Mis saaks olla halba toa väljaüürimises?

Blake Porter - mees, kel on kõik olemas. Tal on ilus kodu, ta on kihlatud toreda naise Kristaga ning ta on suure ettevõtte asedirektor. Kuid ühel päeval variseb Blake'i ilus elu kokku, ta vallandatakse ning õige pea on ta hädas oma kodu laenumaksete tasumisega. Selleks, et ots-otsaga kokku tulla otsustavad Blake ja Krista ühe vaba toa oma majast välja üürida. Peale kuulutuse ülespanekut tunnevad toa üürimise vastu huvi mitmed inimesed, üks veidram kui teine, kuni nende ukse taha saabub Whitney. Naine on võluv ja sarmikas, lisaks ka praktilise meelega ning paar otsustab toa talle välja üürida.

Varsti aga hakkab Blake'ile tunduma, et midagi on korrast ära. Naabrid suhtuvad temasse vaenulikult, tema majas levib veider lehk ükskõik kui palju ta ka ei koristaks. Öösiti ärkab ta veidrate helide peale ehmatades. 

Raamatu lugemisega alustades tundus "Allüürnik" mulle üsnagi klassikaline lugu, kus peategelast (antud juhul siis Blake'i) ajab lähedastega tülli kolmas osapool, kel pealtnäha temaga mingit pistmist pole (antud juhul Whitney). Kui aga olin raamatu lugemisega viimase veerandini jõudnud tuli loosse ootamatu pööre, mis minu senise arvamuse pea peale pööras. Nagu Freida McFadden'i teistelegi teostele omane oli ka "Allüürniku" puhul loo suurim puänt raamatu viimastel lehekülgedel. Minule meeldis ning soovitan soojalt  seda raamatut (ja ka teisi Freida McFaddeni romaane) lugeda.

Teised Freida McFadden'i raamatud minu blogis:

"Kallim"

"Kokkupõrge"

"Õpetaja"

"Ükshaaval"

Koduabilise sari:

"Koduabiline"

"Koduabilise saladus"

"Koduabiline jälgib sind"

Ajakirjanik taas hädaohus

Raamatus "Naine sviidist number 11" kohtub lugeja taas Lo Blacklock'iga, see on järg raamatu "Naine kajutist number 10". Naine saab kutse eraklikult miljardärilt Marcus Leidmannilt osalemaks mehele kuuluva luksushotelli avamisel. Lo loodab, et see on tema pääsetee saamaks peale lastega kodus oldud aastaid tagasi tööle. Selleks peab ta tegema vaid üht - saama Marcus Leidmannilt intervjuu. See aga ei ostutub üsna keeruliseks ülesandeks, sest mees on eraklik ja praktiliselt kättesaamatu.

Siiski saab Lo kutse külastada hilisel õhtutunnis Marcuse hotellituba. Naine jaab mõistagi nõusse, kuid kohale jõudes ei leia ta eest mitte Marcuse, vaid Carrie (naise, kellega tema teed ristusid juba sarja esimeses raamatus). Carrie väidab, et Marcuse juurde jäädes ähvardab teda surmaoht ning ta veenab Lo'd temaga koos läbi Euroopa mehe eest põgenema.

Peategelasena tundus Lo mulle selles raamatus veidi naiivne. Tundus, et ta ei taipa, kui suurde ohtu ta ennast Carrie plaaniga nõustudes paneb. Teisalt aga üllatas mind kohati tema nutikus. 

Mulle on Ruth Ware'i raamatute puhul alati meeldinud tegelaste ja tegevuspaikade detailsed kirjeldused. Selle raamatu tegevus toimub Šveitsis ning lugedes tekkis kohe kujutluspilt luksuslikust hotellihoonest sillerdava järve kaldal, taustaks lumised mäetipud. Kui raamatu algus minu veidi veniv ja aeglane, siis raamatu teine pool oli üle ootuste huvitav ja hoogne. Põnevike huvilistele soovitan seda (ja ka teisi) Ruth Ware'i romaane lugeda.

Suur tänu kirjastusele Helios selle raamatu eest!

Teised Ruth Ware'i raamatud minu blogis:

"Nullpäev"

"See tüdruk"

"Täiuslik paar"

"Üks teise järel"

Kinnisvaramaakleri surm ja salapärased sissemurdmised

Ühel hommikul saab konstaabel Ffion kõne oma ülemuselt. Jõel triivinud kajakist leitakse kinnisvaramaakleri surnukeha. Kuna Ffion on parajasti ametis oma vanematekodu müümisega ja uue kodu soetamisega, ei ole ta selle ameti esindajatest just kuigi suures vaimustuses. Tahes-tahtmata tekib aga küsimus, kes ja miks läks nii kaugele, et lausa tappa?

