Holland - kas ainult tulbid ja tuuleveskid?

Nagu varasemalt siin blogis maininud olen, siis aeg-ajalt meeldib mulle muude žanrite kõrval lugeda ka "Minu-sarja" raamatuid. Seekordses postituses tulebki ühest sellisest juttu, kirjutan raamatust pealkirjaga "Minu Holland". 

See raamat hakkas mulle meeldima juba esimestest lehekülgedest saati, sest autori sõnaseamisoskus oli niivõrd hea. Mulle meeldis, kuidas ta erinevaid asju läbi mõnusa huumori kirjeldas. Näiteks seda, kuidas nad (raamatu autor ja tema abikaasa) saavad osa naabrimehe köhahoogudest ja norskamisest. See äratas ka minus nostalgilised mõtted, sest kui olin vanemate juurest elukaaslase juurde kolinud, siis seal elades ei olnud vaja kella vaadatagi - kui kell sai 12.00 päeval, oli Vikerraadio uudiste tunnusmuusika kenasti läbi pistiku/seina kosta. Köhahoogudest rääkimata. 

Autor kirjutas ka erinevatest bürokraatilistest asjaajamistest, mis tal Hollandis elades teha tuli. See on joon, mis iseloomustab üsna suurt osa riike (vähemalt nii palju, kui "Minu-sarja" raamatutest lugenud olen). See aga pani mind mõtlema, et Eestis on selle koha pealt elu ikka väga lihtne, sest paljud toimingud saab tänu e-lahendustele kodust lahkumata interneti teel ära teha. 

Kui autor kirjutas, kuidas talle telefonikultuur ei sobi, siis tundsin, et samastun selles osas temaga. Ka mina eelistan kõikvõimalikke kirjalikke suhtluskanaleid telefonikõnele. Esiteks - ma olen paras introvert, ning väldin sellisel viisil suhtlemist nii palju kui saan :D Teiseks - kirjaliku vestluse puhul on alati jälg maas ning kui peaksid ilmnema mingid jamad, siis on alati hea kirjavahetus ette näidata. Ja kolmandaks - kirjaliku suhtluse puhul on mul võimalik vastused hoolikalt läbi mõelda. 

Alati on huvitav lugeda eri maade rahvustoitudest ja toidukultuurist. Hutspot on toit, mida ka ise kunagi teha tahaksin. Samuti jätsin raamatust meelde Tony's Chocolonely nime, sest magusasõbrana on mul huvi igasuguseid erinevaid šokolaade proovida. 

"Minu Holland" oli mõnus ja ladus lugemine ja oli isegi veidi kahju, et see raamatu mul nii kiiresti loetud sai. See on üks paremaid raamatuid "Minu-sarjast", mida lugenud olen. Soovitan soojalt!

Suur tänu kirjastusele Petrone Print selle raamatu eest!

Keerulised juhtumid sarimõrvaritega

Rootsis Falunis leiab Mattias Flink'i käe läbi aset rida mõrvu. Kui leitakse surnuks kägistatud naine ja saab selgeks, et ta ei ole kaugeltki ainus, kes sellisel moel tapeti saab selgeks, et keegi aga kasutab Flink'i kuritegude lainet ära. Juhtumit hakkab uurima  Tomas Wolf, keda ÜRO sõdurina läbi viidud missioonid ei ole hellitanud ja seda just vaimse poole pealt. Omal moel on mehele abiks ajakirjanik Vera Berg, kes põgeneb oma endise elukaaslase ja tolle kamraadide eest. 

See raamat oli alguses minu jaoks üsna segane ja hektiline, kuid mida rohkem lugesin, seda selgemaks pilt läks. Läbivaks teemaks oli rassiviha, mis ei ole kahjuks ka tänapäeva ühiskonnas tundmatuks probleemiks. Esimestest kuritegudest saati vihjasid raamatu autorid tugevalt, et süüdlaseks on alkohoolikust näitleja Micael Bratt. Olles lugenud nii mõnegi krimiromaani olin aga kindel, et tegelikult on süüdlane keegi teine. Kui siis selgus, kes tegelik süüdlane oli, olin veidi üllatunud, kuid sellist "Vau, SEE tegelane oligi või?!" efekti ei tekkinud. 

