Julm kuritegu vaikses külas

Ühes kõrvalises ja vaikses orus on talu, mis on koduks ühele perekonnale. Kuna nende naaber Karl ei ole neist juba ligemale nädal aega midagi kuulnud ning pererahvas ei vasta ka tema sõnumitele, otsustab mees asja uurida. Igaks juhuks, veendumaks, et nendega on kõik korras. Oma suureks imestuseks näeb Karl maja ees lumel jalajälgi, kuid keegi ei tule ust avama. Ta otsustab majja sisse minna, kuid kahetseb seda üsna pea. Sest majas sees leiab ta end keset kohutavat kuriteopaika. Juhtumit hakkavad uurima Týr ja Karó  ning kohtuarst Iðunn. 

Raamatu peatükid vahelduvad oleviku ja mineviku vahel. Mineviku peatükkides saame lähemalt tuttavaks perekonnaga ning neiuga, kes nende juurde koduabiliseks läks. Lugema hakates tundus see raamat veidi igavavõitu, sest tundus nagu viitaks kõik ühele kindlale inimesele, kes selle pere liikmed ära tappis. Siis aga leiti ka see tegelane, keda algul süüdlaseks pidasin, surnuna ning peale seda muutus lugu märksa huvitavamaks. 

See lugu mulle meeldis, oli põnev ja kaasahaarav. Loo muutsid elavaks väga detailsed (olustiku)kirjeldused. Kui rääkida selle raamatu miinuspoolest, siis selleks oli see, et minu jaoks oli tegelasi ja tegevuspaiku veidi liiga palju ning kohati oli keeruline järge pidada kes on kes. Lugeda soovitan, kuid nagu mainitud - kirjeldused (sh mõrvapaikade omad) on selles raamatus vägagi detailsed.

Suur tänu kirjastusele Varrak selle raamatu eest!

Teised Yrsa Sigurđardóttiri raamatud minu blogis:

"Lüllikivi"

Öised kriminaalsed juhtumid

Uurija Renee Ballard oli kolleegide seas kõrgelt hinnatud hetkeni, mil ta esitas leitnant Olivase suhtes seksuaalse ahistamise kaebuse. Peale seda määratakse naine öise vahetuse uurija ametikohale. See tähendab, et ta saab koos paarimehe Jenkinsiga öösel väljakutse ja alustab uurimist, kuid peab igal hommikul juhtumite uurimise pooleli jätma ja need vastavate osakondade uurijatele üle andma. Esiti tundus selline kontseptsioon minu jaoks natuke imelik, kuid et romaani tegevus leiab  aset Los Angeleses, siis kuritegevust jätkub seal ilmselt nii päevaseks kui ka öiseks ajaks.

Ühel ööl satub Ballard kahe juhtumi otsa. Leitakse peaaegu surnuks pekstud protsituut ning ühes ööklubi tulistamises saab surma ettekandja, kes juhtus valel ajal vales kohas olema. Naine tunneb, et tahab need juhtumid kindlasti ise lahendada, et need ei jääks aja ja tööjõu nappuse tõttu "riiulile tolmu koguma."

Romaani peategelane Ballard mulle meeldis. Ta oli pühendunud, tegi oma tööd südamega ning oli näha, et kuritegude ohvrite saatus läheb talle korda. Samuti oli mulle sümpaatne tema paarimees Jenkins, kes tegi öise vahetuse tööd sellepärast, et saaks päevase aja koos haige abikaasaga veeta. 

Kui romaanist endast rääkida, siis mind häirisid kaks asja - korraga uuriti kaht juhtumit ning sellest tulenevalt oli ka tegelasi minu jaoks pisut liiga palju. Kohati oli ka raske järge pidada, millist juhtumist neist kahest Ballard parajasti uurib (eriti siis, kui lugemine oli õhtul pooleli jäänud ning järgmisel päeval uuesti lugemist alustasin). Ühe juhtumi puhul arvasin üsna ruttu ära, kes süüdlane on, kuid teise puhul oli süüdlase isik minu jaoks üllatuseks. 

