Koduabiline tegutseb jälle

Raamatus "Koduabiline jälgib sind" saba lugeja taas kaasa elada sarja esimestest osadest tuttavale Milliele.

Aeg on möödunud ning Millie on abielus Enzoga. Neil on kaks toredat last ja imeilus maja - kõik täpselt nii nagu peab olema. Nüüd, kus asjad on Millie jaoks paika loksunud otsustab naine minevikuga lõpparve teha. Ja ta on valmis tegema kõik, mis vaja, et tema minevikus tehtu päevavaglgele ei tuleks.

Millie tutvub naabermajas elava Suzettega. Naise suureks pahameeleks tundub talle, et Suzette hakkab end ajapikku Enzo seltskonnas üha mugavamalt tundma. Põgusalt teeb Millie tutvust ka teise naabri Janicega, kes mulle enam kui veider tundub. Ja õige pea leiab aset üks vägagi kriminaalne sündmus ning Enzo leiab end trellide tagant. 

See raamat kujutas Milliet hoopis teisest küljest, kui sarja eelnevad osad. Nüüd, mil ta on abielus ja kahe lapse ema, oli tema põhiline tähelepanu suunatud perele. Millie tahtis teha omalt poolt kõik, et neil turvaline oleks. Ka Enzost jäi sarja eelnevates osades mulje, et ta tahab Milliega koos olla. Autor aga vihjas selles raamatus tugevalt, et mehel on kõrvalsuhe. Ning et ta varjab Millie eest veel üht-teist. Selgus, et varjabki. Aga see, mida Enzo varjab, ei ole pooltki nii jahmatav kui see, mis juhtus Millie ja Enzo lastega. 

Ma pean tõdema, et nüüd kui ise ema olen, on mul veidi häiriv lugeda, kui lastega mingid ebameeldivad või neid ohustavad juhtumid aset leiavad. Sellest hoolimata oli "Koduabiline jälgib sind" minu jaoks täpselt sama huvitav, kui sarja eelnevad osad. Freida McFaddeni põnevikele omaselt leidsid mitmed huvitavad sisupöörded aset raamatu lõpupoole ja niisugused raamatud mulle meeldivadki. Mulle meeldib, kui oled raamatu lugemisega peaaegu lõpusirgel ning autor kirjutab viimas(t)esse peatükki(desse) selliseid sisupöördeid, mis kogu loo pea peale pööravad. Soovitan lugeda nii "Koduabiline jälgib sind" kui ka teisi Freida McFaddeni romaane!

Teised Freida McFaddeni romaanid minu blogis:

"Koduabiline"

"Koduabilise saladus"

"Õpetaja"

"Üks teise järel"

Kuidas murrab naine mustrit, mis teda pea terve elu saatnud on?

Lily Bloom on noor tüdruk, kes tuleb perest, kus ta kogeb koduvägivalda. Ta tutvub kõrvalmajas elava kodutu poisi Atlasega ning noorte vahel tekib tugev side kuni päevani, mis poiss ära läheb. 

Aastad mööduvad ning Lily, olles täiskasvanu, on kolinud Bostonisse. Peale oma isa matuseid istub naine ühe kortermaja katusel. Juhuslikult satub sinna neurokirurg Ryle. Mõlemad arvavad, et see jääbki lihtsalt ühekordseks jutuajamiseks. Lily soovib Bostonis oma lillepoe avada ning otse tänavalt astub tema peagi avatavasse poodi sisse Allysa. Ootamatu juhus, mis poes aset leiab, viib Lily taas Ryle'ga kokku. Aga Lily teed ristuvad Bostonis ka tema noospõlve armastuse Atlasega, kellel on naise südames endiselt soe koht. 

Lily'st ja Ryle'st saab paar. Kuid ühe kodus juhtunud õnnetuse tõttu kaotab Ryle enesevalitsuse ning tõukab Lily't. Hetkega on naisel kõik noorpõlves kogetud õudused taas meeles. 

Lily peategelasena mulle meeldis. Noore tüdrukuna kodus kogetu tõttu oli ta kindlameelne ning hakkas Ryle'i siiruses kahtlema kohe pärast esimest tõukamist. Raamat avas ka Ryle' käitumise tagamaid, mis olid tõepoolest õudsed. Leian, et peale selliseid sündmusi peaks inimene oma käitumisega eriti ettevaatlik olema, aga see on kõigest minu arvamus. Lily ja Atlase noorena tekkinud side ei olnud ka aastate möödudes kadunud ning mees tuli talle appi sisuliselt kohe, kui Lily'l vaja oli. 

