkidest, mis on kirjutatud Jane'i silme läbi. Olgugi, et ta tundus algusest saati selline tegelane, kes suhtus juhtunusse kuidagi ... tundetult, andsid tema silme läbi kirjutatud peatükid hästi edasi seda, mida tema sõbrannad tundsid ja arvasid. 

Raamat on kirjutatud kolme inimese - Clare'i, Jane'i ja politseiniku Madeline Shaw silme läbi. Peatükk peatüki haaval saab lugeja teada, mis juhtus tol saatuslikul päeval, kui Clare tapeti. See romaan oli taaskord üks haaravamaid, mis mulle lugemiseks kätte juhtunud on. Olles lugemisega umbes raamatu keskel aimasin, mida selle lõpp endast kujutada võib. Kuid see, milline selle lõpp tegelikult oli üllatas mind väga. See oli autori poolt tõepoolest päris kaval käik, kuid nagu öeldud, siis veidi, hästi natukene aimasin midagi säärast ette. Aga see ei pisenda elamust, mida selle raamatu lugemine mulle andis. See on kirjutatud väga haaravalt, iga peatükk lõpeb just täpselt selliselt, et kohe tahad edasi lugeda ja teada saada, kuidas kogu see lugu lõpeb. 

"Tüdruk naabermajast" on esimene romaan, mida Phoebe Morganilt lugesin ning see jättis mulle väga positiivse esmamulje. Ta on kindlasti üks neid autoreid, kelle tegemistel-kirjutamistel silma peal hoian ning tema romaane loeksin meeleldi ka tulevikus.

Soovitan lugeda, kui otsid tavapärasest veidi nutikamat põnevikku.

Sünged ohverdamised

Iidne, rahulik kiviring. Selle sees seisab mees, kes on alasti. Ta saab aru, et peagi juhtub temaga midagi hirmsat. Ja juhtubki. Kui politsei laiba leiab, avastavad nad, et sellele on noaga kraabitud endise uurija Washington Poe nimi. Asja teeb eriti tõsiseks see, et tegu on juba kolmanda ohvriga, mis tähendab, et tegutsemas on sarimõrvar. Poe on ametist tagandatud, kuid kuna politsei on mõrtsuka leidmisega hädas, on nad nõus Poe tagandamise tühistama. Vaevalt jõuab Poe end asjaoludega kurssi viia, kui politseile laekub vihje uuest, neljandast ohvrist. Poe jaoks algab võidujooks ajaga, et mõrtsukas leida. Teda aitab sel teekonnal Tilly Bradshaw, kelle sotsiaalsed oskused jätavad ehk soovida, kuid kelle mõistus töötab nagu kellavärk. 

"Nukumäng" oli esimene romaan, mida M. W. Cravenilt lugesin ja olin selles väga positiivselt üllatunud. Selle sisu oli põnev ja esimesest leheküljest kaasahaarav. Ja suureks boonuseks selle romaani puhul on see, et ma ei suutnud lõpuni ära arvata, kes Ohverdaja tegelikult oli. Romaani lõpp oli minu jaoks üllatus ning ka see, mis põhjustel Ohverdaja tappis. Samuti saab lugeja selgust ka Washington Poe enda mineviku osas ning miks tema vanemad talle just Washington nimeks panid. Mis mulle veidi kripeldama jäi oli see, et mõrtsukat kutsuti Ohverdajaks - minu jaoks natuke liiga...tavaline. 

Tillyt kiusatakse tööl, sest ta on teistest erinev. Juhtumit uurides peavad nad elama hotellis, ning ka seal leiab aset intsident, mil võõrad mehed Tillyt narrivad ja kiusavad. Ka Poe'd ennast on nime, emata kasvamise ja veidra isa tõttu narritud, mistõttu ei salli ta seda silmaotsastki. Ka Tillyt kaitseb ta kiusajate eest ning see oli üks asjadest, mis mulle tema juures väga meeldis. Õnneks ei ole mul endal kiusamisega pistmist olnud, kuid mulle meeldib see, kui positiivse tunde jätab minusse see, kui loen raamatulehtedel kellestki, kes endast kaitsetumate eest seisab.

Soovitan seda lugeda kõigil, kes otsivad pimedasse sügisõhtusse sünget, kuid helgete momentidega krimilugu.

Suur tänu kirjastusele Pegasus raamatu eest!