Tomasele tundsin omal moel kaasa, sest on selge, et erinevates probleemsetes riikides missioonidel käies on raske kainet mõistust säilitada. Ühel missioonil tekkisid tal tugevad tunded ühe kohaliku naise vastu, kes hiljem Rootsi elama asus. Mina arvasin, et okei, Tomas küll armus, kuid jätab need tunded maha, kui missioonilt tagasi koju jõuab. Olin temas veidi pettunud, kui ta oli sisuliselt valmis oma perekonna maha jätma, et ainult teise naisega koos saaks olla. Aga ehk on asi lihtsalt minus, kes ma põhimõtteliselt ei salli suhetes petmist :D 

Kuna raamatu tagakaanel on kirjas, et tegu on krimisarja avaosaga siis arvestades, millise ka Eesti ajaloos olulise sündmusega see raamat lõppes, ootan huviga järgmisi osasid. Tahaksin põnevusega teada, kuidas autorid seda sündmust oma raamatusarjas kajastavad. 

Soovitan neile, kellele meeldib lugeda lähiajaloos aset leidvaid krimiromaane. 

Suur tänu kirjastusele Varrak selle raamatu eest!

Noore neiu salapärane kadumine. Või hoopis mõrv?

Minevik. Sarmikas ja karismaatiline staarkokk Jared Keaton. Politsei saab temalt väljakutse, isa on mures, sest tema tütar Elizabeth ei ole koju jõudnud. Restorani, kus Elizabeth isa teada viimati viibis hakati kohe läbi otsima ning sealt leiti suures koguses vereplekke. Siis muutub kõik - Elizabethi kadumist hakatakse uurima kui mõrva. Seersant Washington Poe hakkas kahtlustama Jared'it. Poe tunnistuse põhjal mõisteti Jared süüdi ning ta saadeti tütre mõrva eest karistust kandma.

Olevik. Väike linnake Alston. Sealne plitseijaoskond on kõrvaldatud, ning kord kuus käis piirkonna politseitiimi liige kohalikus raamatukogus ning kuulas inimeste kaebusi. Ühel päeval aga astub raamatukogus asuva politseilaua juurde kõhn ja kurnatud tütarlaps. Kui ta politseinikule oma nime ütleb, saab too aru, et mitte miski ei ole enam endine. Sest see tüdruk on aastaid tagasi kadunuks ja surnuks peetud Elizabeth Keaton. Kuna Elizabethi isa saadeti karistust kandma Poe tunnituse põhjal, siis saab ka seersandist kahtlusalune. Ta palub endale appi ainsa inimese, keda usaldab - Tilly Bradshaw ning nad hakkavad ajaga võidu jooksma, et asjas selgusele jõuda. 

"Võõras veri" on järg Washington Poe sarjale ning pean ütlema, et sisulise poole pealt ei ole sarja teine osa sugu mitte kehvem, kui esimene osa. Mulle meeldis, kuidas autor mineviku ja oleviku omavahel peatükkides sidus. Boonuseks selle romaani puhul oli ka mõnusalt sarkastiline huumor. Selle romaani puhul olin algusest peale suhteliselt kindel, et tean, kes süüdlane on. Ja ma ei eksinud. Mind aga üllatas taaskord see, kui julm see kurjategija oli. Selle sarja lemmiktegelane on minu jaoks kahtlemata Tilly - nii aus, vahetu ja alati valmis Poe eest seisma ning teda aitama. 

Minu poolt saab kindla lugemissoovituse nii "Võõras veri", kui ka sarja avaosa "Nukumäng". Tegu on põneva sarjaga, millest ei puudu ka paras ports huumorit. Ootan juba põnevusega, millal saan lugeda sarja järgmisi osasid. 

Teised M. W. Craven'i raamatud minu blogis:

"Nukumäng"

"Kuraator"

"Keelutsoon"

"Botaanik"

"Viimne vanne"

"Tapja märk"

Miks tundub kinnine kottpime ruum turvalisem, kui oma kodu?

Amelie on orb. Ta kaotas noorelt oma ema ning kui ta oli teismeeas suri ta isa raske haiguse tagajärjel. Isa surmast saati on ta maailmas üksi olnud. Juhuslikult kohtub ta Carolyniga. Üks asi viib teiseni, Carolyn pakub talle peavarju. Peagi saab ta tänu Carolynile tööd ajakirja Exclusives meeskonnas. 