Kuigi, nagu enne kirjutasin, oli selles romaanis tegelasi ja tegevust minu jaoks pisut paljuvõitu, oli "Öine vahetus" siiski üle keskmise huvitav ja haarav lugemine. Raamatu sisekaanelt lugesin, et sügisel peaks eesti keeles ilmuma ka sarja teine osa, mida samuti kindlasti lugeda plaanin.

Suur tänu Helios kirjastusele selle raamatu eest!

Politseinik osutub petetuks

"Petetu" on Kate Linville'i sarja esimene osa, mille keskmes on kaks paralleelselt kulgevat lugu. 

Ühe loo keskseks tegelaseks on Kate, üksik ja introvertne Scotland Yardi politseinik. Sõpru tal ei ole, töökaaslastega ta eriti läbi ei käi ning elukaaslast tal samuti ei ole. Naise elus on ainult üks inimene, keda ta täielikult usaldab - tema isa. Ühel saatuslikul päeval Kate'i isa mõrvatakse. Ilmselgelt on Kate murest murtud ning tahab teada, kes ta isa tappis. Kohalik politsei, eesotsas Calebiga küll uurib asja, kuid iseenesestmõistetavalt tahab ka Kate asja omal käel uurida. Mida rohkem Kate isaga juhtnut uurib, seda uskumatumaid asju ta tema kohta teada saab. Tunduks nagu oli isa hoopis teine inimene, kes Kate'i eest nii paljut varjas. 

Teise loo keskmes on Londonis elav stsenarist Jonas, kes plaanib koos abikaasa ja adopteeritud lapsega mõnusat perepuhkust. Kuid kui nende muust maailmast eraldatud puhkekohta ilmub pelgupaika otsiv kurjategija, muutub nende puhkus üsna pea õudusunenäoks.

Pean tunnistama, et see romaan tundus mulle sisututvustuse järgi huvipakkuv, kuid olin ka teataval määral skeptiline - raamat on nimelt üsna paks ning mõtlesin, kas autor on kirjutanud romaani, mis ka päris lõpus pinget suudab pakkuda? 

Loo ülesehitus mulle meeldis. Romaanis oli küll kaks paralleelselt kulgevat lugu, kuid nad olid kirjutatud selliselt, et üleminek oli sujuv ja seega see mind lugemisel ei häirinud, pigem lisas loosse põnevust juurde. Raamatu lugemise vältel oli pinget tunda küll, eriti neis peatükkides, mis rääkisid Terryst ja tema elukaaslasest Neilist. Lisaks muidugi mõtlesin, kes Kate'i isa mõrva taga võiks olla. Mingil hetkel käisid pea kõigi tegelaste nimed peast läbi, sest tundus, et mingit imelikku rada pidi võiks neil kõigil selleks põhjust olla. 

Raamatu lõpp oli minu jaoks üllatav, osutusin ise petetuks. Hoolimata sellest, et raamat oli üsna paks, tegelasi ja sisuliine palju, siis ei tekkinud kordagi tunnet, et autor oli mõne sisuliiniga üle pingutanud või et mõni tegelane oleks liiast olnud. Soovitan lugeda (ja ootan juba kannatamatult järge).

Suur tänu kirjastusele Helios selle raamatu eest!

Kummaline mõrv rongis

Luksuslik Idakespress. Selle rongi Calais' nimelisse vagunisse on kokku juhtunud erinevatest rahvustest, erisuguse sotsiaalse staatuse ning kardinaalselt erinevate iseloomudega inimesed. Üks neist, härra Ratchett on aga veendunud, et keegi vagunis viibijatest tahab teda tappa.