Teised M. W. Craven'i raamatud minu blogis:

"Võõras veri"

"Kuraator"

"Keelutsoon"

 

"Kui saladust teavad rohkem kui kaks, pole see enam saladus." - Agatha Christie

Tänases postituses on juttu raamatust, mis näitab, et tagarääkimine ei ole mitte ainult inetu tegevus, vaid sel võivad olla ka ohtlikud tagajärjed. Raamatu pealkiri on "Kuulujutt" ning autor on Lesley Kara.

Raamatu tegevus toimub ühes väikeses linnas nimega Flinstead-on-Sea. Üksikema Joanna kuuleb tahtmatult pealt teiste emade vestlust, kui ta oma poega kooli viib. Sosistatakse, et linnakesse on kolinud aastaid tagasi väga noores vanuses ühe poisi tapnud Sally McGovan. Ta on pidanud ka mitu korda identiteeti vahetama, sest nii mõnelgi korral on ajakirjanikel õnnestunud tema isik kindlaks teha. Hoolimata sellest ei ole Sallyst internetis just väga palju infot ning pilte.

Joannal ei kavatse koolivärava juures kuuldut edasi rääkida, kuid kui tema sõbranna raamatuklubis üht naist eraelulistes küsimustes Joanna arvates liigselt pinnitakse, lobiseb ta tahtmatult kuuldud klatši edasi. See aga lükkab lumepalli veerema ning tagasiteed enam ei ole.

Mulle meeldis selle raamatu juures Joanna ja Michaeli suhe. Teisalt oli mul kahju Alfiest, kel ei õnnestu koolis sõpru leida. Tegelasi oli selles romaanis üsna palju, kuid igaüht neist oli raamatus mainitud täpselt parajal hulgal. Romaan ise oli täpselt nii pikk, et lugeja saab hästi meeles pidada, kes on kes. Mis mulle aga meeldis, oli raamatu lõpplahendus. Debüütromaani kohta oli see üsna meisterlikult lahendatud.

Kokkuvõtteks ütleksin, et "Kuulujutt" oli küll hea lugemine, kuid minu jaoks oli selle puudu see salapärane "miski", mis oleks muutnud selle suurepäraseks.

Suur tänu kirjastusele Eesti Raamat raamatu eest!

Miks on hea hoida sotsiaalmeedia kontod privaatsena?

Üks tavaline raamatupood New Yorgis. Tavapärasele külastajale tundub leti taga askeldav Joe täiesti tavalise müüjana. Ühel päeval astub poodi sisse noor üliõpilane Guinevere Beck. Kena tütarlaps jääb Joe'le otsekohe silma ning kui tüdruk oma ostude eest tasumiseks krediitkaarti kasutab, saab Joe sealt tema nime teada. Olles Guineverest endiselt sisse võetud teeb ta seda, mida tänapäevasel infoajastul ikka - ta googeldab tüdruku nime. 

Kuna Beck'i (nii kutsuvad teda sõbrad) sotsiaalmeedia kontod on kõik avalikud, saab Joe kiiresti teada, kus Beck elab, kus vaba aega veedab, kes on ta sõbrad ja nii edasi. "Juhuslikult" satub Joe alati sinna, kus on Beck ning peatselt on ta tüdruku elu üle kontrolli haaranud. Joe on veendunud, et nad on teineteisele loodud. Ta on selles lausa nii veendunud, et ei kõhkle tegemast kõige hullemaid asju. Sest ta usub, et Beck'ist ja temast peab saama paar.

Arvan, et nii mõnigi teist on vaadanud Netflixist sarja "You", nii ka mina. Esimese hooaja vaatasin ära väga kiiresti, sest sisu oli väga haarav. Ühel päeval sattusin raamatupoodi ning nägin seal Caroline Kepnes'i samanimelist romaani ning teadsin, et tahan seda kindlasti lugeda. Nüüd mul see võimalus avaneski ning esmapilgul ei oskagi öelda, kumb versioon mulle rohkem meeldis. 

"Tänu" sellele, et sarja juba vaadanud olin, teadsin, mis sündmused raamatus aset leiavad ja selles osas üllatusi ei olnud. Teisest küljest pakkus raamat jällegi sügavamat sissevaadet Joe mõttemaailma ja oli võimalus teada saada, kui detailselt ta kõike planeeris. Ausalt öeldes oli see raamat ühteaegu nii hirmutav kui ka silmi avav. Hirmutav selle polest, et tõepoolest ei ole kunagi võimalik teada, kes ja milliste kavatsustega Sinu sotsiaalmeedia kontosid vaatab-jälgib, silmi avav selle poolest, et inimesed jagavad enhda sotsiaalmeedia kontodel niivõrd palju isiklikku infot, mis tegelikkuses oleks hea ainult enda (ja/või lähedaste) teada jätta. 

