Jubedad sündmused luksuslikus kortermajas

Selles postituses kirjutan Riley Sager'i romaanist "Lukusta kõik uksed", millega autor mulle taaskord väga hea ja meeldejääva lugemiselamuse pakkus!

Väikelinnast pärit Jules on hiljuti läinud lahku oma poiss-sõbrast ning vireleb rahalistes raskustes. Rahamured on tõsised ning seetõttu on ta sunnitud elama oma sõbranna korteris. Endale korterit otsides näeb ta ajalehekuulutust, milles otsitakse korterihoidjat. Jules helistab kuulutuses oleval numbril ning lepib kohtumise ja korterivaatamise kokku. Suur oli aga naise üllatus, sest korter, mida ta vaatama läheb, asub Bartholomew's. 

Bartholomew - see on salapärane ja luksuslik kortermaja Manhattanil. Majas kehtivad mitmed kummalised reeglid, näiteks:

- külalisi vastu võtta ei tohi;

- öösiti korterist ära olla ei tohi;

- teisi kortermaja elanikke (kes enamasti on kuulsad ja/või rikkad) tülitada ei tohi.

Need reeglid tunduvad Julesi jaoks küll imelikud, kuid kuna korterihoidmise eest makstakse heldelt, otsustab ta pakkumise siiski vastu võtta. Tema korterist korrus allpool elab Ingrid, kes on samuti üks korterihoidjatest ja nende vahel tekib kiiresti soe sõprus. Peale esimest kohtumist leppisid nad kokku, et hakkavad iga päev lähedalasuvas pargis lõunatamas käima. Peagi aga hakkavad aset leidma kummalised sündmused. Julesile tundub, et keegi käib öösiti tema korteris, samuti kuuleb ta imelikke hääli. Internetist maja ajaloo kohta lugedes saab Jules teada, et Bartholomew'ga on seotud nii mõnigi kummaline surmajuhtum. 

Järgmisel päeval ootab Jules Ingridit Bartholomew' fuajees, kuid Ingrid ei tule kohale. Jules on sõbranna pärast mures ning ta otsustab minna Ingridi korterisse veendumaks, et temaga on kõik korras. Jõudes sõbranna korteri ukse taha näeb ta seal majahaldurit, kes ütleb, et Ingrid on kadunud. Ja kui Jules leiab hoiuruumi võtme ja kirjakese, milles Ingrid teda hoiatab, tõuseb naises tasakesi hirm. Seda  hirmu ei leevenda kohe kindlasti mitte asjaolu, et 12 päeva enne Ingridi majja kolimist läks kaduma veel üks korterihoidja, kes elas samas korteris, mis nüüd Julesi koduks on. 

Romaani peatükid vahelduvad mineviku ja oleviku vahel. Mineviku peatükkidest saab lugeja teada, kuidas Jules Bartholomew'sse sattus, kuidas tekkis sõprus tema ja Ingridi vahel. Oleviku peatükkidest saame teada, et Jules põgenes Bartholomew'st ning sai selle käigus vigastada. Nagu eespool kirjutasin, leidsid Julesi korteris aset kummalised sündmused, kuid kas need olid põgenemise ajendiks? Või leidis pealtnäha ideaalses ja turvalises kortermajas aset midagi veel jubedamat?

Seda käestpandamatut romaani soovitan mitte lugeda pimedal sügisõhtul üksi kodus olles (aga kui Sul on rauast närvid, siis lase käia :D) Kuid lugeda soovitan seda küll, sest tegu on tõeliselt mõnusa ja kiiretempolise põnevikuga. 

Kui minevikust on raske lahti lasta...

Dr Alexandra Thorne, kelle Kim Stone trellide taha saatis, haub naisele kättemaksu ning ta otsustab asuda kirjavahetusse Kim'i...ja veel ühe inimesega. Samal ajal saab Kim väljakutse sündmuskohale. Ühest autost leitakse naise surnukeha - ta on tapetud täpse noahoobiga südamesse. Mõni päev hiljem leitakse üks narkomaan surnuna, kes on samuti ühe noahoobiga tapetud. Kim seisab silmitsi tõsisjaga, et tegutsemas on sarimõrvar. 