Detektiiv Hercule Poirot on samuti sellele rongisõidule minemas. Tema suureks üllatuseks ja meelehärmiks juhtubki see, mida härra Ratchett kartis. Mees leitakse oma kupeest surnuna. Asi ei olekski ehk nii imelik, aga on üks detail, mis on enam kui kummaline - kupee uks oli seestpoolt lukustatud.

Rongi teekond peatub paariks päevaks tugeva ja tiheda lumesaju tõttu ning Poirot on keerulise väljakutse ees. Ta peab välja selgitama, kes on mõrvar, kuid ta ei tea midagi reisijate, teenindava personali ega ka tapetu taustast. 

Peagi ilmneb, et Ratchett ei olnud sugugi see mees, kellena ta end esitles. Ja mingil põhjusel tundub, et keegi reisijatest tema surma pärast ei kurvastanud. Aga miks? Ning kellel oli põhjust härra Ratchett tappa?

Sel aastal olen erinevates lugemisteemalistes väljakutses osalemiseks lugenud üsna mitu Agatha Christie kriminaalromaani. Olin millegipärast, ei teagi täpselt miks, skeptiline, kui igaüht neist lugema hakkasin, kuid need kõik on olnud täpselt minu maitse. Tegevus toimub ühes kindlas kohas (nn locked room mystery), mistõttu on ka kahtlusaluseid kindel arv. Seda tüüp krimkad panevad mind alati hoogsalt kaasa mõtlema - kes on mõrvar ning mis on tema motiiv? Romaani "Mõrv Idaekspressis" puhul suutis autor nii mõnelgi korral mind valedele jälgedele juhtida. 

Minu hinnangul on tegu üha parima kriminaalromaaniga, mida lugenud olen. See oli hästi kirjutatud ja lugejana sain terve raamatu vältel piisavalt vihjeid kaasa nuputamiseks ning mis kõige tähtsam - lõpp pakkus totaalse üllatusmomendi. 

Teised Agatha Christie romaanid minu blogis:

"Ja ei jäänud teda ka"

"Surm Niilusel"

Kaugele minevikku ulatuvad kriminaalsed juhtumid

Selles postituses tuleb juttu romaanist "Kadunud oaas". Seda raamatut lugesin ühe lugemise väljakutse oktoobrikuu teema jaoks ning ilmselt ilma selle väljakutseta ma seda lugenud ei olekski, kuna ma ei ole kuigi suur sellist tüüpi krimiromaanide fänn, mille tegevus ulatub liiga kaugele ajalukku ning on seotud tänapäeval aset leidvate sündmustega. Seetõttu alustasin selle romaani lugemist suurte eelarvamustega.

2153 eKr.

Kaheksa Egiptuse preestrit viivad kõrbesse ühe kummalise objekti. See leiab aset suure saladuskatte all ning kuu aega hiljem lõikavad nad üksteisel kõri läbi.

1986. a.

Albaaniast tõuseb õhku lennuk, mis kusagil Sahara kõrbe kohal kaduma läheb.

Tänapäev.

Kõrbest leitakse mumifitseerunud laip, selle juures filmirull ning tilluke savist obelisk.

Freya Hannen sõidab Egiptusesse. Tema õde Alex on teinud enesetapu. Naine ei tea eelnevalt mainitud mineviku sündmustest midagi, kuid ometi leiab Freya end olukorrast, kus tal tuleb anda endast kõik, et ellu jääda. Tuleb ilmsiks, et palju aastaid tagasi alguse saanud loos on peidus nii mõndagi jahmatavat.

Selle romaani osas on mul vastastikused tunded. Alexiga seonduv liin huvitas mind väga, eriti peale seda kui tulid ilmsiks asjaolud, mis viitasid tugevalt sellele, et Alexi surma taga oli kellegi kuri käsi. Aga kelle?