Kohati läks Joe oma tegudega minu jaoks ikka täiesti üle piiri, eriti, mis puudutab romaani lõppu. Juba sarja vaadates tundus see minu jaoks päris hullumeelne ning raamat võimendas seda veelgi enam. Tean aga, et romaani autor Caroline Kepnes on sellele kirjutanud ka järje, mida kindlasti lugeda tahan.

Soovitan seda raamatut, kui soovid teada, kuidas psühhopaadi mõttemaailm töötab. Ole aga valmis selleks, et peale selle raamatu lugemist tahad kõik oma sotsiaalmeedia kontod privaatseks panna. 

Suur tänu kirjastusele Tänapäev selle raamatu eest!

Kui firma lõõgastusreis muutub õudusunenäoks...

Kas olete kunagi mõelnud, et oleks päris põnev kellegagi reaalajas sama muusikat kuulata? Mina ei ole sellele mõelnud seni, kuni lugesin Ruth Ware'i uusimat romaani "Üks teise järel", millest käesolevas postituses kirjutan.

Romaani keskmes on idufirma Snoop. Snoop'i kuuluvad Topher, Eva, Rik, Elliot, Miranda, Tiger ning Carl.  Firma omanikud korraldavad meeskonnale nädalase puhkuse Prantsuse Alpidesse, kuhu on lisaks meeskonna põhiliikmetele kutsutud ka endine kolleeg Liz. See on täpselt selline reis nagu iga teinegi firmareis - arutelud ja ettekanded vahelduvad lõõgastumisega. Suusamajas kannavad nende vajadust eest hoolt Erin ja Danny.

Kõik näib sujuvat ladusalt, kuniks Eva, üks firma omanikest tõstatab firma tuleviku osas kaaluka väljaostu teema. See muudab töötajate lõõgastuseks mõeldud reisi pingeliseks ning paneb proovile nende lojaalsuse. Seltskond otsustab siiski reisist maksimumi võtta ning üheskoos minnakse suusatama. Seda saavad nad teha seni, kuni antakse laviinihoiatus ning nad peavad kiirelt majja tagasi pöörduma. Olles pärale jõudnud avastavad nad ehmatusega, et Eva on kadunud. Laviin lõikab maja ümbritsevast maailmast ära, elekter kaob ja levi ei ole, mistõttu ei saa nad abi kutsuda. Ajapikku leitakse veel mõned Snoop´i töötajas surnuna ning paanika kasvab. Aga päästjatest ja politseist ei ole märkigi...

Oh, kui kaua ma seda raamatut oodanud olen! Ruth Ware on üks minu lemmikautoreid ning tema romaanid on mulle alati meeldinud, nii ka seekord. Nagu ka eelmistes romaanides, kasutab autor ka oma uues romaanis nn trademarki - ümbritsevast maailmast äralõigatud paika. Minule see meeldib, sest see lisab pinget ning paneb mind süüdlase leidmisel kaasa mõtlema. Boonuseks on imelised olustikukirjeldused, mis fantaasiale hoogu annavad ja selle täistuuridel tööle panevad. 

Mulle meeldis ka Snoop'i idee - see äpp võimaldab inimestel kuulata sama muusikat, mida kuulavad nende sõbrad ja iidolid ja seda reaalajas. Nagu ülalpool mainitud, ei ole ma sellele võimalusele varem mõelnudki, kuid nüüd seda romaani lugedes tabasin end mõtlemast, et tegu võiks olla päris huvitava äpiga, mida ka ise hea meelega kasutaksin. Nagu ikka läheb sellise rakenduse loomiseks ja arendamiseks vaja palju raha ning võib etteruttavalt öelda, et raha tekitas Snoop'i töötajate vahel suuri pingeid. Kuid miks oli töötajatele mõeldud reisile kaasa võetud endine töötaja Liz? Sellest ja paljust muust juhtunust ma siinkohal rohkem ei kirjutakski. Mulle meeldis see romaan sedavõrd, et ei taha Sinult põnevat elamust röövida.

"Üks teise järel" on Ruth Ware'i järjekordne atmosfääriline põnevik, mille märksõnadeks on luksuslik suusamaja, idufirma ja salapäraselt kaduvad töötajad. Kui see postitus ja/või romaani sisukirjeldus Sind paeluvad, siis soovitan kindlasti seda romaani lugeda. Ühtlasi, suure Ruth Ware'i fännina soovitan lugeda kõiki tema raamatuid - need on kõik mulle väga meeltmööda olnud ning usun, et need pakuvad põneva lugemiselamuse!