Alexandra on otsustanud panna Kim'i seisma silmitsi naisega, kes on süüdi Kim'i väikevenna surmas. Tema emaga. Kim saab teada, et ta ema kavatsetakse tingimisi vabastada ning see mõjub talle raskelt. Raamatu lõpp on Kim'i seisukohast siiski õnnelik, kuid loodan, et autor kasutab ka edaspidi Alexandra karakterit. Oli huvitav lugeda, kuidas Kim võitleb ühteaegu iseenda emotsioonide ja tunnetega ja teisalt peab samal ajal keerulise juhtumi lahendama. 

Mind üllatas, et Kim oli nõus Alexandrat vanglas külastama, kuigi teadis, et naine suudab inimesi tugevalt mõjutada. Vähemalt mina isiklikult oleksin doktorist nii kaugele hoidnud kui vähegi võimalik. Teisalt aga on Kim tugeva iseloomuga ega lase endaga nii lihtsasti manipuleerida ning ka doktor teadis millistele nuppudele Kim'i puhul vajutada, et oma tahtmist saada.

Nagu mõnes eelmiseski Kim Stone'i sarja romaanis on autor kasutanud ka seekord vahelduvate peatükkide taktikat. Mõnedes peatükkides kirjeldatakse, kuidas Kim koos oma tiimiga juhtumit uurib, teised on kirjutatud läbi ühe mehe silmade. Eraldi peatükkidena on ka kellegi päevikusissekanded minevikust. Eraldiseisvatest peatükkidest saab lugeda ka seda, kuidas Alexandra vanglamüüride tagant üht oma juhtumi olulist tunnistajat kõrvaldada püüdis ning milline oli tema suhe kaasvangidega.

"Veresidemed" on vaneminspektor Kim Stone'i lugudesarja viies osa. Olles lugenud ka eelnevaid osi saan väita, et raamatud lähevad aina paremaks ning kindlasti soovin lugeda ka järgmisi osi. Krimisõpradele soovitan, kuid tegelaste tausta paremaks mõistmiseks tuleks sarja raamatuid lugeda õiges järjekorras.

Suur tänu kirjastusele Pegasus selle raamatu eest!

Manipuleerimine ja väljapressimine noorte moodi

Nikki Ani ja Lydia on parimad sõbrannad. Nende kooli tuleb uus tüdruk Suze, kellega algul Nikki ning hiljem ka teised tüdrukud sõbrustama hakkavad. Tüdrukud leppisid kokku, et kaitsevad teineteist pealetükkivate ja muidu ebameeldivate kuttide eest. Tüüpilisele Ameerika keskkoolile kohaselt kooli populaarsemaks poisiks spordipoiss - maadleja Tarkin Shaw. 

Tarkini arvates on ta iga tüdruku unistuste poiss-sõber, kuid tema suureks üllatuseks ei tee Suze temast üldse välja. Otse loomulikult ei meeldi see Tarkinile ja paneb poisi egole hoobi. Nikki, Lydia ja Ani on jahmunud, kui peale üht pidu ilmub Suze kooli ning on paar ei kellegi muu kui Tarkiniga. 

Romaan on kirjutatud erinevate kooliõpilaste silme läbi. Nikki silme läbi kirjutatud peatükkidest saame aimu, mida ta mõtleb ning kuidas end tunneb, kui tema sõbranna äkitselt muutub ning otsustab hakata käima poisiga, kes Nikkile vastumeelne on. Ja nagu raamatu lõpus selgub on Nikki vastumeelsusel vägagi arvestatav põhjus. Läbi koolikaaslaste, Marcuse ja DeShawni kirjutatud peatükid annavad aimu sellest, millisena Tarkini ja Suze'i suhet nähakse. On ütlematagi selge, et selles suhtes on midagi mäda, kuid keegi ei tea ning ei saa aru, mis see on. Tarkin tunneb end aga kindlalt, sest teab, et tema seljatagune kooli populaarseima poisina on kaitstud. 