"Ei iial enam" on üks sellistest raamatutest, mille sisu üle mõtlesin veel pikalt peale seda, kui lugemise lõpetanud olin. Sageli mõtleme, et miks koduvägivalla ohvrid kohe pärast esimest intsidenti ei lahku. See raamat avas veidi selliste otsuste tagamaid. Tõsi, tuleb arvestada, et tegu on siiski ilukirjandusliku teose mitte reaalse eluga. 

See romaan ja eriti selle lõpp jätsid hinge kuidagi sooja tunde. Mul oli hea meel, et Lily'l oli piisavalt julgust ja meelekindlust teha enda tuleviku ja õnne osas õige otsus ning Ryle'st lahutada. Olgugi, et tegu oli tõsisel teemal kirjutatud romaaniga, see siiski meeldis mulle ning soovitan seda lugeda.

Suur tänu kirjastusele Pegasus selle raamatu eest!

Kui suhtesaate filmimine paradiisisaarel muutub ellujäämismänguks

Lyla on teadlane, kuid tema teadustöö on takerdunud ning ta on üsna kindel, et tema töölepingut ei pikendata. Tema elukaaslane Nico on veendunud, et saab kunagi kuulsaks näitlejaks ning on nõus selle nimel kõike tegema.

Nicole tehakse ettepanek osaleda uues tõsielusaates "Täiuslik paar". Olles asja üle pisut järele mõelnud otsustab Lyla mehega koos saates kaasa lüüa. Õige pea on neil tehtud ka esinemisproov produtsentidele ning nad leiavad end koos nelja teise paariga jahilt, millega seilavad paradiisisaarele. Algul sõbralikus meeleolus olnud sarja osalised pööravad omavahel tülli juba pärast esimest mängu. Siis saabub suur torm ning lõikab saare muust maailmast ära. Ei lähegi kaua aega kuniks üks neist surnuna leitakse. Siis algab pingeline kassi-hiire mäng, kus igaüks püüab ellu jääda.

Raamatu lugemisega alustades tunduski kõik loogiline - Nico sai ettepaneku saates osaleda, kutsus Lyla kaasa, nad meeldisid produtsentidele ning saidki saates kaasa lüüa. Kuid millegipärast (ei oskagi öelda miks) oli mul tunne, et raamatu "paha tegelane" on Nico. Lugedes oli huvitav kaasa mõelda, kas arvan õigesti või suudab autor mind ninapidi vedada. Kui tegelastest veel rääkida, siis neist minu jaoks sümpaatseim oli Angel, kes algul tundus haavatav ja habras, kuid kes raamatu lõpu poole tõelist meelekindlust ja vaprust üles näitas. 

"Täiusliku paari" idee (tõsielusarja filmimine üksikul saarel) mulle meeldis, olgugi, et tegu oli nn "locked room mystery'ga", mis on juba Ruth Ware'i eelnevatest teostest tuttav muster. Kuid nagu blogis ka maininud olen, siis sellised põnevikud on mulle vägagi südamelähedased ja panevad alati huviga kaasa mõtlema. Sarnaselt autori eelmistele romaanidele oli ka "Täiuslik paar" atmosfääriline ning olustiku- ja sündmuste kirjeldused oli detailsed.

Romaani lõpp pakkus nii mõnegi üllatusmomendi ning seda just saate "Täiuslik paar" ja selle taustaloo osas. Kurjaks ja kättemaksuhimuliseks "pahalaseks" osutus tegelane, kelle peale ma ise algul üldse ei mõelnudki. 

"Täiuslik paar" oli hoogne ja kaasahaarav romaan, mida kindlasti lugeda soovitan.

Suur tänu kirjastusele Helios selle raamatu eest!

Teised Ruth Ware'i raamatud minu blogis:

"Nullpäev"

"See tüdruk"

"Üks teise järel"

Lugu sellest, kui nelja naise elu võtab ootamatu pöörde

Meelis Kraft on autor, keda ma varasemalt teadsin kui ulmeromaanide autorit. Ühtegi tema romaani ma varem lugenud ei ole. Kuid kui ühe lugemise väljakutse raames oli tarvis lugeda eesti autorit, kelle raamatut varem lugenud ei olnud, siis meenus mulle, et Meelis Kraft kirjutas ka ühe nn "naisteka" ning just seda ma väljakutse raames lugesingi. 