Suur tänu kirjastusele Helios selle raamatu eest!

Kas kunagine paljulubav uurija saab minevikuga rahu teha?

Aasta 1995. London, Nine Elmsi rajoon. Noorel ja paljutõotaval uurija Kate Marshallil on käsil operatsioon tabamaks sarimõrvarit, kelle meedia on tabavalt ristinud Nine Elmsi inimsööjaks. Kahtlemata oli Kate'il noore naisena raske uurida juhtumeid, mille ohvriteks olid eeskätt samuti noored naised. Ootamatult jõuab ta jälile, kellega mõrvari näol tegu on, mis peaks olema tema jaoks suur võit. Kuid Kate'ga lähevad asjad vastupidi, sest meedia saab jälile, et naisel endal oli seos mõrvariga. Tundes end reedetuna tõmbub ta politseitööst eemale.

Aasta 2010. Kate töötab ülikoolis õppejõuna ning ühe tema loengu teemaks on just Nine Elmsi juhtum. Ühel päeval saab Kate ootamatult e-maili ühelt lapsevanemalt, kelle tütar läks kaduma 1990. aastal. Tütre sõbrannalt saadud info paneb isa uskuma, et tema tütrel oli samuti tihedam suhtlus Nine Elmsi inimsööjaga. Isa on kindel, et tema tütar on surnud ning soovides tütrega juhtunu osas rahu teha palub isa, et Kate eraviisiliselt tema tütre surnukehagi üles otsiks, et oleks võimalus korralikult maha matta. Kate nõustubki asja koos oma abilise Tristaniga uurima, lootes, et see aitab ka temal minevikuga lõpparve teha. Kuid välja ilmuvad üha uued ja uued surnukehad, mis tähendab, et keegi on omaaegseid mõrvu kopeerimas. Varsti on ka Kate ohus, sest just tema pidi olema mõrtsuka viies ohver. Ja see, kes omaaegseid mõrvu kopeerib, tahab oma iidoli töö lõpule viia.

Oh, oli see vast lugemine. Ootasin selle raamatu ilmumist kaua ning ma ei pidanud pettuma. Olles varasemalt lugenud sama autori Erika Fosteri lugude sarja olid mu ootused küllaltki kõrgele kruvitud. Ning võin täie kindlusega väita, et see lugu isegi ületas neid. 

Mulle meeldivad sellised romaanid, kus minevikul on olevikus toimuvaga suur ja tugev seos. "Nine Elmsi mõrvari" puhul see just nii oligi ja see muutis selle loo minu jaoks usutavaks. Samuti oli põnev see, kuidas tolleaegne sarimõrvar, kes vanglas oma karistust kannab, oma ema abil fänniga kirju vahetab. Üsna nutikas, kuid kas piisavalt? Seda saad teada juba raamatut lugedes. 

Mis mulle ei meeldinud, oli see, et autor on "üle võtnud" Põhjamaade krimiautorite tüüpilise variandi, kus uurijal on alkoholiprobleemid. Tõsi, selle loo kangelanna on oma probleemiga tegelenud, käib AA koosolekutel ja püüab oma eluga toime tulla. Suureks motivatsiooniks sel teekonnal on tema poeg Jake, kes hetkel on Kate'i vanemate eestkoste all, kuid Kate teeb kõik, et olukord muutuks ning et poeg ka päriselt end tema juures hästi tunneks.

Bryndzale omaselt oli see romaan kirjutatud väga kaasahaaravalt. Tegelasi oli siin küll üsna palju, kuid autor on neid loosse sisse toonud täpselt vajalikel hetkedel, et lugejal tekiksid seosed. Au ja kiitus autorile ka selle eest, et fänni isik jäi peaaegu lõpuni (vähemalt minu jaoks) selgusetuks. See muutis romaani lõpu minu jaoks võimsaks, kuigi, ühe detaili jagu oli see minu jaoks veidi ebausutav. 

Soovitan Robert Bryndza raamatuid kõigile krimihuvilistele, olgu tegu siis Erika Fosteri sarjaga või "Nine Elmsi mõrvariga" (interneti andmeil on see tema uue sarja avaosa ning sellel on nüüdseks ilmunud ka teine osa, mida põnevusega ootan). 


Suur tänu kirjastusele Pegasus raamatu eest!