"Hawthorne'ide pärand" on sarja teine osa, mis läheb edasi sealt, kus "Pärimismängud" lõpes.
Avery teab tänu DNA testile, et ei ole Hawthorne'idega suguluses, mis jätab endiselt õhku küsimuse, miks Tobias Hawthorne oma varanduse võõrale neiule pärandas. Peale põhjalikku uurimist ilmneb, et Avery võib siiski perekonnaga lähemalt seotud olla, kui ta algul arvas. Endiselt on Averyl vaenlasi, kes ei kohku tagasi millegi ees, et tüdrukust lahti saada. Ja endiselt on Averyl sümpaatia nii Jamesoni kui ka Graysoni suhtes.
See raamat tõi sarja esimesest osast paremini esile Avery sõbranna Maxi. Nendevaheline soe ja tugev sõprus andis raamatule tõsiste teemade kõrvalemõnusa sooja varjundi. Kui rääkida Avery tunnetest Tobias Hawthorne'i kahe tütrepoja vastu, siis, olles sarja teise osa lugemise lõpetanud, arvan (ja loodan), et sarja lõpus jääb ta kokku Jamesoniga. Ma ei oskagi seda kuidagi põhjendada, kuid lugedes tundub, et nad sobivad omavahel hästi kokku.
"Hawthorne'ide pärand" meeldis mulle isegi veidi rohkem kui sarja esimene osa. Selles raamatus oli veelgi rohkem ootamatuid sisupöördeid, mida nautisin ning lugemine läks kiirelt. See sari on üks mu viimase aja paremaid lugemiselamusi. Raamatud on paraja pikkusega, tempokad, sužee on huvitav ja põnev ning sellele vastukaaluks on ka veidi romantikat. Soovitan lugeda!
Teised Jennifer Lynn Barnes'i raamatud minu blogis: