Tõde või tegu? Bayview' moodi

Romaanis "Üks meist valetab" tehti avalikuks nelja Bayview' keskkooli õpilase, Bronwyn'i, Addy, Nate'i ja Cooperi räpased saladused. Seda tegi Simon, kes oli skandaalse kuulujuturakenduse looja. 

Romaanis "Üks meist on järgmine" on neist sündmustest möödunud poolteist aastat. Paljud õpilased on tahtnud Simoni asemele astuda ning samalaadseid rakendusi teha, kuid keegi ei ole selles olnud nii edukas, kui oli Simon. Seda hetkeni, mil keskkooli õpilaste telefonidesse saabub salapärane sõnum Tundmatult, kes tahab nendega mängida Tõde või tegu. Kui valid tõe, tulevad ilmsiks kõige varjatumad saladused. Kui valid teo võivad sel olla surmavad tagajärjed. Niisiis - kas tõde või tegu?

Romaani keskmes on Maeve, Knox ja Phoebe. Maeve on Bronwyn'i noorem õde ja Knox'i endine tüdruksõber. Phoebe on katkisest perekonnast pärit tüdruk. Tema isa on surnud ning tema ema, õde Emma ja vend Owen püüavad eluga toime tulla nii hästi, kui suudavad. Knox töötab vabatahtlikult organisatsiooni Kuni Tõestatud juures.

Karen M. McManuse sulest olengi varasemalt lugenud ainult romaani "Üks meist valetab". Pean ütlema, et autor ei ole latti alla lasknud. Romaani "Üks meist on järgmine" näol on taas tegu väga põneva ja kaasahaarava noorteromaaniga. Mulle meeldis ka see, et romaani tegelased ei olnud tüüpilised noorteromaani tegelased, vaid autor kujutas neid täiskasvanud isiksustena. Romantilise poole pealt lisavad loosse noodi Maeve'i ja kohaliku kohviku omaniku poja Luisi tärkav armastus ning Bronwyn'i ja Nate pikka aega kestnud kokku-lahku suhe. Südantsoojendav oli lugeda, et mõlema jaoks lõppes kõik õnnelikult :) 

Minu jaoks oli vast kõige keerulisem Phoebe'i elu peale seda, kui Tundmatu teeb avalikuks ühe tema suure saladuse. See rikub ära tema suhte Emmaga, kuid neil oleks just vaja kokku hoida, et ilma isata hakkama saada. 

Mulle meeldis väga "Üks meist valetab", seega olin väga elevil, kui sain teada, et sellele on ilmunud ka järg. Vahel juhtub, et järjed on sisult nõrgemad, kui esimesed osad, kuid nende kahe romaani kohta seda küll väita ei saa. Nii esimene kui ka teine osa olid mõlemad ühtviisi põnevad. Kiidan väga "Üks meist on järgmine" lõppu, sest see oli midagi sellist, mida ma ette näha ei osanud. Boonuseks veel see, et põnevus säilis kuni romaani viimaste lauseteni

Soovitan neile, kellele meeldivad üle keskmise põnevad noorteromaanid, aga kindlasti tuleks lugemist alustada esimesest osast "Üks meist valetab", sest nii on võimalik romaani "Üks meist on järgmine" sisust paremini aru saada.

Õpilase ja õpetaja ebatavalisest suhtest

Põhikoolis tuli ühe erakooli esindaja Vanessale ja tema klassikaaslastele tutvustama erakooli Browick. Vanessa satub koolist vaimustusse ning veenab vanemaid, et nad lubaksid tal sinna õppima asuda. Nagu kooliaasta algul ikka toimub aktus ja peetakse kõnesid. Aktusel märkab Vanessa esimest korda Jacob Strane'i, kellest saab tema kirjanduse õpetaja. 

Õppetöövälise tegevusena otsustab Vanessa astuda loovkirjutajate klubisse, mida juhendab samuti Strane. Sestpeale muutub nende suhtlus tihedamaks ja isiklikumaks. Mees teeb Vanessale komplimente ja flirdib tüdrukuga. Vanessa on küll rohkem täiskasvanulik, kui tema eakaaslased, kuid minu arvates ei suuda ta Strane'i siiski lõpuni mõista. 

