Lugu sellest, kuidas tavaline laevareis muutub keeruliseks müsteeriumiks

Jamie sõidab tööle auto asemel katamaraaniga. See mõjub talle hästi, sest metrooga sõitmine on talle klaustrofoobia tõttu ebameeldiv ning olgem ausad - kes ikka tahaks peale pikka tööpäeva autoga ummikus kodu poole veereda?

Koos Jamiega sõidab hommikuti katamaraaniga tööle ka tema naabrimees Kit. Ühel hommikul aga ei ilmu Kit katamaraani teelemineku ajaks kohale. Reisi vältel käivad tema peast läbi mitmed mõtted, miks Kit ei tulnud, kuid lõpuni välja ta seda ei mõista. Kui ta lõpuks sihtkohta jõuab, on tal seal vastas politseinik, kes ütleb, et Kit on kadunud. Ja Jamie on viimane, kes teda nägi. Veel enam - sel viimasel korral, kui Jamie teda nägi, oli neil tüli.

Selle loo puhul on isegi mõnevõrra keeruline tegelase puhul positiivseid omadusi välja tuua. Nii Jamiel kui ka Kit'il olid omad ebameeldivad küljed. Kit oli Jamie peale kade, kuna too elas koos oma abikaasa Clare'ga uhkes suures majas (mida Kit aga ei teadnud oli see, et maja kuulus tegelikult Clare'le). Jamie aga ei olnud Kit'i alukaaslase Melia suhtes päris nii ükskõike kui ühelt abielumehelt oodata võiks. Melia aga kasutas Kit't petmiseks kortereid, mida ise kinnisvaramaaklerina klientidele näitas-müüs, mis minu jaoks näis ebaprofessionaalne. Clare püüdis iga hinna eest Jamie't karjääriredelil ülespoole aidata. Lausa nii suurel määral, et leppis mehe eest töötukassa kohtumisi kokku, mis minu jaoks oli ikka päris veider. 

Raamatut peatükid vahelduvad mineviku ja oleviku vahel ning lugedes oli kogu aeg pinge õhus ja tunne, et kohe-kohe juhtub midagi. Raamatu esimene pool kulges minu jaoks pigem aegaselt, teises pooles juhtus korraga väga palju sündmusi ning anti lugejale päris palju infot korraga. Ma ise eelistan seda, kui autor annab järjepidevalt loo jooksul pisikesi vihjekillukesi, et saaksin siis ise kaasa mõelda. Samas selle loo juures aga kuidagi töötas see, et lõpupoole kogu info korraga tuli. See justkui sümboliseeris seda, kuidas tegelaste senini rahulik elu korraga kokku kukkus. 

Olles eelnevalt lugenud ka sama autori teisi raamatuid, siis ütleksin, et "Kaasreisija" meeldis mulle neist kõige rohkem. See oli pöördeid täis põnevik, mille lõpus mu süda hõiskas, sest "kuri sai teenitud palga" :D Soovitan!

Suur tänu kirjastusele Pegasus selle raamatu eest!

Perekond on ALATI kõige tähtsam

Väärika sugupuuga perekond Story perekonna lugu on jätkumas. Aubrey, Jonah ja Milly on nõod, kuid nad ei ole teineteist kunagi näinud. Veel enam - nad ei ole ka teineteisega kunagi suhelnud. Nüüd aga on nende vanaema saatnud neile kirja, milles kutsub noori suveks saarel asuvasse kuurordisse tööle. Otse loomulikult tärkab noortes huvi, eriti seetõttu, et vanaema on nende vanematest juba ammu enne Aubrey, Jonah'i ja Milly sündi lahti öelnud. 

On üks asi, mis kõiki inimesi suuremal või väiksemal määral puudutab ja selleks on raha. Noorte vanaemal on pärandada nii mõndagi, mistõttu ei ole minemata jätmine juba nende vanemate arvates variant. Saarele saabudes saab noortele selgeks, et vanaemal on nendega aga hoopis muud plaanid. Ja mida kauem nad saarel viibivad, seda selgemaks saab neile, et nende perekonna minevikus on peidus saladusi.

Aubrey, Jonah ja Milly on kõik iseloomudelt väga erinevad. Aubrey ja Jonah on pigem tagasihoidlikumad, Milly seevastu väga julge ja pealehakkaja. Mis mulle aga silma jäi oli see, et nad kõik olid oma vanematele sedavõrd "head lapsed", et olid nõus saarele tööle minema hoolimata sellest, et see ei tundu nende jaoks just ideaalne suve veetmise viis. Nende vanematele aga küll, sest see aitaks neil oma ema silmis taas heasse kirja saada. Lugu oli põnev ja läks eriti põnevaks siis, kui noored oma suguvõsa minevikku uurima hakkavad ning seni kiivalt varjatud saladused ilmsiks tulevad. 