Loo keskmes on neli naist, kes on eluga eri punktides - Brit, Nele, Heleri ja Maris. Saatus aga viib nad kokku - nend mehed lähevad koos pikaks ajaks purjetama. Marisel oli oma mehe Markusega kokkulepe, et mees kirjutab talle igal õhtul. Mees pidas oma lubadust ja kirjutaski. Kuni ühel õhtul Maris temalt enam sõnumit ei saanud. Ei saanud naine sõnumit ka järgmisel ega ülejärgmiselgi õhtul. Maris hakkab muretsema ning otsustab asjast ka Briti, Nele ja Heleriga rääkida. Kui naised asja uurima hakkavad, saavad nad õige pea teada, et nende meestega on juhtunud midagi kriminaalset. 

Autori kirjastiil hakkas mulle juba esimestest lehekülgedest meeldima. See oli ladus ning muutis ka raamatu lugemise mõnusaks ja nauditavaks protsessiks. Mulle meeldis ka loo ülesehitus - olid peatükid, mis rääkisid olevikus toimuvast ning peatükid, mis rääkisid iga naise minevikust, sealhulgas ka sellest, kuidas nad oma meestega tuttavaks said. Just need viimati mainitud peatükid avasid mulle loo peategelasi sügavamal tasandil ning mõistsin, miks üks või teine tegelane käitus nagu ta käitus.

"Kokkuvarisemine" oli hästi kirjutatud ja põnev "naistekas".  See on üks selliseid raamatuid, mida lugema hakates on üsna raske käest panna. Kuna romaani lõpp jätab asjad niivõrd-kuivõrd lahtiseks, siis loodan, et autor kirjutab ühel päeval sellele ka järje.

Kunagise tenniseässa tagasitulek

Carrie Soto on tennisist. Täpsemalt öeldes on ta parim tennisist, keda kunagi nähtud - tema nimel on mitmeid rekordeid ja tiitleid. Kui Carrie sportlaskarjäärile punkti pani, oli ta tipus. Mõned aastad hiljem on üks noor tennisist, Nicki Chan, tema rekordit üle löömas. Võistlushimuline Carrie otsustab tippsporti naasta, et proovida rekord taas enda nimele saada. Ta palub selleks oma isa (ja kunagise treeneri) Javieri abi ning asub treenima koos mehega, kellele kunagi peaaegu oma südame avanud oleks - Bowe Huntleyga.

Tennis on Carrie elus olulisel kohal juba lapsepõlves, kui ta isa treeninguid pealt vaatas. Peagi alustab isa ka Carrie treenimisega. Isa sisendab Carriele, et ei tasu leppida vähemaga, kui parim. Carrie isiksus mulle mõnes mõttees meeldis, sest ta teadis, mida saavutada tahab ning oli nõus selle nimel tohutult vaeva nägema. Mis mulle aga ei meeldinud oli see, et ta suhtus teistesse tennisistidesse (kes ei olnud ehk nii ambitsioonikad kui tema) halvustavalt. Ma ei ole küll tippsportlane, kuid leian, et sportlane võib olla edukas ja jääda sealjuures iseloomult normaalseks.

Esimene asi, mida seda raamatut lugema hakates märkasin, oli selle tõlge. Lugedes ei olnud tunda, et loeksin tõlgitud teksti. Seda raamatut oli mõnus ja ladus lugeda. Mulle meeldisid ka hispaaniakeelsed fraasid, mis olid teksti sisse jäetud. Ma ei oska seda seletada, kuid need kuidagi ... sobisid selle raamatuga kokku.

Nii sisu kui ka tõlke poolest oli see raamat minu jaoks ilukirjandus selle parimas tähenduses. See li emotsionaalne lugemine. Eelkõige keerles lugu ümber Carrie ja tema isa vahelise isa-tütre suhte, kuid lisaks sellele oli siin ka Carrie ja Bowe vahelist armastust. Olgugi, et tegu on küllaltki spordi(terminite) rohke raamatuga nautisin selle lugemist väga. Soovitan!