Teisest küljest tundus mulle, et autor kirjutas kohati liiga laialivalguvalt ning see segas mind veidi kaasa mõtlemisel. See aga puudutas ainult romaani esimest poolt. Teine pool oli seevastu väga huvitav ning nii mõnigi tegelane näitas oma tegelikku palet. Romaani lõpp üllatas ja oli üpriski ootamatu. Soovitan ajalooliste põnevike huvilistele.

Milleni võib viia pealtnäha tavaline podcasti salvestamine?

Lisa Jewell'i raamatutest olen varem lugenud "Tol ööl kui ta kadus" ning "Ja siis oli ta läinud". Mõlemad meeldisid ning otsustasin lugeda ka tema uusimat eesti keeles ilmunud romaani "Miski sellest pole tõsi", millest selles postituses muljetan.

Populaarse podcast'i juhi Alex Summer'i ning tagasihoidliku Josie Fair'i teed ristuvad kohalikus kõrtsais, kus mõlemad naised oma 45. sünnipäeva tähistavad. Paar päeva hiljem kohtuvad naised uuesti, sedapuhku Alex'i laste kooli juures. Josie usub, et tema lugu võiks olla heaks täienduseks Alex'i podcastile ning viimane nõustubki Josie'ga podcasti osa salvestama. Mida rohkem Josie enda lugu jutustab, seda rohkem saab selgeks, et ta varjab süngeid saladusi. Ühel päeval on Josie kadunud, kuid tema tegevuse tagajärjed on kohutavad.

Lisa Jewell'i romaanide puhul meeldib mulle see, et hoolimata loo küllaltki aeglasest tempost poetab ta siin-seal vihjeid, mis lugejat mõtlema panevad. Selle romaani puhul olid vihjed seotud Josie tütardega ning minus tekkis suur huvi teada saada, kas ja mis nendega juhtus. Ei saa salata - ka Josie ise oli parajalt kahtlustäratav ja judinaid tekitav tegelane. 

Ütleksin, et minu arvates oli see raamat "laineline" - oli kohti, mis olid väga huvitavad ning kohti, mis nii huvitavad ei olnud. Kuna loos oli palju pöördeid, siis suures plaanis oli lugu siiski pigem huvitav. Mulle meeldis ning soovitan lugeda, kuid tuleb arvestada, et romaani sisu on küllaltki häiriv.

Minu Herson - unes või ilmsi?

Raamatu "Minu Herson" autor Viktoria külastas koos teise Hersonist pärit kunstnikega  2022. a jaanuaris Tartut ning kahe linna vahel hakati tegema loomealast koostööd. Hersoni-poolseks kontaktiks jäi Viktoria. Kõik muutus 24. veebruaril 2022. Viktoria kirjutas pea iga päev e-maili sellest, kuidas tal läheb ning milline olukord linnas valitseb. Raul Oreškin tõkis need kirjad ning needsamad kirjad ongi "Minu Hersoni" kaante vahel. 

Sellest sõjast on meedias palju räägitud, kuid see raamat andis sõjale hoopis teise vaatenurga, sest lugesin, mida tunneb ja mõtleb inimene, kes ise päriselt sõja keskmes igapäevaeluga toime peab tulema. Siit raamatust saab lugeda ka mitmetest juhtumitest, mis meediasse jõudnud ei olegi. Mõned neist olid nii absurdsed, et vangutasin mitmel korral pead. 

Seda on ehk halb öelda, kuid minu jaoks oli inspireeriv lugeda, kuidas sõda autorit elule teisiti vaatama pani ning julgemaks muutis. Teisalt aga ei kujuta ma ette, kuidas see sõda inimese psüühikale mõjuda võib. Seda ei olegi võimalik tunda, kui ise sõja keskmes olema ei pea.

Viktoria elas okupeeritud Hersoniasseitse kuud. Lugedes oli aru saada, et ta on Ukraina tuleviku pärast mures, aga samas ka lootusrikas, et sõda ühel päeval lõpeb. Seda loodan minagi.

Suur tänu kirjastusele Petrone Print selle raamatu eest!