Saladusi täis mõis ja Klaasmees

"Klaasmees" on kadunud hingede osakonna sarja teine osa. Selles raamatus kulgevad paralleelselt kolm tegevusliini.

Kriminaalinspektor Leonore (Leo) Asker saab ootamatu telefonikõne oma isalt Perilt, kellest ta ei ole juba aastaid midagi kuulnud. Isa räägib Leole, et tema talu lähedalt leiti surnukeha ning et üsna kindlalt hakatakse teda mõrvas kahtlustama. Per nõuab, et Leo teda aitaks. Leos tekib aga kahtlus - kas isa ikka on nii süütu või püüab ta tütart taas lõksu püüda?

Martin Hill kolib ühte eraldatud mõisa, et seal ettevõtja Gunnar Irvingi elulugu kirja panna. Hilli paelub väga mõisa valdustesse kuuluv saar, millel on suletud kaevandus ja hüljatud observatoorium. Mees saab peagi teada, et mõisaga on seotud üksjagu kummalisi ja kahtlaseid juhtumeid.

Sarja esimene osa "Äravahetaja" meeldis mulle väga ning ootused "Klaasmehe" osas olid kõrged. Ja ma ei pettunud. Kui peaksin seda raamatut iseloomustama ühe sõnaga, siis oleks selleks sõnaks "lummav". See raamat haaras mind esimesest leheküljest kaasa ning ei lasknud lahti enne, kui raamat läbi oli loetud. Tegelasi on selles raamatus üpris palju, kuid kordagi ei läinud nad tegevusliinide vahel segamini. Usun, et siinkohal saab kiita autori head kirjutamisoskust. Soovitan lugeda, kuid alustada tasuks sarja esimesest osast.

Suur tänu kirjastusele Varrak selle raamatu eest!

Teised Anders de la Motte raamatud minu blogis:

"Äravahetaja"

Kriisiolukord tulevikumaailmas

Romaani "Grathelia" tegevus toimub samanimelisel planeedil. Tegu on alles areneva elupaigaga, mille arengu võib peatada lähenev hiidmeteoriit. Loo keskmes on Sara ja Trev. Sara peaks läheneva kriisi valguses suutma keskenduda koolile ja muudele argistele toimetustele. Trev on aga koolist vaba päeva saanud, et tema (ja ka tema koolikaaslased) sel olulisel hetkel lähedastega koos saaksid olla.

Romaanis kirjeldatakse üsnagi tüüpilist (kui nii võib öelda) kriisiolukorda, mil elanikel palutakse esmavajalik kaasa võtta ning evakueeruda. Oma vaimusilmas võin ainult ette kujutada, mis toimub nende inimeste peas, kelle jaoks see hetkel on pea igapäevane reaalsus. Mulle meeldis, et autor kirjeldas olukordi romaanis küllaltki tõetruult ning lõi siia-sinna detaile lisades tõelise tulevikumaailma. 

Just seda tulevikumaailma kujutamist ma ulmeromaanidelt kõige enam ootangi - seda, et see maailm ja lugu mind lugejana endaga kaasa haaraksid ning seda "Grathelia" ka tegi. Lugedes hakkas kujutlusvõime hoogsalt tööle ning kujutasin ette, milline üks või teine tegelane / sündmus / koht välja näha võiks. Mulle meeldis ka Sara ja Trevi vaheline sõprus, mis juhuslikust olukorrast millekski enamaks arenes. Olude sunnil olid nii Sara kui ka Trev täiskasvanulikumad kui ehk peaksid, kuid see muutis neid minu silmis tõsiseltvõetavamaks.

Soovitan, kui Sulle meeldivad noortele suunatud (ulme) romaanid.

Põgenenud pruudi uus elu väikelinnas

Viimasel ajal olen üksjagu lugemisideid saanud sotsiaalmeediast. Selles postituses tulebki juttu ühest raamatust, mille olemasolust ma just TikTokist teada sain. Raamatu pealkiri on "Asjad, millest me üle ei saa" ja autoriks Lucy Score.

Raamatu peategelane on Naomi. Ta oli abiellumas, kuid otsustas pulmast põgeneda ning tulla Knockemouti väikelinna, appi oma kaksikõele Tinale. Viimasel ei ole aga Naomi suhtes just parimad kavatsused. Tina varastab Naomi auto ja raha ning jätab kaksikõele "päranduseks" ka oma tütre Wayloni. 