Ühel hetkel võtab lugu kriminaalse pöörde ning see andis mulle võimaluse nautida mõnusat kombinatsiooni kahest mulle südamelähedasest žanrist - põnevast krimiromaanist ning hoogsast noorteromaanist. Olgugi, et tegu on noorteromaaniga, on selle teema sünge - Suze'i kasutatakse julmalt ära ning nagu lõpuks selgub, ei ole ta kaugeltki ainus, kellega seda tehakse.

"Saada pilte" on sõõm värsket õhku noorteromaanide maastikul. Autor on kirjutanud mitmetahulise romaani, mille teema peaks iga lugeja mõtlema panema, sest me ei tea kunagi, kas meile tänaval vastu kõndiv tüdruk või naine kannatab ehk samamoodi nagu Suze. Soovitan, kui otsid lugemiseks tõsisema sisuga ja mõtlemapanevat noorteromaani.

Suur tänu Postimees Kirjastusele selle raamatu eest!

Ärev olukord kõrgel taevas

Selles postituses on mul hea meel tuua Sinuni muljed romaani "Pantvang" kohta, autoriks üks mu suuri lemmikuid - Clare Mackintosh. 

Loo keskmes on Mina, naine, keda lapsena paelusid lennukid ja lendamine ning kes unistas piloodiks saamisest. Nüüd, täiskasvanuna töötabki ta lennunduses, kuid mitte piloodi, vaid hoopis stjuardessina. Peagi ootab teda ees eriline lend - 20 tundi kestev otselend Londonist Sydneysse. Minal, kes on võõrdumas oma abikaasast Adamist, õnnestub end sellele lennule tööle saada. 

Lend kulgeb nagu lennud ikka - on leplikud ja mitte nii leplikud reisijad. Ühtäkki leiab aset midagi šokeerivat, kui üks reisijatest sureb. Aidates reisija surnukeha teiste reisijate silme alt ära tõsta võtab Mina hoiule tema rahakoti. Tema jahmatuseks kukub rahakoti vahelt välja tema lapsendatud tütre Sophia pilt. Veidi hiljem saab Mina ühelt reisijalt kirja, mis tekitab tema õudu - tema tütar ähvardatakse tappa, kui ta ei täida kurjategijate nõudmisi. On ilmselge, et lennuk on kaaperdatud, kuid kes reisijatest seda tegi? 

Arvan, et siinkohal rohkem raamatu sisust ei kirjutakski, et ka Sulle jääks põnev lugemiselamus. Küll aga mainin, et kurjategija(te) motiiv lennuki kaaperdamiseks on väga aktuaalne. Nad on kliimaaktivistid ning lennukid on nende arvates ühed suuremad keskkonna saastajad. See muudab loo reaalseks, sest inimesed on muutumas ümbritseva osas üha teadlikumaks ning ei või iial teada, millal sarnane asi tegelikkuses aset võib leida. 

Romaani tegevus leiab aset paralleelselt lennukis ning Mina kodus. Samal ajal, kui Mina lennukis ellu püüab jääda, on sama missioon käsil ka Adamil ja Sophial. Lugu on üles ehitatud haaravalt, iga peatükk lõpeb just täpselt nii, et tekib suur kihk aina edasi ja edasi lugeda. Minul hakkas lugedes fantaasia täistuuridel tööle ning kujutasin sündmusi väga elavalt ette, kohati tundus nagu vaataksin filmi. 

Clare Mackintoshi varasemad romaanid on kõik mulle meeldinud ja väga sügava mulje jätnud. "Pantvang" ei olnud selles osas erand. Põnevike sõpradel (ja ka teistel, kelles see postitus huvi tekitas) soovitan soojalt "Pantvangi" ja ka teisi Clare Mackintoshi romaane lugeda. Minu arvates sobivad need ideaalselt ühe vihmase sügisõhtu veetmiseks!

Suur tänu kirjastusele Pegasus selle raamatu eest!

Teised Clare Mackintosh'i raamatud minu blogis:

"Viimane pidu"

"Valede mäng"

"Teiste inimeste majad"

Suurest linnast väiksesse

Selles postituses kirjutan Merilin Paas-Loeza noorteromaanist "Mida silmad ei näe", mis pälvis kirjastuse Tänapäev ja Eesti Lastekirjanduse Keskuse 2020. aasta noorteromaanivõistlusel ühe kahest välja antud III kohast.