Uurija seersant Leo Bradyl on samuti tööl pingelised ajad. Luksuslikku ja privaatse elamupiirkonna Hill majadesse on keegi sisse murdnud. Kurjategija käitumismuster igal kuritööpaigal on täpselt samasugune. Leo koos kolleegidega peab välja selgitama, kes nende sissemurdmiste taga on ning mida ta otsib.

Ffionil ja Leol on teineteise vastu tunded tekkinud, kuid kas neil tuleb nüüd ka käimasolevad juhtumid koos lahendada?

Selles romaanis oli ühena peategelastest sees ka Leo endine abikaasa ja lapse ema Allie. Kuna tema kodu asus Hilli lähedal, üritas ta iga hinna eest sealsete elanike hulka saada. Ei saa mainimata jätta sedagi, kui vastikult ta Leoga suhtles, eriti nende ühise lapse Harrise teemadel. 

Mulle on krimiromaanide teemadest alati meeldinud sellised n-ö "rikaste ja ilusate inimeste" temaatilised raamatud, sest lugedes tekib tahes-tahtmata tunne, et väline fassaad on selline, et ei usuks ilmaski, et tegelikkuses on asjad hoopis vastupidi. Nagu ühele heale krimkale kohane on ka selles raamatus kahtlusaluseid rohkem kui üks ning lugedes käis mõte pea kogu aeg täistuuridel. Lõpp aga oli üllatav ja see mulle meeldis. Clare Mackintosh on üks autoreid, keda krimihuvilistele kindlasti soovitan!

Suur tänu kirjastusele Pegasus selle raamatu eest!

Teised Clare Mackintoshi raamatud minu blogis:

"Pantvang"

"Viimane pidu"

"Valede mäng"

Tundmatu Antarktika

Antarktika on minu jaoks alati tundunud mõistatuslik, hoopis teistsugune piirkond, millest alati rohkem teada saada tahtnud olen. Taas tuli appi Petrone Print, mille Minu-sarjsast lugesin raamatut "Minu Antarktika".

Raamatu autor Enn Kaup jutustab selles raamatus oma Antarktika ekspeditsioonidest. Minu jaoks vast kõige huvitavam oli esimene ekspeditsioon, mis leidis aset nõukogude ajal. Elu sel ajal oli mõistagi hoopis teistsugune, kui praegu, seega oligi põnev lugeda, kuidas selliseid ekspeditsioone tol ajal tehti. Mulle on alati meeldinud kuulata vanemate inimeste meenutusi sellest ajast ning raamatu esimene osa mulle just neidsamu vestlusi meenutas.

Mulle meeldis, et raamat oli suures osas kirjutatud n-ö päevikuformaadis, millega autor kirjeldas, mida ja kuidas ekspeditsioonidel tööalaselt tegi, lisaks kirjeldas ta ka igapäevast elu-olu. Kuigi raamatus oli üksjagu numbrilist ja tehnilist infot, mis oli minu jaoks veidi kuiv lugeda, oli see raamat siiski huvitav ning sain teada nii mõnegi uue fakti Antarktika kohta. 

Suur tänu kirjastusele Petrone Print selle raamatu eest!

Kui turvaline paik ei olegi päris nii turvaline

Tegan on õige pea emaks saamas. Asudes autoga venna juurde sõitma läheb lumesadu aina tihedamaks ning lõpuks teeb Tegan autoga avarii. Talle tuleb appi juhuslikult mööda sõitnud kohalik mees Hank. Hank viib Tegani enda koju, kus ta koos abikaasa Pollyga Teganile kuni lumetormi möödumiseni ulualust pakub. Peagi hakkab Teganile aga tunduma, et kõik ei ole päris õigesti. 

See raamat pani mind mõtlema sellele, kuidas mõned niivõrd-kuivõrd loomulikud elu osad on kellegi jaoks kättesaamatud ning kui kaugele on keegi valmis minema, et tund end ja oma elu täisväärtuslikuna. 