Teised Taylor Jenkins Reidi romaanid minu blogis:

"Malibu tõuseb tuhast"

Õpetajate (ja õpilase) saladusi täis elud

Freida McFadden'i romaanid, mis lugenud olen, on mulle väga meeldinud ning ta on kujunenud autoriks, kelle teoseid kindlasti veel lugeda soovin. Sotsiaalmeedias, eriti TikTok'is on tema romaanid palju kajastust saanud ja neid üldiselt kiidetakse üsna palju. Kui nägin, et tema romaan "Õpetaja" ilmumas on teadsin kohe, et soovin seda lugeda.

Romaani kesketeks tegelasteks on abielupaar Eve ja Nate, kes mõlemad töötavad Casehami gümnaasiumis õpetajatena. Nende suhe on aastatega jahenenud. Naisel on suur kir kingade vastu ning vahel ta ka varjab Nate'i eest mõne kingapaari ostmist. Aga see on leebe ühe teise saladusega võrreldes, mis tal abikaasa ees on. 

Lisaks nendele on loo keskmes kooli õpilane Addie. Tüdrukul ei ole koolis kerge, sest ringlevad kuulujutud, milles väidetakse, et tal oli suhe ühe nüüdseks koolist lahkunud õpetajaga. Lisaks sellele on Addie'l üks märksa tumedam saladus.

"Õpetaja" oli jagatud kolme osasse. Kui esimene neist oli minu jaoks lihtsalt moraalses mõttes ebamugav lugeda, siis teine osa... Ütlen lihtsalt, et see oli ikka korralikult kõhedusttekitav (ilmselt aitas selle tunde tekkele kaasa asjaolu, et lugesin seda kell üks öösel haudvaikuses). Kolmas osa seevastu oli minu jaoks veidi etteaimatav. 

Selle autori teistele romaanidele omaselt oli ka "Õpetaja" tempo selline keskmine, aga iga peatükk lõppes selliselt, et tekkis kohe tahtmine edasi lugeda. See romaan oli ühtaegu häiriv, kuidas samas niivõrd haarav. Kui lugemise lõpetasin oli mul hea meel, et Addie probleemid niivõrd-kuivõrd lahenesid. Ahjaa, romaani epiloog pani sellele ikka korraliku punkti. Minu poolt kindel soovitus! (Aga olge hoiatatud, et igaühele see romaan sobida ei pruugi).

Teised Freida McFaddeni romaanid minu blogis:

"Koduabiline"

"Koduabilise saladus"

"Koduabiline jälgib sind"

"Üks teise järel"

See kolmas kauge Balti riik - Leedu

Leedu on riik, mis on küll meile lähedal, kuid kus ise üpris vähe käinud olen. Siinkohal tuli appi Petrone Print, mille Minu-sarjas ilmunud raamatust "Minu Leedu : see kolmas Baltimaa" selles postituses muljetan.

Autori hea sõnaseadmisoskus hakkas mulle meeldima juba raamatu esimestest peatükkidest. Kui panna ühtede kaante vahele kummaline riik (sest nt kroonlühtrid spordisaalis ON kummaline) ning hea kirjasulega autor, saab lõppetulemus olla ainult puhas lugemisrõõm.

Leedu on üks neist riikidest, kus inglise keelega suurt midagi peale pole hakata (eriti, kui on vaja vanemate inimestega suhelda). Muidugimõista on erandeid. Olen ise seda meelt, et mõnes riigis pikemalt viibides oleks kasulik ka kohalik keel selgeks õppida ning antud raamat ainult kinnitas mu arvamust.

Minu-sarja raamatutes loen alati suure huviga kohaliku köögi ja rahvustoitude kohta. Leedu köök meie omast nii palju ei erinegi - kasutavad nemadki toidutegemisel palju kartulit ning toitude maitsestamisel vürtse ülemäära palju ei kasutata. Mulle jäid raamatust meelde kaks sööki - tsepeliin ning šokotis, mis mõlemad kõlasid minu jaoks isuäratavalt ning tahaksin neid kunagi Leetu reisides kindlasti proovida.

See raamat andis huvitava ülevaate Leedust, sealsest eluolust, kommetest, rahvusköögist ja muust. Naguy ka postituse alguses mainisin, siis autori kirjastiil meeldis mulle samuti. Üks Minu-sarja raamatutest, mida julgen kindlasti soovitada!

Suur tänu kirjastusele Petrone Print selle raamatu eest!