Täiskasvanuna töötab Vanessa ühes hotellis ning käib teraapias. Ahistamissüüdistuste laines jõuab kätte Strane'i kord. Üks tema õpilastest, Taylor, süüdistab meest seksuaalses väärkohtlemises. Taylor otsib kontakti ka Vanessaga. Isegi täiskasvanuna tunneb Vanessa Strane'i pärast siiralt muret, kuid paratamatult tekivad temas kahtlused. Kas tema suhe Strane'ga oli ikka selline nagu ta teismeeas arvas seda olevat? Või oli ka temaga juhtunu midagi hoopis tõsisemat? 

Uhh.. selle raamatu kirjeldamiseks jääb mul isegi sõnu puudu. Autor on teinud head tööd ning oli keeruline lõpuni mõista, kas Strane oli süüdi, kuna tal tekkisid õpilase vastu tunded? Teisalt aga - kas Strane'i tunded olid ehtsad? Tundus, et olid, kuid samas käitus ta vahel nii nagu armastav mees käituma ei peaks. Samas tuleb seda lugu vaadata ka Vanessa poolelt. Kas ta püüdis mehe salakavalalt oma võrku? Või olid tema tunded tõepoolest nii siirad nagu on aimata neist peatükkidest, mis räägivad tema täiskasvanueast?

"Minu sünge Vanessa" on väga realistlik ning lugedes tekkis kohati ebameeldiv tunne. See oli sisu poolest  kahtlemata üks raskemaid raamatuid, mida lugenud olen. Mind paelus selle loo ülesehitus - oli huvitav lugeda, kuidas noor naine oma teismeeale tagasi vaatab ning seda analüüsib. Soovitan neile, keda ei häiri selle raamatu teema - õpilase ja õpetaja vaheline suhe - ning keda ei häiri raamatute puhul hirmutavalt realistlik sisu.

Suur tänu kirjastusele Helios selle raamatu eest!

Veri on paksem kui vesi

Raamatu keskmes on õed Ayoola ja Korede. Ühel õhtul, vahetult enne seda kui Korede õhtusööki sööma hakkas, sai ta telefonikõne Ayoolalt. Ta juba teadis, mida teha, sest selline kõne õelt ei tulnud teps mitte esimest korda. Korede töötab haiglas õena ning on salaja armunud oma kolleegi. Kuna Korede tunneb end üksikuna, meeldib talle käia rääkimas ühe koomapatsiendiga. Ta räägib mehele kõige salajasemaid asju, sealhulgas ka oma õe tegudest ja enda osast neis. 

Ayoola satub ühel päeval Korede töö juurde ning otse loomulikult märkab ta seal Korede kolleegi. Jep, seda kolleegi, kellesse Korede ise salamisi armunud on. Siis hakkab Koredel kolleegi pärast hirm. Ja siis ärkab üles patsient, kellele Korede on rääkinud kõige salajasemaid asju...

Nagu vahel kipub õdede vahel hõõrumine olema, nii oli see ka Korede ja Ayoola vahel. Korede on alati Ayoolat endast ilusamaks pidanud. Õde on saanud praktiliselt kõik tänu oma välimusele, samal ajal on Korede pidanud väga palju vaeva nägema. Mina isiklikult oleksin tahtnud Koredega kohati rääkida, sest minu arvates oli ta liialt Ayoola mõju all. Nii kui õde helistas, et on jamasse sattunud asus ta koheselt Ayoolat aitama. Mitte ükski kord ei öelnud ta õele, et tegelegu too nüüd ise oma probleemidega. Ühest küljest on see muidugi arusaadav, et Korede hoolib oma õest ning tahab teda jamadest säästa, teisest küljest aga puudus Ayoolal igasugune vastutustunne oma tegude ees. 

