Kummaline mõrv rongis

Luksuslik Idakespress. Selle rongi Calais' nimelisse vagunisse on kokku juhtunud erinevatest rahvustest, erisuguse sotsiaalse staatuse ning kardinaalselt erinevate iseloomudega inimesed. Üks neist, härra Ratchett on aga veendunud, et keegi vagunis viibijatest tahab teda tappa.

Detektiiv Hercule Poirot on samuti sellele rongisõidule minemas. Tema suureks üllatuseks ja meelehärmiks juhtubki see, mida härra Ratchett kartis. Mees leitakse oma kupeest surnuna. Asi ei olekski ehk nii imelik, aga on üks detail, mis on enam kui kummaline - kupee uks oli seestpoolt lukustatud.

Rongi teekond peatub paariks päevaks tugeva ja tiheda lumesaju tõttu ning Poirot on keerulise väljakutse ees. Ta peab välja selgitama, kes on mõrvar, kuid ta ei tea midagi reisijate, teenindava personali ega ka tapetu taustast. 

Peagi ilmneb, et Ratchett ei olnud sugugi see mees, kellena ta end esitles. Ja mingil põhjusel tundub, et keegi reisijatest tema surma pärast ei kurvastanud. Aga miks? Ning kellel oli põhjust härra Ratchett tappa?

Sel aastal olen erinevates lugemisteemalistes väljakutses osalemiseks lugenud üsna mitu Agatha Christie kriminaalromaani. Olin millegipärast, ei teagi täpselt miks, skeptiline, kui igaüht neist lugema hakkasin, kuid need kõik on olnud täpselt minu maitse. Tegevus toimub ühes kindlas kohas (nn locked room mystery), mistõttu on ka kahtlusaluseid kindel arv. Seda tüüp krimkad panevad mind alati hoogsalt kaasa mõtlema - kes on mõrvar ning mis on tema motiiv? Romaani "Mõrv Idaekspressis" puhul suutis autor nii mõnelgi korral mind valedele jälgedele juhtida. 

Minu hinnangul on tegu üha parima kriminaalromaaniga, mida lugenud olen. See oli hästi kirjutatud ja lugejana sain terve raamatu vältel piisavalt vihjeid kaasa nuputamiseks ning mis kõige tähtsam - lõpp pakkus totaalse üllatusmomendi. 

Teised Agatha Christie romaanid minu blogis:

"Ja ei jäänud teda ka"

"Surm Niilusel"

Kaugele minevikku ulatuvad kriminaalsed juhtumid

Selles postituses tuleb juttu romaanist "Kadunud oaas". Seda raamatut lugesin ühe lugemise väljakutse oktoobrikuu teema jaoks ning ilmselt ilma selle väljakutseta ma seda lugenud ei olekski, kuna ma ei ole kuigi suur sellist tüüpi krimiromaanide fänn, mille tegevus ulatub liiga kaugele ajalukku ning on seotud tänapäeval aset leidvate sündmustega. Seetõttu alustasin selle romaani lugemist suurte eelarvamustega.

2153 eKr.

Kaheksa Egiptuse preestrit viivad kõrbesse ühe kummalise objekti. See leiab aset suure saladuskatte all ning kuu aega hiljem lõikavad nad üksteisel kõri läbi.

1986. a.

Albaaniast tõuseb õhku lennuk, mis kusagil Sahara kõrbe kohal kaduma läheb.

Tänapäev.

Kõrbest leitakse mumifitseerunud laip, selle juures filmirull ning tilluke savist obelisk.

Freya Hannen sõidab Egiptusesse. Tema õde Alex on teinud enesetapu. Naine ei tea eelnevalt mainitud mineviku sündmustest midagi, kuid ometi leiab Freya end olukorrast, kus tal tuleb anda endast kõik, et ellu jääda. Tuleb ilmsiks, et palju aastaid tagasi alguse saanud loos on peidus nii mõndagi jahmatavat.

Selle romaani osas on mul vastastikused tunded. Alexiga seonduv liin huvitas mind väga, eriti peale seda kui tulid ilmsiks asjaolud, mis viitasid tugevalt sellele, et Alexi surma taga oli kellegi kuri käsi. Aga kelle?

Teisest küljest tundus mulle, et autor kirjutas kohati liiga laialivalguvalt ning see segas mind veidi kaasa mõtlemisel. See aga puudutas ainult romaani esimest poolt. Teine pool oli seevastu väga huvitav ning nii mõnigi tegelane näitas oma tegelikku palet. Romaani lõpp üllatas ja oli üpriski ootamatu. Soovitan ajalooliste põnevike huvilistele.