Mulle meeldis ka see, et loos olid oleviku ja mineviku peatükid peaaegu vaheldumisi, see andis hea võimaluse loo lahenduse osas kaasa mõelda. Kuid ei - selle lõppu ma ette aimata ei osanud ning see muutis "Nõod" minu jaoks veelgi põnevamaks. 

Olen lugenud kõiki Karen M. MacManus'e romaane, mis seni eesti keeles ilmunud on ning kõik on mulle meeldinud. Ta oskab kirjutada põnevaid ja kaasahaaravaid romaane ning soovitan neid lugeda ka Sinul. 

Karen M. MacManus'e romaanid minu blogis:

"Üks meist on järgmine"

Tuntud lastekirjaniku teine nägu

Selles postituses kirjutan raamatust, mis on olnud minu lugemisnimekirjas juba õige mitu aastat. Selleks raamatuks on "Oliver, kildhaaval", mille autoriks on Liz Nugent. 

Raamatu tegevus keerleb ümber Oliver Ryan'i, kes on edukas lastekirjanik. Koos abikaasa Alice'ga moodustavad nad pealtnäha ideaalse paari - mees on edukas kirjanik ning naine illustreerib tema raamatuid. Nende elu on kadestamisväärne kuni hetkeni, mil Oliver peale üht õhtusööki naisele kallale tungib. Lausa sedavõrd raskelt, et naine kaotab teadvuse ja langeb koomasse. 

Selle raamatu peatükid on kirjutatud läbi erinevate inimeste vaatenurkade. Kõik nad on mingis eluetapis Oliveriga kokku puutunud ning kild killu haaval hakkab ilmsiks tulema, milline inimene Oliver oli ning mis ajendas teda Alice'le niivõrd raskelt viga tegema. Oma kokkupuudetest Oliveriga jutustavad Barney, Alice'i endine poiss-sõber, Michael, Oliveri kursusekaaslane ülikoolist, Veronique, vana daam, kelle juures Oliver, Michael ning viimase õde Laura ühel ammusel suvel tööl käisid, Stanley, kes käis Oliveriga ühes internaatkoolis, Moya, Oliveri naabrinaine (ja armuke) ning Philip, Oliveri poolvend. Tegelasi, kes Oliveri meenutavad, oli minu jaoks kohati natuke liiga palju, näiteks Philipi silme läbi kirjutatud peatüki puhul pidin tükk aega mõtlema, enne kui tuli ahaa-hetk ning viisin otsad kokku, et tegu on Oliveri poolvennaga. 

Kui tegelastest lähemalt rääkida, siis Barney, Alice'i esimene elukaaslane, tundus mulle heasüdamlik, kuid  natuke lihtsameelne. Ei oskagi seda kuidagi põhjendada, lihtsalt jäi selline mulje. Samas oli ta tõepoolest väga suure südamega inimene, kuna ta otsustas, peale seda kui Alice haiglasse viidi,  tolle puudega venna Eugene'i enda juurde elama võtta. 

Michael, Oliveri kursusekaaslane ülikoolist, oli salaja Oliverisse armunud. See paneb mind mõtlema, et vahel on inimestel see salapärane x-faktor, mis paneb pea igaüht nende suhtes mingeidki tundeid tundma, olgu selleks siis armastus või vihkamine. Minus tekitas raamatu peategelane igatahes negatiivseid tundeid, sest Alice'i löömine ei olnud teps mitte ainuke halb asi, mida ta tegi. 

Moya tundus mulle algusest peale võlts ja pealiskaudne inimene, kes on harjunud alati saama seda, mida tahab. Arvestamata sellega, mida see teda ümbritsevatele inimestele kaasa toob. Minu jaoks tohutult ebasümpaatne tegelane. 

Saades raamatu vältel teada Oliveri päritolu ning perekonna (kui seda nii saab nimetada) kohta, siis saan mingil pisikesel määral aru, miks ta tegi neid asju, mida tegi. Kui ikka omaenda lihane isa sinust põhimõtteliselt lahti ütleb, peale mida sul perekond kui selline praktiliselt puudub (ning isa sinu silme all uue perekonna loob), siis ei saa see ühe noormehe psüühikale mitte kuidagi hästi mõjuda. Kuid - see ei õigusta mingil moel Oliveri pahelisi tegusid. 