"Minu õde, sarimõrvar" oli minu selle aasta esimene läbi loetud raamat ning ühtlasi esimene Aafrika kirjaniku romaan, mida lugenud olen. See oli omamoodi huvitav kogemus, sest lugedes võis aafrikalikku kõnemaneeri läbi raamatulehtede lausa tunda. Lisaks oli raamatu lõppu lisatud joruba keele väljendite seletav sõnastik, mis andis tõlkijale võimaluse jätta teatud väljendid teksti sisse ning nende tähenduse saab lugeja raamatu lõpust teada. Arvan, et ka see aitas kaasa sellele, et sain lugedes otseselt aru, et tegemist on aafrika autori romaaniga. 

Kokkuvõtteks ütlen, et "Minu õde, sarimõrvar" oli omamoodi lugemine, mõnusalt põnev, aga samas ka mõnusalt lihtne lugemine. Soovitan!

Kui minevik jälitab...

Aasta 1974. Valö saar. Lihavõttepühad. Üks perekond on katnud uhke õhtusöögilaua. Kuid kõik, peale pere noorima liikme, aastase Ebba on kadunud. 

Tänapäev. Ebba koos abikaasa Mårteniga on ära ostnud naise lapsepõlvekodu. Samas majas pidas Ebba karm isa kunagi internaatkooli. Seda remontides ja üles ehitades loodavad nad poja kaotusvalu leevendada. Nad ei ole töödega just väga kaugele jõudnud, kui ühel ööl nende maja süüdatakse. Jõudes remottöödega põranda vahetamiseni avastavad nad vana põrandat üles võttes selle alt palju kuivanud verd. 

Juhtumit uurides saab peagi selgeks, et juhtum aastast 1974 ning tänapäeval Ebba ja Mårteni majas aset leidvad sündmused on omvahel tugevalt seotud.Lisaks politseile tegeleb juhtumi uurimisega ka Erica, kes on kohalikuna aastatetagusest juhtumist kuulnud ning plaanib selle alusel romaani kirjutada.   

"Inglitegija" on Erica Falcki ja Patrik Hedströmi lugudesarja kaheksas osa. Nii nagu mõneski teises Erica ja Patricku raamatusarja osas nii ka "Inglitegijas" vahelduvad peatükid mineviku ja oleviku vahel. Alguses oli neid keeruline omavahel siduda, kuid mida rohkem lugeda, seda selgemaks seos sündmuste vahel saab. Lisaks on ka peatükid, mis keerlevad kunagise internaatkooli õpilaste ümber. Ning jah, loo lahendus on tugevalt nende kunagiste õpilastega seotud, kuid kuidas, selle jätan siinkohal Sulle avastada. 

Läckbergile omaselt on ka selles romaanis keskendutud nii tegelaste eraelule kui ka juhtumi uurimisele. Juhtum muutub eriti isiklikuks Göstale, sest just tema oli see, kes 1974. aastal sündmuspaigale kutsuti ning tema ja ta abikaasa hoolitsesid mõnda aega väikese Ebba eest kuni ta lastekodusse läks. Väga kahju oli mul Martinist, kes isikliku elu murede tõttu juhtumi uurimisest eemale peab jääma. Erica õde Anna saab samuti tuule tiibadesse aidates Ebbat ja Mårtenit maja sisekujundusega. 

Mis mulle selle sarja romaanide juures väga meeldib, on see, et tegelased on kuidagi...inimlikud. Neil on kõigil omad mured ja rõõmud ning nendega on lihtne suhestuda. Minu jaoks on loos alati ekstra põnev see, kui mineviku ja oleviku sündmused oma vahel põimuvad, sest see paneb mind alati veelgi rohkem kaasa mõtlema. 

Minu poolt saab Erica ja Patriku sari igatahes suure-suure lugemissoovituse, olen selle suur fänn :)

Suur tänu kirjastusele Pegasus selle raamatu eest!

Mis peitub ilusa fassaadi taga?

