Mis toimub "rikaste ja ilusate" suletud uste taga?

Janey Markhamil avaneb tänu abikaasa töökohavahetusele võimalus kolida Buckingham Crescent'i nimelisele tänavale. See on koht, kus kõik tahavad elada, sest seal kodu omades näitad, et oled oma elus jõudnud heasse kohta. Kohalikud aga ei võta Janey't just eriti soojalt vastu. Kui ta tutvub oma poja klassivenna ema Tanyaga muutub kõik ning Janey tunneb, et lõpuks on ka tema oma eluga igakülgselt rahul. Nõrkushetkel jagab Janey Tanyaga saladust, mida endaga pikalt kaasas on kandnud. Ta võib ju ometi sõpra usaldada?

Seda raamatut lugedes mõtlesin sellele, kui palju inimestele nende maine korda läheb. Buckingham Crescent'i elanikud on väga uhked, et just sel tänaval elavad, aga  ilusate fassaadide tagune "päris" elu ei pruugi sugugi nii ilus olla. Janey ja teiste sel tänaval elavate naiste abikaasad on peaaegu kogu aja tööl ja veedavad seetõttu peredega koos küllaltki vähe aega. 

Romaani teema mulle meeldis, just selles osas, mis puudutab nn "rikaste ja ilusate" eludes ja suletud uste taga toimuvat. Mis mulle selle raamatu juures aga üldse ei meeldinud oli see, et romaani esimene pool venis ja läks edasi üsna aeglaselt ning romaani lõpp tuli justkui ladinal kaela nagu paduvihm, minu jaoks oli romaani lõpp tempo poolest pisut liiga kiire. 

Soovitan, kui otsid veidi lihtsamat, kuid samas põnevat raamatut.

Suur tänu kirjastusele Pegasus selle raamatu eest!

Puhkus, mis muutub õudusunenäoks

Saarel asuv idülliline keskus. Sinna tullakse puhkama ja lõõgastuma, kuid kohalikud elanikud arvavad, et tegu on äraneetud paigaga. Jo on kutsunud oma lähedased sinna puhkusele, et perekondlikke sidemeid tugevdada. 

Ühel hommikul leitakse mere äärest kividelt noore naise surnukeha. Kummaline on aga see, et see naine ei olnud kuurordi külastaja ning ei pidanud üldse saarel viibimagi. Peagi leiab aset veel üks surmajuhtum ning asja kutsutakse uurima Elin Warner. Naisele saab peagi selgeks, et need surmad ei olnud juhuslikud. Aga kes on see inimene, kes on kuurordi külastajad sihikule võtnud? Ja miks ta seda teeb?

Sarnaselt Sarah Pearse'i neelmise romaaniga "Sanatoorium" toimub ka selle romaani tegevus ühes kohas, tegu on nn "locked rom mystery'ga". Mulle isiklikult see žanr väga meeldib, sest tegevuspaik on piiratud ning on käputäis tegelasi, põnev on lugedes mõelda, kes on mõrvar ja milline / millised on tema motiiv(id). Lugedes kahtlustasin nii üht kui ka teist tegelast ning ma ei jõudnud romaani lõppu ära oodata, et kurikaela tegelik isik ja tema tegutsemismotiiv teada saada. 

Mulle meeldis selle loo puhul see, kuidas minevik ja olevikomavahel seotud olid. Mida rohkem lugesin, seda enam tekkis minus huvi saada teada, mil moel saarel minevikus aset leidnud mõrvad on seotud praegu saarel kuurordis viibijatega. Lõpplahendust ega kurikaela isikut ma ära arvata ei suutnudki. 

Romaani ülesehitus on lugeja jaoks mugav, peatükid on mõnusalt lühikesed ning need lõppesid alati nii, et tekkis soov kohe edasi lugeda. Sarah Pearse'i romaane loen kindlasti ka tulevikus hea meelega. 

Soovitan, kui Sulle meeldivad atmosfäärilised põnevikud.

Suur tänu kirjastusele Helios selle raamatu eest!

Teised Sarah Pearse'i raamatud minu blogis:

"Sanatoorium"

"Park"

Kui lihtne on leida see Üks ja Ainus?

Match Your DNA. Lihtne viis leida üles see inimene, kes on Sinu üks ja ainus. Nii ongi selle romaani tegelased otsustanud teha, aga neil ei ole aimugi, kuidas see otsus nende elusid ja neid endid muudab. Ja milliseid ohte see endaga kaasa võib tuua. 

Selle raamatu lugemist alustades oli mul raske n-ö "minema saada". Tegelase oli üpris palju ning sageli pidin raamatut edasi-tagasi lehitsema, et mõne tegelase lugu meelde tuletada enne, kui edasi lugesin. Kui olin umbes esimese veerandi loetud saanud, tõmbas see raamat mind endaga tugevalt kaasa. Kõige rohkem tahtsin teada, kuidas lõpevad Ellie ja Christopheri lood. 

