Pärandimõistatus jätkub

"Hawthorne'ide pärand" on sarja teine osa, mis läheb edasi sealt, kus "Pärimismängud" lõpes.

Avery teab tänu DNA testile, et ei ole Hawthorne'idega suguluses, mis jätab endiselt õhku küsimuse, miks Tobias Hawthorne oma varanduse võõrale neiule pärandas. Peale põhjalikku uurimist ilmneb, et Avery võib siiski perekonnaga lähemalt seotud olla, kui ta algul arvas. Endiselt on Averyl vaenlasi, kes ei kohku tagasi millegi ees, et tüdrukust lahti saada. Ja endiselt on Averyl sümpaatia nii Jamesoni kui ka Graysoni suhtes.

See raamat tõi sarja esimesest osast paremini esile Avery sõbranna Maxi. Nendevaheline soe ja tugev sõprus andis raamatule tõsiste teemade kõrvalemõnusa sooja varjundi. Kui rääkida Avery tunnetest Tobias Hawthorne'i kahe tütrepoja vastu, siis, olles sarja teise osa lugemise lõpetanud, arvan (ja loodan), et sarja lõpus jääb ta kokku Jamesoniga. Ma ei oskagi seda kuidagi põhjendada, kuid lugedes tundub, et nad sobivad omavahel hästi kokku. 

"Hawthorne'ide pärand" meeldis mulle isegi veidi rohkem kui sarja esimene osa. Selles raamatus oli veelgi rohkem ootamatuid sisupöördeid, mida nautisin ning lugemine läks kiirelt. See sari on üks mu viimase aja paremaid lugemiselamusi. Raamatud on paraja pikkusega, tempokad, sužee on huvitav ja põnev ning sellele vastukaaluks on ka veidi romantikat. Soovitan lugeda!

Teised Jennifer Lynn Barnes'i raamatud minu blogis:

"Pärimismängud"

Mõrva uurimine dokumentaalsarjas

Loo keskmes on Luke Ryderi surm, mis on aastaid lahendamata. Kuid nüüd võetakse juhtum ühes dokumentaalsarjas uuesti luubi alla ning seda hakkab lahendama ekspertide rühm.

See raamat ongi üles ehitatud dokumentaalfilmi kujul - eksperdid arutavad omavahel juhtumit ning seda, kes mida uurimisel avastanud on; lisaks on ka artiklite katkendid ning e-kirjade ja Luke'i omaste sõnumivahetused. Need kõik annavad lugejale vihjekillukesi, et Luke'iga juhtunu tagamaadest rohkem aimu saada ning saada teada, kes mehe surma taga on. Lugeja justkui vaatakski dokumentaalsarja, kuid tegelikult loeb seda raamatulehtedelt. 

Raamat oli ülesehituselt nutikas ning lugesin seda ehk veidi hoolikamaltki kui n-ö "klassikalist" krimiromaani. Mingil hetkel, kui olin raamatu lugemisega jõudnud umbes poole peale tundsin, et tegelasi oli selles raamatus minu maitse jaoks pisut liiga palju. Lugu ise aga pakkus mulle suurt huvi ning kordagi ei tekkinud mõtet lugemine pooleli jätta.

"Mõrv perekonnas" oli huvitav raamat. See oli küll krimiromaan, kuid, nagu juba eelnevalt mainisin, kirja pandud nii nagu oleks tegu dokumentaalsarjaga raamatulehtedel. Seda oli huvitav lugeda ning mida rohkem lõpu poole jõudsin, seda põnevamaks kogu lugu muutus. Ekstra huvitav oli veel ka see, et iga ekspert oli mingil viisil Luke'iga seotud, aga kuidas - seda saad juba ise raamatust lugeda. Mina kindlasti soovitan!

Teised Cara Hunteri romaanid minu blogis:

"Väljapääsu ei ole"

"Ohjeldamatu raev"

"Kogu tõde"

"Elu või surma nimel"

Saladusi täis mõis ja Klaasmees

"Klaasmees" on kadunud hingede osakonna sarja teine osa. Selles raamatus kulgevad paralleelselt kolm tegevusliini.

Kriminaalinspektor Leonore (Leo) Asker saab ootamatu telefonikõne oma isalt Perilt, kellest ta ei ole juba aastaid midagi kuulnud. Isa räägib Leole, et tema talu lähedalt leiti surnukeha ning et üsna kindlalt hakatakse teda mõrvas kahtlustama. Per nõuab, et Leo teda aitaks. Leos tekib aga kahtlus - kas isa ikka on nii süütu või püüab ta tütart taas lõksu püüda?

Martin Hill kolib ühte eraldatud mõisa, et seal ettevõtja Gunnar Irvingi elulugu kirja panna. Hilli paelub väga mõisa valdustesse kuuluv saar, millel on suletud kaevandus ja hüljatud observatoorium. Mees saab peagi teada, et mõisaga on seotud üksjagu kummalisi ja kahtlaseid juhtumeid.

Sarja esimene osa "Äravahetaja" meeldis mulle väga ning ootused "Klaasmehe" osas olid kõrged. Ja ma ei pettunud. Kui peaksin seda raamatut iseloomustama ühe sõnaga, siis oleks selleks sõnaks "lummav". See raamat haaras mind esimesest leheküljest kaasa ning ei lasknud lahti enne, kui raamat läbi oli loetud. Tegelasi on selles raamatus üpris palju, kuid kordagi ei läinud nad tegevusliinide vahel segamini. Usun, et siinkohal saab kiita autori head kirjutamisoskust. Soovitan lugeda, kuid alustada tasuks sarja esimesest osast.

Suur tänu kirjastusele Varrak selle raamatu eest!

Teised Anders de la Motte raamatud minu blogis:

"Äravahetaja"

Kriisiolukord tulevikumaailmas

Romaani "Grathelia" tegevus toimub samanimelisel planeedil. Tegu on alles areneva elupaigaga, mille arengu võib peatada lähenev hiidmeteoriit. Loo keskmes on Sara ja Trev. Sara peaks läheneva kriisi valguses suutma keskenduda koolile ja muudele argistele toimetustele. Trev on aga koolist vaba päeva saanud, et tema (ja ka tema koolikaaslased) sel olulisel hetkel lähedastega koos saaksid olla.

Romaanis kirjeldatakse üsnagi tüüpilist (kui nii võib öelda) kriisiolukorda, mil elanikel palutakse esmavajalik kaasa võtta ning evakueeruda. Oma vaimusilmas võin ainult ette kujutada, mis toimub nende inimeste peas, kelle jaoks see hetkel on pea igapäevane reaalsus. Mulle meeldis, et autor kirjeldas olukordi romaanis küllaltki tõetruult ning lõi siia-sinna detaile lisades tõelise tulevikumaailma. 

Just seda tulevikumaailma kujutamist ma ulmeromaanidelt kõige enam ootangi - seda, et see maailm ja lugu mind lugejana endaga kaasa haaraksid ning seda "Grathelia" ka tegi. Lugedes hakkas kujutlusvõime hoogsalt tööle ning kujutasin ette, milline üks või teine tegelane / sündmus / koht välja näha võiks. Mulle meeldis ka Sara ja Trevi vaheline sõprus, mis juhuslikust olukorrast millekski enamaks arenes. Olude sunnil olid nii Sara kui ka Trev täiskasvanulikumad kui ehk peaksid, kuid see muutis neid minu silmis tõsiseltvõetavamaks.

Soovitan, kui Sulle meeldivad noortele suunatud (ulme) romaanid.

Põgenenud pruudi uus elu väikelinnas

Viimasel ajal olen üksjagu lugemisideid saanud sotsiaalmeediast. Selles postituses tulebki juttu ühest raamatust, mille olemasolust ma just TikTokist teada sain. Raamatu pealkiri on "Asjad, millest me üle ei saa" ja autoriks Lucy Score.

Raamatu peategelane on Naomi. Ta oli abiellumas, kuid otsustas pulmast põgeneda ning tulla Knockemouti väikelinna, appi oma kaksikõele Tinale. Viimasel ei ole aga Naomi suhtes just parimad kavatsused. Tina varastab Naomi auto ja raha ning jätab kaksikõele "päranduseks" ka oma tütre Wayloni. 

Samas linnakeses elab Knox - pahur, sarkastiline ning üksindusega harjunud mees. Kui tema teed Naomiga ristuvad, otsustab ta siiski naist aidata. Kuid ühes on mees veendunud - ta ei armu kohe kindlasti Naomisse.

Naomi peategelasena oli minu jaoks siiras ja julge, kuid mingitel hetkedel pisut liiga naiivne. Knox seevastu oli täpselt selline pahur ja iroonilisi nalju viskav mees, kelletaolised mulle raamatutes meeldivad. Waylay, arvestades, et ta oli sisuliselt ilma emata üles kasvanud, oli ehk rohkem kahe jalaga maa peal kui enamik temavanuseid. Mulle meeldis ka Naomi ja Waylay vaheline side. 

