kolmapäev, 5. aprill 2023

Filmivõtted, kus kõik näib olevat ... valesti

Sügav mets Iirimaal. Just seal tegutseb noor ja lootustandev režissöör Steve Dade koos oma meeskonnaga uue filmi "Viimane visand" kallal.

Los Angeles. Endine seriaalitäht Adele Rafferty töötab ühes kohalikus motellis, kuid tema süda kutsub ikkagi näitlemise poole. Noore naise eluunistus on teha roll filmis, mis avaks talle uksed filmimaailma ning järgmiste suurte rollideni. Algselt "Viimase visandi" naispeaosa mängima pidanud näitlejanna ütleb rollist ära ning Adelel avanebki võimalus oma unistus teoks teha, sest seda rolli pakutakse just talle. Võttepaigale jõudes tundub Adelele aga, et kõik ei ole päris nii nagu peaks. Et midagi on valesti. 

Romaanis vahelduvad olevik (ehk see, mis toimub filmi võtteplatsil) ning stsenaarium, mille alusel filmi tehakse. Algul tundus see minu jaoks veidi igav, siinkohal mõtlen just seda stsenaariumi osa. Kui olin aga veidi seda romaani lugenud, käis mingi seletamatu "klikk" ja see romaan hakkas minu jaoks tööle. Algusest peale annab autor lugejale vihjeid, et Adelet seob Iirimaaga mingi minevikus toimunud sündmus ning tahtsin väga teada, mis see oli.




Olgugi, et romaani sisu oli põnev, ei suutnud see siiski mind täielikult enda haardes hoida. Mulle meeldis, et autor püüdis pinget kuni romaani lõpuni üleval hoida ja sellele aitas väga hästi kaasa see, et lugedes olin pidevalt kahevahel - kas Adele "kupli all" ei ole kõik päris korras või ... toimusidki filmi võtteplatsil kummalised ja seletamatud juhtumid. Just vaimse poole pealt oli Adele romaani vältel küllaltki ebausaldusväärne peategelane ning see andis minu arvates romaanile üsna palju põnevust juurde. Kui olin romaani lõpu poole jõudmas aimasin üsnagi kiirelt, kes oli osade Adelega juhtunud õnnetuste taga. Siiski suutis autor veel romaani viimastele lehekülgedele sellise sisupöörde kirja panna, mida mina tulemas ei näinud. 

Soovitan, kui otsid lugemiseks raamatut, mis paneb sind kahtlema peaaegu kõiges, mis seal aset leiab ning kui Sa ei pelga keskmisest ehk mõnevõrra rohkem kõhedust tekitavat raamatut lugeda. 


Suur tänu, Ühinenud Ajakirjad, raamatu eest!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kümme väikest sõdurpoissi...

Nagu pikaajalisemad blogilugejad teavad, siis üsna suure osa raamatutest, mida loen moodustavad krimiromaanid. Siiski ei ole ma siiani lugen...