See romaan pani mind mõtlema sellele, kuivõrd haavatavad võivad IT-süsteemid olla. On ju lihtne mõelda, et arvutiprogramm otsib üles selle partneri, kes DNA kaudu Sulle määratud on, aga alati on oht, et süsteem kukub kokku või häkib keegi süsteemi sisse ja manipuleerib tulemustega. Kui olin romaani lugemise lõpetanud mõtlesin veel pikalt, et tegelikult ei tea meist keegi, mida tulevik toob. Võibki ju olla võimalik, et tulevikus saame näiteks lõunasöögiportsu hoopis tableti kujul, kus kõik vajalikud toitained meie kehadele vajalikus koguses sees on või siis, nagu siin romaaniski, ei otsi me endale partnerit ise, vaid laseme selle töö teha arvutiprogrammil. Ise olen aga arvamusel, et selle ühe ja ainsa leidmine n-ö "klassikalisel" meetodil on märksa huvitavam. Jah, see võib olla ka küllaltki keerukas ja aeganõudev protsess, kuid on tore tunda, kuidas inimesega koos olles (ja elades) temaga justkui üheks tervikuks saad, jäädes samas ka iseendaks. 

Soovitan neile, kes otsivad tulevikku vaatavat ning pisut ulme valdkonda kuuluvat lugemist.

Suur tänu kirjastusele Turdus selle raamatu eest!

Miks ei ole hea suuri saladusi endaga kaasas kanda

Aasta 1984. 

Bessie on uudishimulik ja sihikindel tüdruk. Ta teab, mida elult tahab. Aga Bessie on ka omajagu põnevil, sest kes teab, mis elul talle veel pakkuda on? Ehk isegi midagi sellist, millest ta ise unistadagi ei oska?

Aasta 2021. 

Elu ei ole Bessiet hellitanud. Tema abielu Marioga on lagunemise äärel. Nende poeg on äsja abiellunud ning nähes, kui õnnelik ta on, otsustab Bessie teha kõik, et oma abielu päästa.

Bessie käitumine tundus mulle veidi kummaline. Just sellest küljest, et ta kandis endaga terve elu kaasas saladust ning jagas seda abikaasaga alles siis, kui nende suhted juba päris puruks olid. Mina mõtlesin vaid, et seda kõike oleks ju saanud ära hoida, kui Bessie Mario suhtes algusest peale aus oleks olnud. 

"Puhtalt lehelt" oli mõnus lugemine. Ei saa öelda, et kerge, sest seal on üksjagu teemasid, mis panevad mõtlema. Mõtlema sellele, kuidas minevikus tehtud teod ja öeldud sõnad meie elu igaveseks muuta võivad. See raamat pakkus nii erinevaid emotsioone - alustades narust ja lõpetades (õnne) pisaratega. Soovitan, kui otsid mõtlemapanevat lugemist.

Suur tänu kirjastusele Pegasus selle raamatu eest! 

Raamat Coloradost ja suusatamisest

Ene Sepp on autor, kelle sulest olen varem nii mõnegi hea noorteromaqani lugenud. Seega olin põnevil, et lugeda temalt midagi hoopis teistsugust - nimelt kirjutas ta raamatu oma elust Colorados. Colorado on üks neid USA osariike, mille nime olin mõistagi kuulnud, kuid rohkem ei teadnud ma sellest suurt midagi. Sestap oligi mulle üllatuseks, et Colorado asub maismaast kõrgemal ning see võib mõjuda ka tervisele. Kujutasin ette, et see võib avalduda näiteks iiveldustundes ja selles, et pea käib ringi. Kuid ei - ka peavalud ja ninaverejooksud võivad selle sümptomiteks olla. 

Raamatust oli huvitav lugeda, kuidas Ene oma abikaasaga tuttavaks sai. Ene tuli Eestist, tema abikaasa USAst ning tuttavaks said nad Uus-Meremaal suusalaagris. See pani mind mõtlema, kuivõrd veider võib maailm olla. Suusatamine jääb Ene ellu ka peale seda, kui ta USAsse kolib - nimelt töötab ta seal suusapatrullina. See on amet, millest ma samuti ei olnud varem kuulnud, ning oli huvitav lugeda, millised ja kui erinevad võivad ühe suusapatrullina töötava inimese tööpäevad olla.

Ene kirjutas, kuidas ta Starbucks'i kohvikus tööd käis tegemas. Fun fact: ka minust sai 29. aastaselt kohvijooja ning nüüd ei möödu päevagi tassi kohvi (või kaheta). Üks koht, mida tulevikus kindlasti külastada tahan, on Starbucks. Loodetavasti saan selle ka teoks teha. 