Ajakirja peatoimetaja on miljardär Ned Hawthorpe. Taaskord viib rida juhuseid Amelie nii kaugele, et ta abiellub Ned'iga. Ühel päeval nad röövitakse. Amelie'l ei ole aimugi, miks seda tehti või kes selle taga on. Ag mingil veidral kombel tunneb ta end selles pisikeses kottpimedas ruumis turvalisemalt, kui oma abikaasa seltsis.

Romaani peategelane Amelie tundus mulle ühest küljest uskumatult vapper ja tugev inimene, kuna ta on suure osa oma elust pidanud üksi toime tulema. Teisest küljest aga tundub ta olevat ka üsnagi naiivne, tal tekib usaldus teise inimese vastu küllaltki kergelt. Näiteks, enda peale mõeldes, ei oleks mina iialgi nõustunud Ned'iga mehe tingimustel abielluma. 

Kui sain teada, et B. A. Paris'el on ilmunud uus romaan "Vang", siis olid mu ootused kõrged, kuna selle autori eelmised romaanid on mulle meeldinud, tegevus on toimunud just paraja tempoga ning sisu on olnus kaasahaarav. Käesoleva romaaniga alustades tundus mulle, et seekord on autor mind alt vedanud, sest romaan kulges küllaltki ootuspärast rada pidi. Ootamatu pööre, mida ootasin, tuli aga raamatu lõpus, kui Amelie vabastati. Sealt edasi lugesin juba suure huviga, sest tahtsin teada, kes ja miks Amelie ja Ned'i röövisid. Ütleksin, et "Vang" oli huvitav lugemine, kuid võrreldes autori eelmiste romaanidega oli selles põnevust minu jaoks vähe. 

Soovitan, kui otsid keskmisest põnevamat ajaviiteromaani.

Suur tänu kirjastusele Pegasus selle raamatu eest!

"Topeltmõrv Paunveres" ehk tagasivaade veristesse 90ndatesse

Aasta 1997. Mait, kes käis uusaastat vastu võtmas, on jõudnud tagasi Palamusele. Siin elavad tema vanavanemad, kes vajavad igapäevaselt abi. See oli ka üks põhjustest, miks noormees nendega koos elas. 

Kui Mait vanavanemate taluni jõudis avastas ta, et uks on lukust lahti. Majas ringi vaadates taipas Mait ehmatusega, et midagi on valesti. Maja oli kummaliselt vaikne. Maidu ehmatus kasvab veelgi, kui ta leiab oma vanavanemad vooditest. Nad on surnud. Jõgeva Politseiprefektuuri kriminaalpolitsenikel tuleb lahendada topeltmõrv. 

See romaan on kirjutatud mõnusalt ja ladusalt ning haaras mind koheselt kaasa. Olen lugenud päris palju erinevaid krimiromaane ja vaadanud selleteemalisi sarju, ka eesti autorite omi, kuid "Topeltmõrv Paunveres" oli eriline, sest tegevus toimub 90ndatel. Oli huvitav lugeda, mis tingimustes ja milliste vahenditega eesti politsei tol ajal toime pidi tulema. Eriliselt torkas silma see, et pidevalt suitsetati ja tarbiti alkoholi. Ka tööajal. Samuti ei olnud ebatavaline, et mõni politseiametnik oli tööpostil pohmelliga. See on midagi, mida tänapäeval meist keegi ilmselt ettegi ei kujutaks. Tolleaegne olustik tuli läbi raamatulehtede hästi esile. 

Rääkides romaani kurikaelast, siis tema isiku aimasin ma ära umbes raamatu viimase veerandi peal. Mulle oli aga üllatuseks, et ta sedavõrd julm oli. 

Soovitan, kui otsid ajaloo hõnguga krimkat, millest on ka paras ports (musta) huumorit.

Suur tänu kirjastusele Varrak selle raamatu eest!

Tavalisest inimesest superinimeseks. Aga millise hinnaga?

Romaani "Geenilõks" tegevus toimub tulevikus. Peategelane Logan Ramsay töötab Geenikaitseagentuuris ning ühel missioonil juhtub temaga õnnetus. 