Raamatu sisututvustust lugedes ootasin midagi ... "ameerikalikku", kuid see oli hoopis midagi muud, paremat. Arvestades raamatu rasket sisu oli see kirjutatud ja tõlgitud väga kaunilt. Soovitan seda raamatut lugeda just kauni kirjakeele pärast, aga tuleb arvestada, et selle teema on küllaltki keeruline ja karm ning see jääb mõtetesse ringlema veel kauaks peale lugemist (vähemalt minul oli nii). 

Teised Liz Nugenti raamatud minu blogis:

"Kummaline Sally Diamond"

Mõisaperemehe salapärane mõrv

Suveöö. Otto Mülleril on sünnipäev ning kogu tema pere on kohal, et seda tähistada. Vaevalt on uus päev alata jõudnud, kui keset vaikset ja pimedat ööd kärgatab lask. Otto Müller on surnud. Kes ja miks ta tappis? Nendele küsimustele hakkavad vastuseid otsima uurijad Gabriel Vanem ja Agnes Maramaa.

Merle on Otto abikaasa, hinnatud psühholoog ja paariterapeut. Kui uurijad teda küsitlevad, siis rollid pöörduvad ning hoopis Gabriel ja Agnes on need, kes küsimustele vastavad. Abikaasa sünnipäeva päeval (ning ka päev enne seda) sai ta mitu šokeerivat uudist. Kas need uudised kannavad endas põhjust Otto tapmiseks?

Oliver, Otto noorem poeg on tagasihoidlik mees, kes ei pingutanud isa arvates Mülleri nimele vääriliselt, et elus edasi jõuda. Lugedes, kuidas Otto Oliveriga käitub ja temasse suhtub ei oleks sugugi imekspandav, kui just tema Otto tappis.

Monika on Oliveri abikaasa. Ta on naine, kes on harjunud elus lihtsalt läbi saama. Aga Monika ei ole olnud sugugi nii lihtne, kui arvata võiks. Kas tema ja Otto vahel aastaid tagasi toimunud intsident on naise motiiviks Otto tappa?

Oskar, Otto vanem poeg oli kunagine lootustandev sportlane, kuniks vigastused sellele kriipsu peale tõmbasid. Ta on ambitsioonikas ning tahab isa äride juhtimise üle võtta. Olles spordis "igavene teine" tähendaks isa äride juhtimine Oskarile, et ta on lõpuks ometi milleski esikoha saavutanud. Kuid Otto on kategooriliselt vastu sellele, et Oskar tema äride juhtimise üle võtaks. Kas see on aga piisav põhjus ta tapmiseks?

Anneken on Oskari abikaasa, vaestest oludest pärit naine. Ta on loomult vaike, töökas ja tagasihoidlik ning on sellega kõigi Müllerite poolehoiu saanud. Nii Otto kui ka Merle usaldavad teda täielikult ning räägivad temaga kõigest (ka sellest, millest ei peaks). Kas Anneken on tõesti valmis minema nii kaugele, et Otto tappa?

Marleen on Otto noor armuke, keda mees oma sünnipäeval oma perele tutvustab. Lisades, et soovib allesjäänud elupäevad koos temaga veeta. Marleenil on aga omad saladused, mida ta Otto eest varjab. Kas need on Otto tapmise motiiviks?

Reeli on Oliveri endine abikaasa. Konkreetse ütlemisega naine, kes juhuse läbi end Otto sünnipäevalt leiab. Ühest küljest on tal Oliveri vastu tunded, teisest küljest tunneb ta, et on eluga edasi liikunud (erinevalt Mülleritest, sest talle tundub, et mõisas oleks aeg justkui peatunud). Mis põhjus võiks temal Otto tapmiseks olla?

Robert on Oliveri ja Reeli poeg. Ta kasvas üles teadmisega, et tema isa on surnud. Ajapikku hakkavad tema peas keerlema küsimused mineviku ja päritolu kohta. Mis põhjus võiks temal Otto tapmiseks olla?

Mulle meeldis selle romaani ülesehitus. Iga tegelase kohta oli peatükk, kus räägiti, milline oli tema suhe Ottoga. Romaani lõpp oli nagu klassikalise Hercule Poirot' romaanil - kogu pere kutsuti uuesti kokku ning uurijad avalikustasid, kes tappis Otto Mülleri. Kuid ära rutta lugedes sündmustest ette, sest lõplik tõde selgub alles raamatu päris viimastel lehekülgedel. 
Loodan väga, et Agnese ja Gabrieli juhtumite sari ei piirdu ainult ühe osaga, samuti ootan põnevusega romaani põhjal tehtud sarja, mis hakkab näitama Viaplay. 

