Aastatetaguse juhtumi uurimine öisel ajal

Kriminaalromaani "Pime õnnis öö" tegevuse keskmes on taas öise vahetuse uurija Renee Ballard. Olles ühel varahommikul tagasi jaoskonda jõudnud märkab ta kedagi, kes vanade toimikute seast midagi otsib. Tuleb välja, et too salapärane inimene, Harry Bosch töötas samuti politseinikuna ning nüüd püüab ta lahendada üht aastatetagust juhtumit, mille ohvriks oli 15 aastane tüdruk Daisy. Ballard otsustab meest aidata, et tüdruku mõrvar viimaks kohtu ette tuua.

Raamatu sisu tundus mulle põnev. Alti on huvitav lugeda, kuidas aastaid lahendamata kuriteod lõpuks lahendatud saavad, kui neile n-ö värske pilguga läheneda. Minu jaoks oli aga kummaline see, et Daisy ema elas koos Boschiga, kes kunagi Daisy tapmist uuris. 

Sarnaselt sarja esimese osaga on ka selles romaanis lahendamisel mitu erinevat kuritegu, mis teeb raamatu sisu minu arvates mõnevõrra keerukaks ning jätab Daisy juhtumi uurimise veidi tahaplaanile. Ballard ja Bosch uurijatepaarina olid minu jaoks sümpaatsed. Nad mõlemad on targad, nutikad ja politseitöös põhjalikud. Neil on tahe juhtumid lahendada ja kurjategijad vastutusele võtta isegi siis, kui see ei ole nende poolt alati seaduslikult tehtud.

"Pime õnnis öö" oli algul aeglane ja veniv, kuid lõpp oli seevastu hoogne. Minu arvates oli see raamat sisu poolest tugevam kui sarja avaosa.

Suur tänu kirjastusele Helios selle raamatu eest!

Teised Michael Connelly raamatud minu blogis:

"Öine vahetus"

Tabamatu sarimõrvari jahil

Ühes väikelinnas toimub tapmine - pruut mõrvatakse tema pulmapäeval. Kuid see pruut ei olnud ülimalt täpse ja seni tabamata sarimõrvari esimene (ega ka mitte viimane) ohver. Politsei on tapja püüdmisega kimpus ning viimases hädas kutsutakse appi Washington Poe ja Tilly Bradshaw. Nad üritavad leida sarimõrvari mingitki süsteemi või mustrit, kuid tulutult. Näib, et ta valib oma ohvreid suvaliselt ning tegutseb terves riigis.

See raamat on üks sellistest, millest detailidesse laskumata on üpris raske kirjutada. Aga mida ma saan kirjutada on see, et Tilly ja Poe on endiselt ülimalt hea tandem ning ükski kurjategija ei jää neile tabamatuks. "Viimne vanne" oli üle pika aja üks selliseid krimiromaane, mille puhul ei tekkinud mul peale raamatuga poole peale jõudmist ühtegi ideed, kes sarimõrvas olla võiks.

Soovitan seda sarja soojalt - kõigi raamatute sisu on huvitav, täis ootamatuid pöördeid ja mõnusat huumorit. Lisaks kiidan ka selle sarja tõlget, mis teeb lugemise mõnusaks ja ladusaks.

Suur tänu kirjastusele Pegasus selle raamatu eest!

Teised M. W. Craveni raamatud minu blogis:

"Nukumäng"

"Võõras veri"

"Kuraator"

"Keelutsoon"

"Botaanik"

Jõuluhõnguline rännak läbi ajaloo

Elle elu on paras sasipundar. Ta on töötu ning ei tea, mida oma eluga peale hakata. Kõigele krooniks on ka tema suhe valusa lõpu saanud. Siis aga veeretab saatus Elle'i teele ootamatu pakkumise ühe perekonna loo kirja panemiseks. Pakkumine on helde, koos majutuse ja tasuta toitlustusega. Asja juures on ainult üks konks - inimene, kes pere loo kirja paneb, peab armastama jõule. Elle'ga on aga vastupidi, talle ei meeldi jõulud üldse. Siiski otsustab Elle pakkumise vastu võtta ning ta kolib vana daami Estelle ja tema abilise Angela juurde, et lugu kirja panna. Nende naabermajas elab Ben, kellega, nagu hiljem selgub, jagab Elle paljugi muud kui sama sünnikuupäeva.

Loos kulgevad paralleelselt olevik ja minevik. Mineviku peatükid jutustavad Estelle ja Angela majas varem elanud inimeste lood ning toimuvad läbi ajas rändamise, seega on loos ka parajalt maagiat. Iga minevikulugu toimus erineval ajajärgul, seega oli see lugu ka omamoodi rännak ajaloos. 