Algul ei saa mees aru, et midagi oleks teisiti või et ta kuidagi muutunud oleks. Ta suudab lihtsalt veidi paremini keskenduda ja on senisest nutikam. Peagi taipab mees, et midagi temas on siiski muutunud. Oma mineviku tõttu on Loganist saanud sihtmärk. Mis kõige hullem - tema on esimene ning keegi on planeerinud ulatuslikud muutused tervele inimkonnale. Kas Logan suudab selle hirmuäratava plaani (ja inimese, kes selle plaani taga seisab) peatada enne, kui on hilja?

Kuna geenitemaatika on mulle võõras, siis oli veidi keeruline romaanis välja toodud terminitest täiel määral aru saada. Samas ma ei ütleks, et see lugemist seganud oleks. 

Romaani peategelasele Loganile tundsin kaasa. Tal on keeruline lapsepõlv ja minevik, mis on ta tänaseks päevaks lahku viinud ja abikaasast Beth'ist ja tütrest Ava'st. Ka Logani ja tema õe Kara vahelised suhted on pehmelt öeldes keerulised. Romaani tegevus oli üsna filmilik, tegevus toimus koguaeg ning sündmustik liikus edasi küllaltki kiire tempoga. 

"Geenilõks" pani mind sügavalt inimkonna praeguse elu ning tuleviku osas järele mõtlema. Ühest küljest oleks ju hea, kui saaksime oma geene muuta selliselt, et oleksime erinevate haiguste vastu kaitstud ning saaksime oma andeid maksimaalselt kasutada. Teisalt aga tekib küsimus - kas me teame, kui kõrget hinda selle eest maksma peaksime? 

Soovitan, kui Sulle meeldivad ulme- ja/või põnevusromaanid.

Suur tänu kirjastusele Helios selle raamatu eest! 

Filmivõtted, kus kõik näib olevat ... valesti

Sügav mets Iirimaal. Just seal tegutseb noor ja lootustandev režissöör Steve Dade koos oma meeskonnaga uue filmi "Viimane visand" kallal.

Los Angeles. Endine seriaalitäht Adele Rafferty töötab ühes kohalikus motellis, kuid tema süda kutsub ikkagi näitlemise poole. Noore naise eluunistus on teha roll filmis, mis avaks talle uksed filmimaailma ning järgmiste suurte rollideni. Algselt "Viimase visandi" naispeaosa mängima pidanud näitlejanna ütleb rollist ära ning Adelel avanebki võimalus oma unistus teoks teha, sest seda rolli pakutakse just talle. Võttepaigale jõudes tundub Adelele aga, et kõik ei ole päris nii nagu peaks. Et midagi on valesti. 

Romaanis vahelduvad olevik (ehk see, mis toimub filmi võtteplatsil) ning stsenaarium, mille alusel filmi tehakse. Algul tundus see minu jaoks veidi igav, siinkohal mõtlen just seda stsenaariumi osa. Kui olin aga veidi seda romaani lugenud, käis mingi seletamatu "klikk" ja see romaan hakkas minu jaoks tööle. Algusest peale annab autor lugejale vihjeid, et Adelet seob Iirimaaga mingi minevikus toimunud sündmus ning tahtsin väga teada, mis see oli.

Olgugi, et romaani sisu oli põnev, ei suutnud see siiski mind täielikult enda haardes hoida. Mulle meeldis, et autor püüdis pinget kuni romaani lõpuni üleval hoida ja sellele aitas väga hästi kaasa see, et lugedes olin pidevalt kahevahel - kas Adele "kupli all" ei ole kõik päris korras või ... toimusidki filmi võtteplatsil kummalised ja seletamatud juhtumid. Just vaimse poole pealt oli Adele romaani vältel küllaltki ebausaldusväärne peategelane ning see andis minu arvates romaanile üsna palju põnevust juurde. Kui olin romaani lõpu poole jõudmas aimasin üsnagi kiirelt, kes oli osade Adelega juhtunud õnnetuste taga. Siiski suutis autor veel romaani viimastele lehekülgedele sellise sisupöörde kirja panna, mida mina tulemas ei näinud. 

Soovitan, kui otsid lugemiseks raamatut, mis paneb sind kahtlema peaaegu kõiges, mis seal aset leiab ning kui Sa ei pelga keskmisest ehk mõnevõrra rohkem kõhedust tekitavat raamatut lugeda. 

Suur tänu, Ühinenud Ajakirjad, raamatu eest!