Lugu sellest, kui nelja naise elu võtab ootamatu pöörde

Meelis Kraft on autor, keda ma varasemalt teadsin kui ulmeromaanide autorit. Ühtegi tema romaani ma varem lugenud ei ole. Kuid kui ühe lugemise väljakutse raames oli tarvis lugeda eesti autorit, kelle raamatut varem lugenud ei olnud, siis meenus mulle, et Meelis Kraft kirjutas ka ühe nn "naisteka" ning just seda ma väljakutse raames lugesingi. 

Loo keskmes on neli naist, kes on eluga eri punktides - Brit, Nele, Heleri ja Maris. Saatus aga viib nad kokku - nend mehed lähevad koos pikaks ajaks purjetama. Marisel oli oma mehe Markusega kokkulepe, et mees kirjutab talle igal õhtul. Mees pidas oma lubadust ja kirjutaski. Kuni ühel õhtul Maris temalt enam sõnumit ei saanud. Ei saanud naine sõnumit ka järgmisel ega ülejärgmiselgi õhtul. Maris hakkab muretsema ning otsustab asjast ka Briti, Nele ja Heleriga rääkida. Kui naised asja uurima hakkavad, saavad nad õige pea teada, et nende meestega on juhtunud midagi kriminaalset. 

Autori kirjastiil hakkas mulle juba esimestest lehekülgedest meeldima. See oli ladus ning muutis ka raamatu lugemise mõnusaks ja nauditavaks protsessiks. Mulle meeldis ka loo ülesehitus - olid peatükid, mis rääkisid olevikus toimuvast ning peatükid, mis rääkisid iga naise minevikust, sealhulgas ka sellest, kuidas nad oma meestega tuttavaks said. Just need viimati mainitud peatükid avasid mulle loo peategelasi sügavamal tasandil ning mõistsin, miks üks või teine tegelane käitus nagu ta käitus.

"Kokkuvarisemine" oli hästi kirjutatud ja põnev "naistekas".  See on üks selliseid raamatuid, mida lugema hakates on üsna raske käest panna. Kuna romaani lõpp jätab asjad niivõrd-kuivõrd lahtiseks, siis loodan, et autor kirjutab ühel päeval sellele ka järje.

Kunagise tenniseässa tagasitulek

Carrie Soto on tennisist. Täpsemalt öeldes on ta parim tennisist, keda kunagi nähtud - tema nimel on mitmeid rekordeid ja tiitleid. Kui Carrie sportlaskarjäärile punkti pani, oli ta tipus. Mõned aastad hiljem on üks noor tennisist, Nicki Chan, tema rekordit üle löömas. Võistlushimuline Carrie otsustab tippsporti naasta, et proovida rekord taas enda nimele saada. Ta palub selleks oma isa (ja kunagise treeneri) Javieri abi ning asub treenima koos mehega, kellele kunagi peaaegu oma südame avanud oleks - Bowe Huntleyga.

Tennis on Carrie elus olulisel kohal juba lapsepõlves, kui ta isa treeninguid pealt vaatas. Peagi alustab isa ka Carrie treenimisega. Isa sisendab Carriele, et ei tasu leppida vähemaga, kui parim. Carrie isiksus mulle mõnes mõttees meeldis, sest ta teadis, mida saavutada tahab ning oli nõus selle nimel tohutult vaeva nägema. Mis mulle aga ei meeldinud oli see, et ta suhtus teistesse tennisistidesse (kes ei olnud ehk nii ambitsioonikad kui tema) halvustavalt. Ma ei ole küll tippsportlane, kuid leian, et sportlane võib olla edukas ja jääda sealjuures iseloomult normaalseks.

Esimene asi, mida seda raamatut lugema hakates märkasin, oli selle tõlge. Lugedes ei olnud tunda, et loeksin tõlgitud teksti. Seda raamatut oli mõnus ja ladus lugeda. Mulle meeldisid ka hispaaniakeelsed fraasid, mis olid teksti sisse jäetud. Ma ei oska seda seletada, kuid need kuidagi ... sobisid selle raamatuga kokku.

Nii sisu kui ka tõlke poolest oli see raamat minu jaoks ilukirjandus selle parimas tähenduses. See li emotsionaalne lugemine. Eelkõige keerles lugu ümber Carrie ja tema isa vahelise isa-tütre suhte, kuid lisaks sellele oli siin ka Carrie ja Bowe vahelist armastust. Olgugi, et tegu on küllaltki spordi(terminite) rohke raamatuga nautisin selle lugemist väga. Soovitan!

Teised Taylor Jenkins Reidi romaanid minu blogis:

"Malibu tõuseb tuhast"

Õpetajate (ja õpilase) saladusi täis elud

Freida McFadden'i romaanid, mis lugenud olen, on mulle väga meeldinud ning ta on kujunenud autoriks, kelle teoseid kindlasti veel lugeda soovin. Sotsiaalmeedias, eriti TikTok'is on tema romaanid palju kajastust saanud ja neid üldiselt kiidetakse üsna palju. Kui nägin, et tema romaan "Õpetaja" ilmumas on teadsin kohe, et soovin seda lugeda.

Romaani kesketeks tegelasteks on abielupaar Eve ja Nate, kes mõlemad töötavad Casehami gümnaasiumis õpetajatena. Nende suhe on aastatega jahenenud. Naisel on suur kir kingade vastu ning vahel ta ka varjab Nate'i eest mõne kingapaari ostmist. Aga see on leebe ühe teise saladusega võrreldes, mis tal abikaasa ees on. 

Lisaks nendele on loo keskmes kooli õpilane Addie. Tüdrukul ei ole koolis kerge, sest ringlevad kuulujutud, milles väidetakse, et tal oli suhe ühe nüüdseks koolist lahkunud õpetajaga. Lisaks sellele on Addie'l üks märksa tumedam saladus.

"Õpetaja" oli jagatud kolme osasse. Kui esimene neist oli minu jaoks lihtsalt moraalses mõttes ebamugav lugeda, siis teine osa... Ütlen lihtsalt, et see oli ikka korralikult kõhedusttekitav (ilmselt aitas selle tunde tekkele kaasa asjaolu, et lugesin seda kell üks öösel haudvaikuses). Kolmas osa seevastu oli minu jaoks veidi etteaimatav. 

Selle autori teistele romaanidele omaselt oli ka "Õpetaja" tempo selline keskmine, aga iga peatükk lõppes selliselt, et tekkis kohe tahtmine edasi lugeda. See romaan oli ühtaegu häiriv, kuidas samas niivõrd haarav. Kui lugemise lõpetasin oli mul hea meel, et Addie probleemid niivõrd-kuivõrd lahenesid. Ahjaa, romaani epiloog pani sellele ikka korraliku punkti. Minu poolt kindel soovitus! (Aga olge hoiatatud, et igaühele see romaan sobida ei pruugi).

Teised Freida McFaddeni romaanid minu blogis:

"Koduabiline"

"Koduabilise saladus"

"Üks teise järel"