Loo keskmes on Hanneli, andekas ja lootustandev pianist, kes saab ühel päeval korraga kaks uudist. Ta võidab oma klaverimängu oskustega konkursi, kuid tema ema saab avariis surma. Peale seda otsustab Hanneli isa võtta vastu direktori koha väikeses Tuhakõrve gümnaasiumis ning Hanneli kolib koos isaga Tuhakõrvele elama. 

Romaani kõrvalliini keskmes on Agnes, noor tüdruk Tuhakõrvelt. Agnes tuleb hoopis teistest oludest, kui Hanneli. Tüdruku õlul lasub suur vastutus - näiteks peab ta endale söögi ostmiseks ise raha teenima ja jälgima, et arved õigeaegselt makstud saaks. Seda seepärast, et tema ema on alkohoolik. Agnesel ei ole just palju sõpru ning klassikaaslased kiusavad teda. Temas tekib lootus sõprusele, kuna Hanneli istub enamikes tundides Agnese kõrvale ja astub vastu ka tema kiusajatele.

Tuhakõrve on tavaline Eesti väikelinn, mille peamine elu keerleb ümber linnakese keskväljaku. Kohalikud noored kogunevad vabal ajal ja hängivad niisama. Hanneli kui Tallinnast pärit tüdruku jaoks oli selline elukoha muutus kahtlemata suur. Kas või juba seepärast, et kogukonnas kujunenud reeglid ja arusaamad on väikelinnas hoopis teistsugused. Samuti pakub suurlinn teatavas mõttes anonüümsust, väikelinnas teavad kõik inimesed kõiki. Eriti hästi teatakse kõike muidugi uute elanike kohta. Suur- ja väikelinna vahe tuli selles romaanis hästi välja. 

Mulle ei meeldinud see, et autor kujutas Agnese ema liiga robustselt ja halvasti. Ma ei väida muidugi, et selliseid ema-tütre suhteid ei eksisteeriks, kuid Agnese ema oli kujutatud pisut liiga halva emana. Kuigi, raamatu lõpus, kui sündmused võtsid kaunis kriminaalse pöörde, toimus muutus ka Agnese emas. 

Kokkuvõtteks ütleksin, et tegu oli mõnusalt lihtsa ja ladusalt kirjutatud noorteromaaniga. Soovitan, kui otsid lugemiseks üht mõnusat noorteromaani.

 

Kelmused ja rongisõidud

Selles postituses kirjutan raamatust, mis jäi mulle esmalt silma Goodreadsis surfates. Oma suureks üllatuseks ja heameeleks avastasin, et see ilmub ka eesti keeles ning teadsin kohe, et see on romaan, mida kindlasti loen. Nüüdseks on see tehtud ning on aeg muljeid jagada.

Selena on ühel õhtul kauem tööl ning tema abikaasa Graham, kes on nende kahe pojaga kodune jääb naisele vahele. Läbi kaamera näeb Selena, kuidas tema abikaasa teda lapsehoidja Genevaga petab. Hiljem rongiga tööle koju sõites satub Selena ühe võõra naise kõrvale istuma. Kummalisel kombel tundub naine Selenale kusagilt tuttav, kuid naine ei suuda meenutada, kust. Ootamatult küsib naine Selenalt, kas too on teinud midagi, mida kahetseb. 

Tutvustades end Selenale Marthana räägib naine, kuidas tal on oma ülemusega armuafäär. Selena omakorda pihib, et tema töötu abikaasa petab teda lapsehoidjaga. Martha lausub siis midagi, mis Selenas veidi hirmu tekitab - mis oleks kui probleem (Selena puhul siis lapsehoidja) kaoks?