Milleni võib viia pealtnäha tavaline podcasti salvestamine?

Lisa Jewell'i raamatutest olen varem lugenud "Tol ööl kui ta kadus" ning "Ja siis oli ta läinud". Mõlemad meeldisid ning otsustasin lugeda ka tema uusimat eesti keeles ilmunud romaani "Miski sellest pole tõsi", millest selles postituses muljetan.

Populaarse podcast'i juhi Alex Summer'i ning tagasihoidliku Josie Fair'i teed ristuvad kohalikus kõrtsais, kus mõlemad naised oma 45. sünnipäeva tähistavad. Paar päeva hiljem kohtuvad naised uuesti, sedapuhku Alex'i laste kooli juures. Josie usub, et tema lugu võiks olla heaks täienduseks Alex'i podcastile ning viimane nõustubki Josie'ga podcasti osa salvestama. Mida rohkem Josie enda lugu jutustab, seda rohkem saab selgeks, et ta varjab süngeid saladusi. Ühel päeval on Josie kadunud, kuid tema tegevuse tagajärjed on kohutavad.

Lisa Jewell'i romaanide puhul meeldib mulle see, et hoolimata loo küllaltki aeglasest tempost poetab ta siin-seal vihjeid, mis lugejat mõtlema panevad. Selle romaani puhul olid vihjed seotud Josie tütardega ning minus tekkis suur huvi teada saada, kas ja mis nendega juhtus. Ei saa salata - ka Josie ise oli parajalt kahtlustäratav ja judinaid tekitav tegelane. 

Ütleksin, et minu arvates oli see raamat "laineline" - oli kohti, mis olid väga huvitavad ning kohti, mis nii huvitavad ei olnud. Kuna loos oli palju pöördeid, siis suures plaanis oli lugu siiski pigem huvitav. Mulle meeldis ning soovitan lugeda, kuid tuleb arvestada, et romaani sisu on küllaltki häiriv.

Minu Herson - unes või ilmsi?

Raamatu "Minu Herson" autor Viktoria külastas koos teise Hersonist pärit kunstnikega  2022. a jaanuaris Tartut ning kahe linna vahel hakati tegema loomealast koostööd. Hersoni-poolseks kontaktiks jäi Viktoria. Kõik muutus 24. veebruaril 2022. Viktoria kirjutas pea iga päev e-maili sellest, kuidas tal läheb ning milline olukord linnas valitseb. Raul Oreškin tõkis need kirjad ning needsamad kirjad ongi "Minu Hersoni" kaante vahel. 

Sellest sõjast on meedias palju räägitud, kuid see raamat andis sõjale hoopis teise vaatenurga, sest lugesin, mida tunneb ja mõtleb inimene, kes ise päriselt sõja keskmes igapäevaeluga toime peab tulema. Siit raamatust saab lugeda ka mitmetest juhtumitest, mis meediasse jõudnud ei olegi. Mõned neist olid nii absurdsed, et vangutasin mitmel korral pead. 

Seda on ehk halb öelda, kuid minu jaoks oli inspireeriv lugeda, kuidas sõda autorit elule teisiti vaatama pani ning julgemaks muutis. Teisalt aga ei kujuta ma ette, kuidas see sõda inimese psüühikale mõjuda võib. Seda ei olegi võimalik tunda, kui ise sõja keskmes olema ei pea.

Viktoria elas okupeeritud Hersoniasseitse kuud. Lugedes oli aru saada, et ta on Ukraina tuleviku pärast mures, aga samas ka lootusrikas, et sõda ühel päeval lõpeb. Seda loodan minagi.

Suur tänu kirjastusele Petrone Print selle raamatu eest!

Salapärased mõrvad puhkusekruiisil

Raamatus "Surm Niilusel" tegutseb detektiiv Hercule Poirot, tahab korraks aja maha võtta ning minna lõbusõidule Niilusel. Sama plaan on ka rikkal abielunaisel Linnet Doylel. Linneti lugu võiks olla kui muinasjuut, kuid sellel on üks konks. Nimelt armus ta oma parima sõbranna kavaleri. Ka mees ei olnud esimesest silmapilgust Linneti suhtes ükskõikne. Mõistagi on sõprus naiste vahel nüüdseks läbi ning Jacqueline de Bellefort püüab noorpaari elu igal võimalikul moel ebamugavaks teha.