Algusest peale oli muidugi selge, et Elle ja Ben jäävad raamatu lõpus kokku, kuid see ei vähendanud mõnusat lugemiselamust. Siin-seal oli ka armastuslugudele omaseid klišeehetki, nendele tasakaaluks olid veidi tõsisema sisuga ajaloos toimunud sündmused. Tegu oli südamliku ja sooja looga, mida jõulude ajal lugeda soovitan.

Tõeliselt suur armastuslugu

Rebecca Yarroselt olen varasemalt lugenud fantaasiaromaani "Neljas tiib", mis mulle väga meeldis. Seekordses postituses tuleb juttu tema kirjutatud armastusromaanist "Kui peaks juhtuma".

Loo peategelased on Izzy ja Nate, kes kohtuvad 2011. aastal juhuslikult lennukis, nende kohad asuvad kõrvuti. Nende lennuk aga kukub alla vahetult peale õhkutõusmist ning nad aitavad teineteisel õnnetuse tagajärgedega toime tulla. Peale seda aga lähevad nende teed lahku. Izzy läheb poliitikasse ning Nate'i kutsumus on sõjavägi. Olgugi, et elu viib neid aastate jooksul ikka ja jälle kokku, ei saa neist siiski paar. Samas ei suuda kumbki neist ka edasi liikuda. 

Kümme aastat pärast esmakohtumist satuvad Izzy ja Nate kokku Afganistanis, kus olukord on enam kui ohtlik, sest Afganistan on kohe Talibani kätte langemas. Izzy on tulnud sinna, et leida üles oma fotoreporterist õde ning Nate on tema turvaülem. Nendevaheline suhtlus on pingline ning paljuski mõjutatud aastate jooksul tekkinud pettumustest. Siiski aga ei saa eitada, et tunded Izzy ja Nate'i vahel ei ole aastatega kuhugi kadunud.

Tegelastest oli minu jaoks sümpaatseim Izzy, kes, hoolimata vanemate egoistlikust suhtumisest, oli märksa inimlikum. Ka kriisiolukorras suutis ta säilitada kainet mõistust ja tegutsemisindu. Nate'i puhul oli aru saada, et tema soov teha sõjaväes karjääri oli suuresti tingitud isa jäisest suhtumisest temasse. Ebasümpaatseim tegelane oli minu jaoks Jeremy (kuid eks õiges armastusromaanis vast peabki taoline tegelane sees olema).

"Kui peaks juhtuma" oli armastuslugu selle sõna kõige otsesemas tähenduses. Siiski oli nende kaante vahel salapärane "miski" ning üldjoontes see mulle meeldis. Soovitan, kui soovid lugeda raamatut suurest armastusest.

Teised Rebecca Yarrose raamatud minu blogis:

Empüreumi sari:

"Neljas tiib"

Mis saaks olla halba toa väljaüürimises?

Blake Porter - mees, kel on kõik olemas. Tal on ilus kodu, ta on kihlatud toreda naise Kristaga ning ta on suure ettevõtte asedirektor. Kuid ühel päeval variseb Blake'i ilus elu kokku, ta vallandatakse ning õige pea on ta hädas oma kodu laenumaksete tasumisega. Selleks, et ots-otsaga kokku tulla otsustavad Blake ja Krista ühe vaba toa oma majast välja üürida. Peale kuulutuse ülespanekut tunnevad toa üürimise vastu huvi mitmed inimesed, üks veidram kui teine, kuni nende ukse taha saabub Whitney. Naine on võluv ja sarmikas, lisaks ka praktilise meelega ning paar otsustab toa talle välja üürida.

Varsti aga hakkab Blake'ile tunduma, et midagi on korrast ära. Naabrid suhtuvad temasse vaenulikult, tema majas levib veider lehk ükskõik kui palju ta ka ei koristaks. Öösiti ärkab ta veidrate helide peale ehmatades. 

Raamatu lugemisega alustades tundus "Allüürnik" mulle üsnagi klassikaline lugu, kus peategelast (antud juhul siis Blake'i) ajab lähedastega tülli kolmas osapool, kel pealtnäha temaga mingit pistmist pole (antud juhul Whitney). Kui aga olin raamatu lugemisega viimase veerandini jõudnud tuli loosse ootamatu pööre, mis minu senise arvamuse pea peale pööras. Nagu Freida McFadden'i teistelegi teostele omane oli ka "Allüürniku" puhul loo suurim puänt raamatu viimastel lehekülgedel. Minule meeldis ning soovitan soojalt  seda raamatut (ja ka teisi Freida McFaddeni romaane) lugeda.