Raamatu puhul meeldis mulle, et tegevus läks kohe esimesest peatükist alates hoogsalt käima. "Asjad, millest me üle ei saa" oli mõnus, hoogne ja südantsoojendav small town romance. Plaanin kindlasti ka sarja teise ("Things We Hide from the Light") ja kolmanda ("Things We Left Behind") osa läbi lugeda.

Tuttav ja tundmatu Aasia

Selles postituses kirjutan ühest põnevast reisiraamatust pealkirjaga "Minu Aasia saared". Esimesed asjad, mis mulle Aasiaga seoses pähe tulevad on elava loomuga inimesed, soe kliima ning sealse piirkonna toidud (mis enamasti on rohkem või vähem vürtsikad).

Autor kirjeldas ühe Indoneesia pere eluolu ning kui seda oma peas enda eluga võrdlesin, olid need nii vastandlikud nagu öö ja päev. Huvitav oli ka tõdeda, et kultuurilised erinevused Euroopa ja Aasia vahel on üsnagi suured. Konkretne näide sellest raamatust on ABBA, bänd, mida raamatu autor teadis, kuid neiu, kellega ta õhtut koos veetis, ei teadnud.

Algul oli mul millegipärast raske selle raamatu lugemisega "minema saada", kuid mida rohkem lugesin, seda rohkem see raamat mind kaasa haaras. Mis minu jaoks eriti paeluv oli, oli see, et autor kirjtuas oma seiklustest pigem väiksemates Aasia paikades, mitte suurlinnades või turistide meeliskohtades. See avas Aasiat minu jaoks uuest küljest. Kuna raamat on kirjutatud perioodil, mil koroonaviiruse levik hoogustuma hakkas, siis oli huvitav lugeda mil moel see sealseid kohalikke elanikke mõjutas.

Kui selle raamatu lõpuni olin lugenud sain enda jaoks taas kinnitust, et eurooplased ja asiaadid on nii isiksuseomadustelt kui ka ellusuhtumiselt täiesti erinevad. Selle raamatu suureks plussiks minu jaoks olid ka QR koodid, millega sai näha autori poolt tehtud videoklippe sündmustest, mida ta raamatus kirjeldas. 

Suur tänu kirjastusele Petrone Print selle raamatu eest!

Lugu kummalisest Sally Diamondist

Liz Nugentilt olen ma varem lugenud vaid üht raamatut, pealkirjaga "Oliver, kildhaaval", mis mulle väga meeldis. Tema uut romaani "Kummaline Sally Diamond" nägin esmalt päris palju sotsiaalmeedias, kus seda kiideti. Ajapikku mu huvi seda raamatut lugeda aina kasvas ning seda huvi suurendas veelgi raamatu sisututvustus.

Sally Diamond ei saa aru, miks inimesed teda veidraks peavad. Ta tegi ju täpselt nii nagu tema isa talle ütles - viis isa pärast tolle surma koos prügiga välja. See tegu tõmbad Sally hetkega nii politsei kui ka meedia huviorbiiti, kohalikest linnaelanikest rääkimata. Ajapikku hakkavad Sallyle meenuma sündmused lapsepõlvest, mis teda nüüd täiskasvanuna mõjutavad. Sally usaldus teda ümbritsevate inimeste vastu pannakse proovile.

Juba raamatu esimestest lehekülgedest on selge, et Sally on tõepoolest kummaline. Kui autor peatükk peatüki haaval naise tausta avab ei ole sugugi imekspandav, et Sally on selline nagu ta on. Autor kujutas teda naiivse ning sotsiaalsetes olukordades kohmetu inimesena. Tahtsin väga teada saada, kas kas see nii oli või ... on Sally lihtsalt osav teeskleja. 

Mulle meeldis, et see raamat oli tempolt rahulik, kuid samas õhkus igast leheküljest teavat pinget. Samuti oli mulle meeltmööda, et autor andis uusi vihjeid Sally mineviku kohta järk-järgult, see hoidis loo päris viimase leheküljeni põnevana. 

"Kummaline Sally Diamond" oli ühest küljest rõlge ja rusuv, teisest küljest aga huvitav, põnev ja kaasahaarav. Soovitan lugeda.

Teised Liz Nugenti raamatud minu blogis:

"Oliver, kildhaaval"