Asi, mida USA kohta varem teadsin oli see, et sealne arstiabi on meeletult kallis ning et inimesed lähevad haiglasse nii vähe, kui võimalik. Ene abikaasaga juhtus õnnetus ning ta kirjutas raamatus veidi ka sellega kaasnenud kulutustest. Ja kui seda lugesin, sain aru KUI kallis sealne arstiabi ikkagi on. Ja need summad olid ikka metsikud. 

"Minu Colorado" oli üks paremaid Minu-sarja raamatuid, mida lugenud olen ja seda eriti just tekstilise poole pealt. Oli aru saada, et autor on ka varem kirjutanud ning see andis raamatule palju juurde. Oli hea, mõnus ja ladus lugemine - soovitan!

Suur tänu kirjastusele Petrone Print selle raamatu eest!

Võidujooks elu või surma nimel

Richard ja Margaret Swann veedavad kahekesi rahulikku õhtut, kuni keegi nende koju sisse murrab. See keegi ei lahku sealt elusalt. Inspektor Fawley ja tema meeskond hakkab juhtunut uurima ning peagi saab selgeks, et salapärane sissetungija ei olnud Swannide jaoks sugugi tundmatu. Välja tuleb ka seos ühe aastaid tagasi toimunud võika juhtumiga ning kui selgub, et selle juhtumi eest pikalt vanglas olnud naine on tegelikult süütu, on meedia sõiduvees. 

Cara Hunter on üks minu lemmikautoreid ning "Elu või surma nimel" on inspektor Fawley sarja kuues osa. See on üks raamatutest, mille kohta on keeruline kirjutada ilma, et sisu reedaks. Seda ma aga teha ei taha, seega kirjutan siia lihtsalt oma üldised mõtted :) 

Kui vahel juhtub, et sarja avaosa on sisult tugev ning edasised osad "lahjemad", siis selle sarja kõik kuus osa on sisult nutikad, läbimõeldud ja ülimalt huvitavad. Lugedes oli mitmel korral tunne, et nüüd olen välja nuputanud, millega see lugu lõpeb, aga sellele järgnes kohe pööre, mis mu teooria pea peale keeras. Viimased leheküljed lugesin ahvikiirusel, et teada saada, millega see lugu lõpeb, millega autor mind romaani lõpus üllatab. 

Mulle on meeldinud kõik selle sarja osad ning kõik saavad minult ka lugemissoovituse. Aga kindlasti soovitan neid lugeda algusest peale õiges järjekorras, et tegelaste, eriti inspektor Fawley eraelust (mis moodustab neist raamatutest küllaltki suure osa) paremat aimu saaks. 

Teised Cara Hunteri romaanid minu blogis:

"Kogu tõde"

"Mõrv perekonnas"

"Ohjeldamatu raev"

"Väljapääsu ei ole"

Sünge lõpuga vana-aastaõhtu pidu

Rhys Lloyd - edukas laulja ja Peegeljärve äärsete suvekodude omanik on otsustanud korraldada vana-aasta õhtul peo. Peole on kutsutud nii külarahvas kui ka suvekodudes peatujad. Maja on rahvast täis, šampanja voolab ojadena - see on unustamatu pidu. Jah, unustamatu on see tõepoolest, kuid keegi kutsututest ei ole peomeeleolus, sest keskööl leitakse Rhys Peegeljärvest surnuna ulpimast. 

Juhtunut hakkavad uurima kohalik konstaabel Ffion Morgan, kes tunneb kõiki peol viibinuid. Tõsi, küll mitte isiklikult, aga väikese koha värk - kes on naaber, kes kunagina klassi ja/või trennikaaslane jne. Koos kontaabel Morganiga hakkab mõrva lahendama ka konstaabel Leo Brady, kes tuleb Inglismaalt.

Romaanis on tegelasi üsna palju ning igaühel neist oli põhjust Rhys tappa. Põhjust selleks oli ka konstaabel Morganil endal, see muutis loo üpriski põnevaks ning ma ei jõudnud romaani lõppu ära oodata, et saada teada, kelle südametunnistusel mehe surm lasub. Mulle meeldis ka romaani ülesehitus - erinevad peatükid eri tegelaste silme läbi. Selliselt kirjutatud romaane meeldib mulle lugeda, sest iga peatükiga saad killukese infot, mis Sind lõpplahendusele lähemale viib. 

Olen lugenud kõiki seni eesti keeles ilmunud Clare Mackintosh'i põnevikke, ning kõik on mulle meeldinud. Ta on ka üks neist autoritest, keda alati soovitan, kui keegi minult põnevikusoovitusi küsib. Goodreadsist nägin, et konstaabel Morgani sarjale on tulemas ka teine osa, mida põnevusega ootan ning kindlasti ka blogis kajastan, kui see eesti keeles ilmub. 

Suur tänu kirjastusele Pegasus selle raamatu eest!

Teised Clare Mackintosh'i raamatud minu blogis:

"Pantvang"

"Valede mäng"

"Teiste inimeste majad"