Peagi leiavad Linnet ja Jacqueline end samalt kruiisilt. Ka Poirot on sellele kruiisile minemas ning kuna Linnet on eelnevalt oma muret talle kurtnud aimab detektiiv, et ees ei oota teps mitte lõbus ja lõõgastav reis. Ei kulu kaua aega kuni aurikul leiavad aset mõrvad ning Poirot leiab end keset üpriski keerulist juhtumit, mis lahendamist vajab.

Raamatu esimesed peatükid tutvustavad raamatu tegelasi, kes kõik sellele kruiisile minemas on. Igaüks neist on mingil moel Linnetiga seotud ning igalühel neist on saladus(i), mida varjata. 

Tegu on teise romaaniga Agatha Christielt, mida lugenud olen ning pean tõdema, et tolleaegne stiil ja käitumismaneerid mulle meeldivad. Inimesed on väljapeetud ja viisakad (isegi need, keda elu hellitanud ei ole), teietavad rääkides jne. Raamatu sisututvustust lugedes tunduks ju üsna loogiline, kes mõrvar olla võib. Kuid olen nüüdseks vist juba nii palju krimiromaane lugenud, et välistasin tolle tegelase kahtlusaluste seast üsna kiirelt. Tegelikku süüdlast ma ära ei arvanudki. 

"Surm Niilusel" oli huvitav ja kaasa mõtlema panev romaan. Soovitan lugeda!

Teised Agtha Christie romaanid minu blogis:

"Ja ei jäänud teda ka"

Salapärane mõrv idufirmas

Romaani "Part lendab edasi" peategelane on Samuel Part (lugejatele on ta tuttav juba raamatust "Kus lendab part"). Temast on saanud vaneminspektor ning ta saab endale paariliseks tegusa ja nutika praktikandi Kevini.

Ühel päeval saavad nad väljakutse idufirmasse, kust leitakse surnukeha. Kuidas Kevin ja Samuel selle juhtumi lahendavad ning kes osutub süüdlaseks, saad huvi korral ise lugeda.

"Part lendab edasi" on minu arvates veel muhedam ja naljakam, kui oli autori eelmine romaan "Kus lendab part". Mulle meeldis just see, kuidas autor ühiskonnas aset leidvatest sündmustest läbi huumoriprisma kirjutas. Omaette huumorit pakkus ja Samueli ja Kevini vaheline suhe. Hästi tuli esile see, kuivõrd suur on generatsioonidevaheline erinevus alates kõnepruugist lõpetades tarbimisharjumuste ja eluviisidega. Seda raamatut lugedes sain nii mõnegi koha peal naerda. 

Soovitan ning isiklikult loeksin Samueli ja Kevini juhtumeid hea meelega veel.

Mõnikord nõuab koristamine ekstra põhjalikkust

Maria on koristaja. Tema klientideks on vanadaam Elsie, südamlik ja lahke Brian ning müstiline hr Balogan. Nende kõigi elus on mõni ebameeldiv inimene. Maria on väga hea koristaja. Tema käe alt läbi käinud pinnad on säravalt puhtad, ilma ühegi pleki ja tolmukübemeta. On ka pisitilluke võimalus, et peale Maria koristamist ei ole tema klientide eludes enam ka ebameeldivaid inimesi. 

Kui selle raamatu sisututvustust lugesin tundus see mulle väga sarnane Freida McFadden'i Koduabilise-sarja raamatutega. Kuna viimase sarja raamatud on mulle meeldinud, siis otsustasin lugeda ka Tina Baker'i "Puhasta mind patust".

Raamat on üles ehitatud nii, et peatükis Maria minevikust ja olevikust vahelduvad. See andis aimu miks oli ta oma klientide suhtes nii empaatiline ning miks oli tema jaoks oluline, et tema klientide eludes ei oleks ebameeldivaid inimesi. Ta aitab neil neist vabaneda küllaltki nutikalt. 

Kui võrrelda seda raamatut Freida McFadden'i koduabilise-sarjaga, siis ütleksin, et viimane meeldis mulle rohkem, kuna selles oli sutsu rohkem ootamatuid pöördeid. Tina Baker'i romaan seevastu oli pigem rahuliku ja mõtliku stiiliga. kuid öugedes oli pidevalt pinge õhus (eriti Elsie'ga seotud peatükkide puhul).

Kui algul tundus see raamat minu jaoks aeglasevõitu, siis mida rohkem lugesin, seda rohkem lugu avanes ja põnevus aina kasvas. Raamatu lõpp oli ootamatu ja meeldis mulle. Lõpp andis ka aimu, et ehk kirjutab autor Maria loole kunagi ka järje.  

Suur aitäh, Ühinenud Ajakirjad, raamatu eest!