Mis minu tõekspidamistega aga kokku ei lähe, on see, et Selena üsna pikalt oma abikaasaga koos oli. Seda seetõttu, et Geneva ei ole esimene naine, kellega Graham teda petab. Juba enne laste sündi jäi Graham Selenale vahele, kui vahetas endise tüdruksõbraga siivutuid SMS-e. Mina ise nii lihtsalt sellist asja andeks ei annaks. Samas aga ei ole ma sellises olukorras olnud, nii et kes teab, ehk annaksin isegi andeks? 

Enamasti on sellised põnevikud küllaltki tempokad ning üks sündmus ajab teist taga. "Pihtimused 19.45 rongis" on oma stiililt hoopis teistsugune. Jah, ka selles romaanis on sündmusi omajagu, kuid kõik juhtub omal ajal ja loogilist rada pidi. Mulle meeldis, kuidas see lugu aeglaselt kulgedes kulminatsioonini jõudis. Autor poetas siin-seal vihjeid, mis mind aktiivselt kaasa mõtlema panid. Romaani lõpus oli paar üllatavat pööret, mis romaani ühtseks mõnusalt loetavaks tervikuks sidusid. 

Soovitan seda romaani lugeda kõigil, kellele meeldivad peamurdmist pakkuvad põnevikud. See on romaan, mida kindlasti lugema peaksite ;)

Suur tänu kirjastusele Helios selle raamatu eest!

Kõik, mida oma terapeudile räägid, jääb teie kahe vahele

Alice ja Leo, üsna lühikest aega koos olnud paar kolib moodsasse elurajooni The Circle. See on nende esimene ühine kodu ning nad ei saaks olla õnnelikumad. Nagu taoliste elurajoonide puhul ikka on ka The Circle'i elanikud kokkuhoidvad - üksteisel käiakse külas ning olulist infot vahetatakse läbi sotsiaalmeedia gruppide.

Üsna pea hakkab Alice'i ja Leo majas toimuma kummalisi asju. Nad korraldavad naabritele soolaleivapeo, kuhu ilmub ka üks võõras mees. Samuti tundub, et keegi käib öösiti nende majas. Peagi selgub, et soolaleivapeole ilmunud mees on eradetektiiv, kes uurib ühe naise, Nina Maxwelli mõrva. Ehk ei olekski asi nii hull, kui Nina ei oleks elanud ja surnud samas majas, kuhu Alice ja Leo kolisid. Lisaks tekitab Alice's vastikust see, et Leo teadis, et majas on toime pandud mõrv ning ta varjas seda naise eest. 

Alice'i vanemad ja õde Nina said aastate eest avariis surma ning sellest ajast saati on naisel Nina-nimeliste naiste osas kinnisidee. Nii ka Nina Maxwelli osas, seega hakkab ta naabritelt Nina surma osas infot uurima. Miskipärast aga ärritab see naabreid, kuid see ei peata Alice't.

Minu arvates pingutas autor Alice'i kiiksude osas üle. Ninaga Alice'i ja Leo majas juhtunu oli küll päris rõlge, kuid minu arvates reageeris Alice sellele kohati veidralt, näiteks siis, kui palus Leol endale magamistoast puhtad riided tuua. Alice'i puhul häiris mind veidi ka see, et ta kahtlustas absoluutselt kõike ja kõiki enda ümber, justkui oleks tema töö Nina mõrvar üles leida. Samuti tundus minu jaoks veider Alice'i kiiks Nina-nimeliste naiste osas. 

Autor on selles romaanis mõnuga keerutanud, kahtlusaluseid oli mul vahepeal ikka täitsa mitu. Nautisin seda väga, et mõtted ei saanud lugedes rahu, sest see on minu jaoks üle keskmise hea põneviku tunnus. 

Romaani lõpp tekitas minus vastakaid tundeid. Ühest küljest aimasin juba pea poole raamatu pealt, kes oli Nina salapärane terapeut, teisalt tuli see ikkagi imepisikese üllatusena. Seega romaani lõpust oleksin veidi rohkem oodanud. 

Võrreldes B. A. Parise eelnevate romaanidega jäi "Terapeut" minu jaoks natuke lahjaks. Sellegipoolest soovitan seda romaani neile, kes põnevat lugemist otsivad.


Suur tänu kirjastusele Pegasus selle raamatu eest!