Samas linnakeses elab Knox - pahur, sarkastiline ning üksindusega harjunud mees. Kui tema teed Naomiga ristuvad, otsustab ta siiski naist aidata. Kuid ühes on mees veendunud - ta ei armu kohe kindlasti Naomisse.

Naomi peategelasena oli minu jaoks siiras ja julge, kuid mingitel hetkedel pisut liiga naiivne. Knox seevastu oli täpselt selline pahur ja iroonilisi nalju viskav mees, kelletaolised mulle raamatutes meeldivad. Waylay, arvestades, et ta oli sisuliselt ilma emata üles kasvanud, oli ehk rohkem kahe jalaga maa peal kui enamik temavanuseid. Mulle meeldis ka Naomi ja Waylay vaheline side. 

Raamatu puhul meeldis mulle, et tegevus läks kohe esimesest peatükist alates hoogsalt käima. "Asjad, millest me üle ei saa" oli mõnus, hoogne ja südantsoojendav small town romance. Plaanin kindlasti ka sarja teise ("Things We Hide from the Light") ja kolmanda ("Things We Left Behind") osa läbi lugeda.

Tuttav ja tundmatu Aasia

Selles postituses kirjutan ühest põnevast reisiraamatust pealkirjaga "Minu Aasia saared". Esimesed asjad, mis mulle Aasiaga seoses pähe tulevad on elava loomuga inimesed, soe kliima ning sealse piirkonna toidud (mis enamasti on rohkem või vähem vürtsikad).

Autor kirjeldas ühe Indoneesia pere eluolu ning kui seda oma peas enda eluga võrdlesin, olid need nii vastandlikud nagu öö ja päev. Huvitav oli ka tõdeda, et kultuurilised erinevused Euroopa ja Aasia vahel on üsnagi suured. Konkretne näide sellest raamatust on ABBA, bänd, mida raamatu autor teadis, kuid neiu, kellega ta õhtut koos veetis, ei teadnud.

Algul oli mul millegipärast raske selle raamatu lugemisega "minema saada", kuid mida rohkem lugesin, seda rohkem see raamat mind kaasa haaras. Mis minu jaoks eriti paeluv oli, oli see, et autor kirjtuas oma seiklustest pigem väiksemates Aasia paikades, mitte suurlinnades või turistide meeliskohtades. See avas Aasiat minu jaoks uuest küljest. Kuna raamat on kirjutatud perioodil, mil koroonaviiruse levik hoogustuma hakkas, siis oli huvitav lugeda mil moel see sealseid kohalikke elanikke mõjutas.

Kui selle raamatu lõpuni olin lugenud sain enda jaoks taas kinnitust, et eurooplased ja asiaadid on nii isiksuseomadustelt kui ka ellusuhtumiselt täiesti erinevad. Selle raamatu suureks plussiks minu jaoks olid ka QR koodid, millega sai näha autori poolt tehtud videoklippe sündmustest, mida ta raamatus kirjeldas. 

Suur tänu kirjastusele Petrone Print selle raamatu eest!

Lugu kummalisest Sally Diamondist

Liz Nugentilt olen ma varem lugenud vaid üht raamatut, pealkirjaga "Oliver, kildhaaval", mis mulle väga meeldis. Tema uut romaani "Kummaline Sally Diamond" nägin esmalt päris palju sotsiaalmeedias, kus seda kiideti. Ajapikku mu huvi seda raamatut lugeda aina kasvas ning seda huvi suurendas veelgi raamatu sisututvustus.

Sally Diamond ei saa aru, miks inimesed teda veidraks peavad. Ta tegi ju täpselt nii nagu tema isa talle ütles - viis isa pärast tolle surma koos prügiga välja. See tegu tõmbad Sally hetkega nii politsei kui ka meedia huviorbiiti, kohalikest linnaelanikest rääkimata. Ajapikku hakkavad Sallyle meenuma sündmused lapsepõlvest, mis teda nüüd täiskasvanuna mõjutavad. Sally usaldus teda ümbritsevate inimeste vastu pannakse proovile.

Juba raamatu esimestest lehekülgedest on selge, et Sally on tõepoolest kummaline. Kui autor peatükk peatüki haaval naise tausta avab ei ole sugugi imekspandav, et Sally on selline nagu ta on. Autor kujutas teda naiivse ning sotsiaalsetes olukordades kohmetu inimesena. Tahtsin väga teada saada, kas kas see nii oli või ... on Sally lihtsalt osav teeskleja. 