Nagu teistegi Freida McFaddeni raamatute puhul oli ka "Kokkupõrke" sisu hoogne ja paeluv. Tegevus toimus kogu aeg ning kordagi ei tekkinud tunnet raamatu lugemine pooleli jätta. Ja selle autori raamatutele omaselt toimusid kõige ootamatumad pöörded alles raamatu lõpus. Nuriseksin vast ainult selle üle, et osaliselt oli sisu veidi liiga etteaimatav. Aga kui otsid põnevat raamat, mida lugeda, siis FreidaMcFaddeni raamatuid soovitan väga.

Teised Freida McFaddeni raamatud minu blogis:

"Allüürnik"

"Kallim"

"Õpetaja"

"Ükshaaval"

Koduabilise sari:

"Koduabiline"

"Koduabilise saladus"

"Koduabiline jälgib sind"

Ootamatute tagajärgedega ülestunnistus

Matthew ja Helena on said tuttavaks kolledžis. Vahepeal viis elu nad lahku, kuid nüüd, täiskasvanutena on nad taas koos. Paar otsustab minna puhkusele Islandile. Nad tutvuvad vaatamisväärsustega, teevad mälestuseks fotosid - nagu puhkusereisidel ikka tehakse. Kuid üht fotot tehes kukub Helena peaaegu kaljult alla. Elu ja surma piiril kõikudes teeb ta Matthew'le ootamatu ja šokeeriva ülestunnistuse oma minevikust. Kui naine hiljem selle ülestunnistuse taga peituva loo räägib, on Matthew enam kui šokeeritud. Kuid Helena ülestunnistust kuuleb peale veel keegi. Keegi, kes kuuldut oma heaolu nimel ära kasutada plaanib.

Kui vahel läheb aega, et lugu raamatulehtedel korralikult käima läheks, siis selle romaani puhul oli vastupidi. Põnevust jagus esimestest lehekülgedets kuni päris viimaseni välja. Kuigi aimasin üsna kohe, kes Helena saladusest kasu lõigata tahab, ei muutnud see lugemist igavaks. Pigem tekitas see huvi teada saasa, miks see tegelane Helenalt saladuse hoidmise eest raha välja pressida tahab.

Mida rohkem ma lugesin, et kõhedamaks raamat muutus. Iga leheküljega lisandus mõni kahlustäratav tegelane juurde.

Romaani lõpp oli õige pisut ebausutav, kuid pani loole siiski lõpliku punkti. Epiloog seevastu oli jahmatav ning jättis loo tegeliku lõpu osas otsad siiski lahtiseks. 

"Hoia tema saladust" on pinget ja närvikõdi pakkuv romaan, mida kindlasti lugeda soovitan.

Suur tänu kirjastusele Pegasus selle raamatu eest!

Teised Mark Edwardsi raamatud minu blogis:

"Nad tulid, et jääda"

Kõhedusttekitav pulmapidu

Jason Rekulaki raamatutest olen varem lugenud "Piltidesse peidetud", mis oli üksjagu kõhe, kuid ka põnev raamat.

Raamatu "Viimane pulmakülaline" peategelane on Frank, kes ei ole oma tütrest Maggiest juba aastaid mitte midagi kuulnud. Mehe üllatuseks helistab tütar talle ühel päeval, et teatada suurt uudist peatsest abiellumisest tehnoloogiamiljardäri poja Aidaniga. Maggie tahab, et ka isa pulma tuleks. Frank on mõistagi rõõmus ja loodab, et suhtlus tütrega paraneb. Pulmapaika saabudes tundub Frankile, et kõik ei ole päris nii nagu võiks või peaks olema. Maggie on pidevalt eemal või millegagi hõivatud, ning pulmapaigas elavad kohalikud inimesed ei ole Maggie peigmehest Aidanist ega tema perekonnast sugugi vaimustuses.

Raamatu algus oli pisut aeglasevõitu ning võib öelda, et raamatu tempo oligi selline kuni viimaste peatükkideni, mis tundusid minu jaoks veidi kiirustatult kirjutatud olevat. Teos oli jagatud viide ossa ning minu jaoks läks lugu huvitavaks neljandas osas, kus Maggiet näidati lugejale hoopis teises valguses, kui esimestes osades. Loos oli ka nukraid toone, eelkõige Maggie ja Franki vahelistes suhetes. Samas aga on Maggie üks ebameeldivamaid tegelasi, keda raamatus kohanud olen. Loo sisu oli huvitav, kuid siin-seal oli ka ebausutavaid detaile. Soovitan pigem neile, kellele meeldivad veidi kergema sisuga põnevikud.

Suur tänu kirjastusele Helios selle raamatu eest!

Teised Jason Rekulaki raamatud minu blogis:

"Piltidesse peidetud"