Raamatu "Tüdruk naabermajast" tegevus toimub väikeses linnas nimega Ashdon. Sealses eramute piirkonnas elab täiuslik pereema ja abikaasa Jane Goodwin koos oma mehe Jacki ning laste Harry, Finni ja Sophie'ga. Naine on näinud palju vaeva, et endale luksuslik ja kadestamistväärt elu üles ehitada. Nad mõlemad Jackiga on palju vaeva näinud. Nende naabermajas elab Rachel, koos oma uue abikaasa Iani ning tütre Clare'ga. Racheli esimene abikaasa on raske haiguse tagajärjel surnud.

Ühel õhtul saavad linnakese elanikud kohutava uudise osaliseks - Sorrow's Meadow'lt leitakse ühe noore tüdruku Clare'i surnukeha. Kõik linnaelanikud, kaasa arvatud Jane on uudisest rabatud ning tunnevad end ohustatuna. Mis siis, kui mõrtsukas endiselt linnakeses ringi liikumas on? Nende õnneks peab politsei kiiresti kinni Nathani, mehe, kes on oma töökohast koolis lahti lastud ning kellest kauge kaarega mööda minnakse. Peagi aga selgub, et politseil ei ole Nathani vastu vettpidavaid tõendeid ning nad on sunnitud mehe vabaks laskma. Asja edasi uurides leiavad nad Clare'i mobiili tema kasuisa Iani asjade seast. Ianil on põhjust Clare'i tapmiseks küll, kuid kas mees ikkagi on selle taga?

Mulle meeldib lugeda põnevikke, kuid eriti meeldivad mulle sellised, kus pööratakse suurt rõhku just sellele, kuidas traagilised sündmused tavalisi inimesi puudutavad. Selles romaanis saab seda lugeda just neist peatükkidest, mis on kirjutatud Jane'i silme läbi. Olgugi, et ta tundus algusest saati selline tegelane, kes suhtus juhtunusse kuidagi ... tundetult, andsid tema silme läbi kirjutatud peatükid hästi edasi seda, mida tema sõbrannad tundsid ja arvasid. 

Raamat on kirjutatud kolme inimese - Clare'i, Jane'i ja politseiniku Madeline Shaw silme läbi. Peatükk peatüki haaval saab lugeja teada, mis juhtus tol saatuslikul päeval, kui Clare tapeti. See romaan oli taaskord üks haaravamaid, mis mulle lugemiseks kätte juhtunud on. Olles lugemisega umbes raamatu keskel aimasin, mida selle lõpp endast kujutada võib. Kuid see, milline selle lõpp tegelikult oli üllatas mind väga. See oli autori poolt tõepoolest päris kaval käik, kuid nagu öeldud, siis veidi, hästi natukene aimasin midagi säärast ette. Aga see ei pisenda elamust, mida selle raamatu lugemine mulle andis. See on kirjutatud väga haaravalt, iga peatükk lõpeb just täpselt selliselt, et kohe tahad edasi lugeda ja teada saada, kuidas kogu see lugu lõpeb. 

"Tüdruk naabermajast" on esimene romaan, mida Phoebe Morganilt lugesin ning see jättis mulle väga positiivse esmamulje. Ta on kindlasti üks neid autoreid, kelle tegemistel-kirjutamistel silma peal hoian ning tema romaane loeksin meeleldi ka tulevikus.

Soovitan lugeda, kui otsid tavapärasest veidi nutikamat põnevikku.

Sünged ohverdamised

Iidne, rahulik kiviring. Selle sees seisab mees, kes on alasti. Ta saab aru, et peagi juhtub temaga midagi hirmsat. Ja juhtubki. Kui politsei laiba leiab, avastavad nad, et sellele on noaga kraabitud endise uurija Washington Poe nimi. Asja teeb eriti tõsiseks see, et tegu on juba kolmanda ohvriga, mis tähendab, et tegutsemas on sarimõrvar. Poe on ametist tagandatud, kuid kuna politsei on mõrtsuka leidmisega hädas, on nad nõus Poe tagandamise tühistama. Vaevalt jõuab Poe end asjaoludega kurssi viia, kui politseile laekub vihje uuest, neljandast ohvrist. Poe jaoks algab võidujooks ajaga, et mõrtsukas leida. Teda aitab sel teekonnal Tilly Bradshaw, kelle sotsiaalsed oskused jätavad ehk soovida, kuid kelle mõistus töötab nagu kellavärk. 