Mulle meeldis, et see raamat oli tempolt rahulik, kuid samas õhkus igast leheküljest teavat pinget. Samuti oli mulle meeltmööda, et autor andis uusi vihjeid Sally mineviku kohta järk-järgult, see hoidis loo päris viimase leheküljeni põnevana. 

"Kummaline Sally Diamond" oli ühest küljest rõlge ja rusuv, teisest küljest aga huvitav, põnev ja kaasahaarav. Soovitan lugeda.

Teised Liz Nugenti raamatud minu blogis:

"Oliver, kildhaaval"

Ohtlik kaaslaseotsing

Sydney on vallaline naine, kes otsib oma elu armastust Cynch'i nimelisest rakendusest. Ta käib kohtamas igat sorti meestega, meeldivate ja ebameeldivatega, kuniks üks ootamatu juhus viib ta kokku ideaalse mehega. Mees on kena, heade kommetega, töötab arstina..Sydney arvab, et on lõpuks leidnud oma unistuste mehe.

Siis aga leiab aset järjekordne mõrv, mis politsei nõutuks teeb. Sarimõrvari ohvriks on taaskord noor naine ning peamiseks kahtlusaluseks mees, kes oma ohvritega enne nende tapmist kohtamas käib. Ja Sydney hakkab kahtlustama - kas tema uus kallim ikka on nii ideaalne kui pealtnäha paistab?

Võrreldes autori eelmiste põnevikega meenutas "Kallima" algus rohkem naistekat kui põnevikku. Sellest hoolimata lugesin ikka edasi ning ei läinudki kaua aega kuniks raamat hoopis teise pöörde võttis. Raamatus vahelduvad peatükid minevikust (läbi Tomi silmade) ning olevikust (läbi Sydney silmade). Põnevust, müsteeriume ja suuri tundeid jagub mõlemasse liini üsna palju. 

Hoolimata aeglasevõitu algusest oli raamatu lõpp väga põnev. Ja autori eelmistele raamatutele omaselt toimus eriti palju põnevat just raamatu viimastes peatükkides. Kellele põnevikud meeldivad - väga soovitan Freida McFaddeni raamatuid lugeda.

Teised Freida McFaddeni romaanid minu blogis:

"Koduabiline"

"Koduabilise saladus"

"Koduabiline jälgib sind"

"Õpetaja"

"Üks teise järel"

Kriminaalne kunstimaailm

Eris. Muust maailmast pea täielikult eraldatud saar, kuhu on mööda kitsast maariba võimalik pääseda ainult 12 tundi päevas. Saarel on ainult üks elanik - Grace. Naine on kunagi saarel elanud kunstniku Vanessa Chapmani testamenditäitja ja sõber. Vanessa on küll surnud, kuid ka peale surma ümbritseb teda saladuseloor, sest naise truudusetu abikaasa kadus aastaid tagasi jäljetult. Nüüd on Vanessa teosed üleval ühes Londoni galeriis. Ühe näitusekülastaja tehtud ootamatu avastus paneb veerema tõelise sündmusteahela ning muudab jäädavalt nii mõnegi inimese elu.

Mulle meeldisid selle romaani juures enim olustikukirjeldused, mida lugedes elasin justkui ise romaanis aset leidvaid sündmusi läbi. Romaan oli küll põnev, kuid selle esimene pool oli minu jaoks pisut liiga veniv ja aeglane. Viimased peatükid seevastu olid nii mitmeski mõttes üllatavad ja põnevust pakkuvad. Romaani alguses oli mul Grace'st kahju, sest tundus, et ta ei leia endale elus kohta ning ta on üksik. Kuid raamatu lõpus tundus ta minu jaoks pigem lihtsalt üsna egoistlik tegelane. 

Seda romaani kirjelab minu jaoks üldiselt kõige paremini sõna "rahulik". Tegevus toimub, kuid ei ole järske sisupöördeid. "Sinine tund" oli ladus,hästi loetav ja tõmbav põnevik, kuid minu hinnangul on autori eelmised romaanid olnud põnevamad.

Suur tänu kirjastusele Helios selle raamatu eest!

Teised Paula Hawkinsi romaanid minu blogis:

"Tuli miilab tuha all"