Soovitan soojalt seda kaasahaaravat krimiromaani lugeda, kuid "hoiatan", et seda on väga raske käest panna (uskuge mind - lugesin seda õhtutibeebit magama pannes 10-15 minuti kaupa ja no iga kord oli seda nii raske käest panna :D).

Suur tänu Postimees kirjastusele selle raamatu eest!

Pilguheit noorte igapäevaellu

Nagu pikaajalisemad blogilugejad ehk teavad, meeldib mulle aeg-ajalt krimiromaanidele vahelduseks lugeda noorteromaane. Jätan siinkohal oma vanuse mainimata, et äkki pole minu vanuses sellised raamatud enam eakohased lugeda :D Hiljuti kirjutas mulle Marilyn Jurman ning pakkus võimalust lugeda tema sulest ilmunud noorteromaani "Mul hakkasid päevad: #eionei". 

Suuremal või väiksemal määral mäletan pea kõiki raamatus ette tulnud seiku ka enda nooruspõlvest. Olgu selleks siis "vaba pind" kellegi juures, mis tähendas pidu; kontrolltööd ja tunnikontrollid koolis jne. Küll aga ei mäleta ma oma nooruspõlvest niivõrd segaseid suhtepuntraid nagu käesoleva romaani peategelasel Sassil olid. Vahel oli lugedes raske järge pidada, et kes kellega parajasti semmib või käib. Sassi osas kumas selgelt läbi see, et tal on küll sõpru, kuid suhted emaga on väga vildakad, kuna ema töötas laeval ja seetõttu tundis ta end vahel üksikuna. 

Mulle meeldis, et autor oli peatükkide vahele kirjutanud lahti ka tegelaste tausta, sest see aitas paremini mõista, miks üks või teine tegelane käitus just nii nagu ta käitus. Kohati aga oli teemasid selles romaanis minu maitse jaoks liiga palju, oleksin eelistanud, et autor võtab paar teemat, millega siis läbi tegelaste süvitsi minna. Ka tegelasi oli selles romaanis üksjagu, kuid see mind ei häirinud - autor suutis nad oskuslikult teineteisega siduda ning minu jaoks ei jäänud ühegi tegelase osas lahtisi otsi. 

Soovitan, kui otsid lugemiseks kerget ja mõnusat noorteromaani. 

PS! Kui seda postitust peaks sattuma lugema ka mõni noorem inimene, siis lisan siia ka oma noorema õe arvamuse raamatust: "Minu jaoks oli see raamat päris huvitav, kuna olen ise ka nii mõndagi tunnet tundnud, mis seal raamatus kajastatud oli. Olen ise pigem vähe kokku puutunud narkootikumidega või seksuaalse ärakasutamisega, kuid see raamat andis just hea ülevaate nendest teemadest. Üks erinevus, mille välja tooksin, on see, et selle peategelase elus juhtusid kuidagi väga järsku kõik asjad, näiteks ärakasutamine. Samas sellised armumised on täiesti tavalised selles vanuses ja juhtuvadki väga kiiresti ning tänu sellele võivadki sellised asjad juhtuda."

Kui kaugele võib viia kättemaksuiha?

London. Ühe kanali ääres, vaikses piirkonnas seisavad reas paatmajad. Ühes neist lebab surnult Daniel, noormees, kellega on kuidagi seotud kolm naist - Laura, Miriam ja Carla.

Laura on naine, kelle pehmelt öeldes keeruline lapsepõlv on tekitanud talle nii vaimseid kui ka füüsilisi probleeme. Rohkem on ta kimpus just oma vaimsete probleemidega, need on talle ka kriminaalmenetluse kaela toonud. Tal oli Danieliga üheöösuhe, kuid kas tema tappis noormehe?

Miriam on Danieli naaber. Võimukas naine, kes kaitseb Laurat, kuna too ei oska ise enda eest seista. Miriam teab väga hästi, kui lihtne on valel ajal valesse kohta sattuda. Kas tema tappis Danieli?

Carla on Danieli tädi. Talle on elu jooksul osaks saanud nii mõnigi raske sündmus. Aastate eest suri tema poeg Ben ning hiljuti pidi ta matma oma õe Angela, Danieli ema. Arvestades seda, et ta on oma abikaasast Theost lahutatud, saava nad omavahel vägagi hästi läbi. Kas tema tappis Danieli?

"Tuli miilab tuha all" oli tegelikult üsnagi keeruline ja raske lugemine. Näiteks Carla - mis saab ühele emale olla hullemat kui see, et Su laps ei kasva kunagi Sinu silme all suureks? Et Sa ei näe teda kooli, ülikooli lõpetamas ja iseseisvasse ellu astumas? 