Teised Freida McFadden'i raamatud minu blogis:

"Kallim"

"Kokkupõrge"

"Õpetaja"

"Ükshaaval"

Koduabilise sari:

"Koduabiline"

"Koduabilise saladus"

"Koduabiline jälgib sind"

Ajakirjanik taas hädaohus

Raamatus "Naine sviidist number 11" kohtub lugeja taas Lo Blacklock'iga, see on järg raamatu "Naine kajutist number 10". Naine saab kutse eraklikult miljardärilt Marcus Leidmannilt osalemaks mehele kuuluva luksushotelli avamisel. Lo loodab, et see on tema pääsetee saamaks peale lastega kodus oldud aastaid tagasi tööle. Selleks peab ta tegema vaid üht - saama Marcus Leidmannilt intervjuu. See aga ei ostutub üsna keeruliseks ülesandeks, sest mees on eraklik ja praktiliselt kättesaamatu.

Siiski saab Lo kutse külastada hilisel õhtutunnis Marcuse hotellituba. Naine jaab mõistagi nõusse, kuid kohale jõudes ei leia ta eest mitte Marcuse, vaid Carrie (naise, kellega tema teed ristusid juba sarja esimeses raamatus). Carrie väidab, et Marcuse juurde jäädes ähvardab teda surmaoht ning ta veenab Lo'd temaga koos läbi Euroopa mehe eest põgenema.

Peategelasena tundus Lo mulle selles raamatus veidi naiivne. Tundus, et ta ei taipa, kui suurde ohtu ta ennast Carrie plaaniga nõustudes paneb. Teisalt aga üllatas mind kohati tema nutikus. 

Mulle on Ruth Ware'i raamatute puhul alati meeldinud tegelaste ja tegevuspaikade detailsed kirjeldused. Selle raamatu tegevus toimub Šveitsis ning lugedes tekkis kohe kujutluspilt luksuslikust hotellihoonest sillerdava järve kaldal, taustaks lumised mäetipud. Kui raamatu algus minu veidi veniv ja aeglane, siis raamatu teine pool oli üle ootuste huvitav ja hoogne. Põnevike huvilistele soovitan seda (ja ka teisi) Ruth Ware'i romaane lugeda.

Suur tänu kirjastusele Helios selle raamatu eest!

Teised Ruth Ware'i raamatud minu blogis:

"Nullpäev"

"See tüdruk"

"Täiuslik paar"

"Üks teise järel"

Kinnisvaramaakleri surm ja salapärased sissemurdmised

Ühel hommikul saab konstaabel Ffion kõne oma ülemuselt. Jõel triivinud kajakist leitakse kinnisvaramaakleri surnukeha. Kuna Ffion on parajasti ametis oma vanematekodu müümisega ja uue kodu soetamisega, ei ole ta selle ameti esindajatest just kuigi suures vaimustuses. Tahes-tahtmata tekib aga küsimus, kes ja miks läks nii kaugele, et lausa tappa?

Uurija seersant Leo Bradyl on samuti tööl pingelised ajad. Luksuslikku ja privaatse elamupiirkonna Hill majadesse on keegi sisse murdnud. Kurjategija käitumismuster igal kuritööpaigal on täpselt samasugune. Leo koos kolleegidega peab välja selgitama, kes nende sissemurdmiste taga on ning mida ta otsib.

Ffionil ja Leol on teineteise vastu tunded tekkinud, kuid kas neil tuleb nüüd ka käimasolevad juhtumid koos lahendada?

Selles romaanis oli ühena peategelastest sees ka Leo endine abikaasa ja lapse ema Allie. Kuna tema kodu asus Hilli lähedal, üritas ta iga hinna eest sealsete elanike hulka saada. Ei saa mainimata jätta sedagi, kui vastikult ta Leoga suhtles, eriti nende ühise lapse Harrise teemadel. 

Mulle on krimiromaanide teemadest alati meeldinud sellised n-ö "rikaste ja ilusate inimeste" temaatilised raamatud, sest lugedes tekib tahes-tahtmata tunne, et väline fassaad on selline, et ei usuks ilmaski, et tegelikkuses on asjad hoopis vastupidi. Nagu ühele heale krimkale kohane on ka selles raamatus kahtlusaluseid rohkem kui üks ning lugedes käis mõte pea kogu aeg täistuuridel. Lõpp aga oli üllatav ja see mulle meeldis. Clare Mackintosh on üks autoreid, keda krimihuvilistele kindlasti soovitan!

Suur tänu kirjastusele Pegasus selle raamatu eest!

Teised Clare Mackintoshi raamatud minu blogis:

"Pantvang"

"Viimane pidu"

"Valede mäng"