"Nukumäng" oli esimene romaan, mida M. W. Cravenilt lugesin ja olin selles väga positiivselt üllatunud. Selle sisu oli põnev ja esimesest leheküljest kaasahaarav. Ja suureks boonuseks selle romaani puhul on see, et ma ei suutnud lõpuni ära arvata, kes Ohverdaja tegelikult oli. Romaani lõpp oli minu jaoks üllatus ning ka see, mis põhjustel Ohverdaja tappis. Samuti saab lugeja selgust ka Washington Poe enda mineviku osas ning miks tema vanemad talle just Washington nimeks panid. Mis mulle veidi kripeldama jäi oli see, et mõrtsukat kutsuti Ohverdajaks - minu jaoks natuke liiga...tavaline. 

Tillyt kiusatakse tööl, sest ta on teistest erinev. Juhtumit uurides peavad nad elama hotellis, ning ka seal leiab aset intsident, mil võõrad mehed Tillyt narrivad ja kiusavad. Ka Poe'd ennast on nime, emata kasvamise ja veidra isa tõttu narritud, mistõttu ei salli ta seda silmaotsastki. Ka Tillyt kaitseb ta kiusajate eest ning see oli üks asjadest, mis mulle tema juures väga meeldis. Õnneks ei ole mul endal kiusamisega pistmist olnud, kuid mulle meeldib see, kui positiivse tunde jätab minusse see, kui loen raamatulehtedel kellestki, kes endast kaitsetumate eest seisab.

Soovitan seda lugeda kõigil, kes otsivad pimedasse sügisõhtusse sünget, kuid helgete momentidega krimilugu.

Suur tänu kirjastusele Pegasus raamatu eest!

Teised M. W. Craven'i raamatud minu blogis:

"Võõras veri"

"Kuraator"

"Keelutsoon"

"Botaanik"

"Viimne vanne"

"Tapja märk"

"Kui saladust teavad rohkem kui kaks, pole see enam saladus." - Agatha Christie

Tänases postituses on juttu raamatust, mis näitab, et tagarääkimine ei ole mitte ainult inetu tegevus, vaid sel võivad olla ka ohtlikud tagajärjed. Raamatu pealkiri on "Kuulujutt" ning autor on Lesley Kara.

Raamatu tegevus toimub ühes väikeses linnas nimega Flinstead-on-Sea. Üksikema Joanna kuuleb tahtmatult pealt teiste emade vestlust, kui ta oma poega kooli viib. Sosistatakse, et linnakesse on kolinud aastaid tagasi väga noores vanuses ühe poisi tapnud Sally McGovan. Ta on pidanud ka mitu korda identiteeti vahetama, sest nii mõnelgi korral on ajakirjanikel õnnestunud tema isik kindlaks teha. Hoolimata sellest ei ole Sallyst internetis just väga palju infot ning pilte.

Joannal ei kavatse koolivärava juures kuuldut edasi rääkida, kuid kui tema sõbranna raamatuklubis üht naist eraelulistes küsimustes Joanna arvates liigselt pinnitakse, lobiseb ta tahtmatult kuuldud klatši edasi. See aga lükkab lumepalli veerema ning tagasiteed enam ei ole.

Mulle meeldis selle raamatu juures Joanna ja Michaeli suhe. Teisalt oli mul kahju Alfiest, kel ei õnnestu koolis sõpru leida. Tegelasi oli selles romaanis üsna palju, kuid igaüht neist oli raamatus mainitud täpselt parajal hulgal. Romaan ise oli täpselt nii pikk, et lugeja saab hästi meeles pidada, kes on kes. Mis mulle aga meeldis, oli raamatu lõpplahendus. Debüütromaani kohta oli see üsna meisterlikult lahendatud.

Kokkuvõtteks ütleksin, et "Kuulujutt" oli küll hea lugemine, kuid minu jaoks oli selle puudu see salapärane "miski", mis oleks muutnud selle suurepäraseks.

Suur tänu kirjastusele Eesti Raamat raamatu eest!