Või Laura  - paljud peavad teda tema vaimsete probleemide tõttu ohtlikuks, kuid tema tausta, miks ta käitub nii nagu käitub, ei tea keegi. 

Kuid ka Danieli lapsepõlv ei olnud kergete killast, sest tema ema oli alkohoolik ning see tekitas ema ja poja vahele suuri probleeme. 

Raamat jutustab lugejale kolme naise lood. Need kolm naist tunnevad, et neile on omal moel ülekohut tehtud ning neis pulbitseb kättemaksuiha. Kuid kes neist on võimeline minema nii kaugele, et võtta teiselt inimeselt elu? Ja miks? 

Mõistagi ei kirjuta ma siin postituses süüdlase nime välja, vaid jätan selle Sulle endale raamatust lugeda.

Pean tunnistama, et selle romaani tegelased olid kuidagi liiga paljude niitidega omavahel seotud, oleksin eelistanud, et autor oleks jätnud selles osas natuke mõtlemisruumi. Lisaks oli selles romaanis nii mõnigi ebausutav, üle võlli minev süžeepööre. Autori esimene romaan "Tüdruk rongis" on mulle seni tema omadest enim meeldinud, kuid omajagu põnevust oli ka romaanis "Tuli miilab tuha all". Lõppude lõpuks tahtsin ikkagi teada saada, kes ja miks Danieli tappis. 

Ahjaa - mis mulle selle romaani juures väga meeldis oli tõlge. See oli nii mõnusalt ... kerge ja õhuline ning seda oli väga mõnus lugeda.

Suur tänu kirjastusele Helios selle raamatu eest!

Teised Paula Hawkinsi raamatud minu blogis:

"Sinine tund"

Sõna sõna vastu

Ühel palaval suvepäeval helistatakse St. Aldate'i politseijaoskonda. Kõne tuleb Oxfordi ülikoolist ning direktor soovib tungivalt just inspektor Fawley'ga rääkida. Aset on leidnud delikaatne intsident ning keegi on langenud seksuaalse rünnaku ohvriks. Aga see ei ole tavapärane. Sest ohver, üliõpilane ja ragbimängija Caleb Morgan süüdistab kallaletungis üht õppejõudu ning oma magistritöö juhendajat Marina Fisherit. 

Selles raamatus jooksevad paralleelselt kaks lugu - ülikoolis toimunud kallaletungi uurimine ning eelmisest raamatust alguse saanud Gavin Parrie kättemaks Fawley'le. Ütleksin, et selles romaanis oli kõrvallugu kohati isegi huvitavam, kui põhilugu. Kirsiks tordil oli loo epiloog, mis põhimõtteliselt kogu senise põhiloo pea peale keeras ning mind tükiks ajaks tummaks tegi. Mis mulle selle romaani (ning ka sarja eelnevate osade juures) enim meeldib ongi see, et autor on ühtede kaante vahele pannud nii juhtumi uurimise, Fawley'ga seotud kõrvalloo kui ka Fawley kolleegide eraelus toimuva ning ta on suutnud need üheks ladusaks tervikuks siduda. 

Taaskord on inspektor Fawley juhtumite sarja autor Cara Hunter kirjutanud metsikult põneva romaani, mille lugemist nautisin väga. "Kogu tõde" pani mind kohe eriti pingsalt mõtlema, sest selles oli sõna sõna vastu olukord ning lõpp selgus alles raamatu viimastel lehekülgedel. Mulle meeldivad romaanid, mille peatükid lõpevad just täpselt nii, et raamatut pole võimalik käest panna - tahaks ju ikka teada, kuidas ning millega lugu lõpeb ja kes on süüdlane. Kahjuks aga on selle sarja raamatutega nii, et päris detailideni lahti neist kirjutada ei saa, õigemini öeldes ei soovi ma seda teha. 

Lugedes mõtlesin pikalt, kuidas sellest sisuga haakuvat pilti teha. Äkitselt meenus, et Tallinna Tehnikaülikooli ees seisab vahva Julius, seega pakkisime ühel kenal laupäeval kogu pere autosse ning võtsime suuna TTÜ poole ning nii selle postituse pilt sündiski :)

Minu poolt saab "Kogu tõde" (üldse - kogu inspektor Fawley juhtumite sari) kindla lugemissoovituse. Kõik romaanid on olnud põnevad, kaasahaaravad ning need on mind pingsalt kaasa mõtlema pannud. 

Teised Cara Hunteri raamatud minu blogis:

"Elu või surma nimel"

"Mõrv perekonnas"

"Ohjeldamatu raev"

"Väljapääsu ei ole"