Abielu täis saladusi

Marissa ja Matthew Bishop. Neil näib kõik olemas olevat - ilus kodus, armas poeg ning nad on piisavalt jõukad, et endale üht-teist head ja paremat lubada. Nad on pealtnäha ideaalne paar. Kuni hetkeni, mis Marissa oma abikaasat petab. Naine tahab poja pärast nende abielu päästa ja pöördub Avery Chambers'i poole. Avery on küll oma terapeudulitsentsi kaotanud, kuid jätkab sellest hoolimata inimeste nõustamist. Kui Marissa ja Matthew tema näpunäidete abil oma suhet päästma hakkavad, tuleb ilmsiks nii mõnigi saladus.

Raamatut lugema asudes oli mu esimene mõte, et Avery on emma-kumma Bishopiga mingil moel minevikus seotud olnud. See tunne saatis mind kuni raamatu lõpuni. Avery meetodid tundusid mulle üsna kahtlased, kuid mingitel hetkedel oli neis ka teatav loogika. Teine tegelane, kelle osas väga kahtlustav olin, oli Polly, kes töötav Marissa poes abilisena. Ta tundus olevat LIIGA innukas ja püüdlik ning nagu raamatust selgus, varjas ka tema nii mõndagi saladust. 

Olles ise inimene, kes oma kaaslasele täielikult pühendub, oli mul raske aru saada, miks Marissa oma abikaasat pettis. See oleks midagi, mida mina kunagi teha ei suudaks ning mille suhtes on minul täielik nulltolerants. 

Autorid olid osavad mind nii mõnelegi valejäljele juhtima. Kohati tundus, et raamatus on erinevaid tegelasi ja niidiotsi nii palju, et ootasin huviga, kas / kuidas autorid need omavahel tervikuks seovad. Ning jah - nad said sellega minu arvates suurepäraselt hakkama. Olen Greer Hendricks'i ja Sarah Pekkaneni raamatuid ka varasemalt lugenud ning jään huviga ootama, mida põnevat neilt tulevikus ilmub. Soovitan, kui otsid sügisõhtuks mõnusat, kuid ka veidi pingelist lugemist.

Suur tänu kirjastusele Varrak selle raamatu eest!

Teised Greer Hendricks'i ja Sarah Pekkaneni raamatud minu blogis:

"Nimetu tüdruk"

Ebaõnnestunud kättemaksuaktsioon

"Esimene käik" on Viivuranna Gümnaasiumist jutustava sarja kolmas raamat. Romaani keskne tegelane on Raimond, heas mõttes ehtne õlinäpp, kelle kutsumus on autod ja autode hingeelu. Poisi suurimaks sooviks oleks olnud minna peale põhikooli edasi õppima kutsekooli, kuid tema pere laitis selle mõtte maha.

Romaani keskne teema on tänapäevane - üks gümnaasiumiõpetaja ahistab koolitüdrukuid. Kaks tüdrukut,  Triinu ja Maarja planeerivad õpetajale kätte maksta ning paluvad Raimondit endale appi. Pealtnäha süütu kättemaksuaktsioon lõpeb aga tõsise õnnetusega. 

Rääkides romaani tegelastest, siis olid kõik neist üsna tüüpilised. Nagu noorteromaanides enamasti ikka, oli ka selles romaanis peategelaste vaheline keemia lausa raamatulehtedelt tunda. Mõnevõrra veidra mulje jättis Triinu kasuema, sest milline täiskasvanud naine ütleks teismelisele tüdrukule tervituse asemel midagi solvavat tolle kehakaalu kohta? See jäi mind veidi häirima. 

Romaan oli küllaltki lühike. Oleksin ise tahtnud veidi pikemalt lugeda sellest, kuidas sündmused kulgesid. Ehk on asi lihtsalt minus endas, kuna enamasti loen krimkasid ja põnevikke ning olen harjunud pingsamalt kaasa mõtlema ja ridade vahelt lahendusi otsima. Teisalt - peale pikka ja tegusat päeva on üks mõnus ja lihtne noortekas just see õige lugemisvara.

Suur tänu Eesti Noortekirjanduse Ühingule selle raamatu eest!

Kas aastatetagune pangarööv ja äsja toimunud mõrv on seotud?

Washington Poe ja Matilda "Tilly" Bradshaw kutsutakse sündmuskohale lõbumajja, kus üks mees on pesapallikurikaga surnuks pekstud. Poe on imestunud, kuna enamasti seisneb tema töö sarimõrvarite tabamises, see juhtum näib olevat hoopis midagi muud. Kuid keegi soovib, et just Poe seda juhtumit uuriks. Poe ja Tilly asuvad mõrva uurima ning ilmneb midagi eriskummalist - ohvrit on prestiižse ametikoha jaoks põhjalikult kontrollitud, kuid tema tausta pole võimalik kuidagi tõestada. 

Mõned aastad tagasi leidis aset panka sissemurdmine, mille käigus aga veidral kombel midagi ei varastatud. Kas võib olla, et toona aset leidnud juhtum ning Poe ja Tilly uuritav mõrv on omavahel seotud?

Nagu teisedki M. W. Craven'i romaanid on ka "Keelutsoon" algusest peale põnev ja kaasahaarav. Poe ja Tilly on endiselt väga head uurijad, kel ei jää ükski pisidetail kahe silma vahele. Lugedes tundus mulle üks tegelane juba algusest peale kahtlane ning ma ei jõudnud raamatui lõppu ära oodata, et teada saada, kas aimasin õigesti. Raamatut edasi lugedes pikenes ka mu kahtlusaluste nimekiri, kuid nagu ka sarja eelnevate osade puhul suutis autor mind taaskord üllatada. 

Minu jaoks muudavad selle sarja eriti heaks peategelased Poe ja Tilly. Nad on head sõbrad, Poe alati Tilly eest (kel sotsiaalsed oskused mõnevõrra nõrgemad) seismas. Tilly toetab Poe'd juhtumite uurimisel oma suurepäraste IT-alaste oskustega. Ootan põnevusega sarja järgmist osa! 

Soovitan lugeda! Aga - seda sarja tuleks teha kindlasti lugeda õiges järjekorras, kuna üheks läbivaks liiniks raamatutes on Poe minevik, mida mees samuti uurib. 

Teised M. W. Craven'i raamatud minu blogis:

"Nukumäng"

"Võõras veri"

"Kuraator"

"Viimne vanne" 

Kas mineviku õudsed sündmused korduvad taas?

Minevik. 

Chloe Davis on 12-aastane. Suvel jäi tema kodulinnas kadunuks kuus teismelist tüdrukut. Vähesed asitõendid, mis leiti, viitasid sellele, et nende tüdrukute kadumise taga oli Chloe isa. Ta arreteeriti suve lõpus sarimõrvade eest ning saadeti trellide taha. Chloe, tema vend Cooper ja nende ema pidid kohutava tõega silmitsi seisma ja püüdma kuidagi edasi elada.

Tänapäev.

Chloe on edukas psühholoog, tal on oma erapraksis. Ta valmistub pulmadeks. Näib, et naine on oma õnne tipul. Kuid siis jäävad kadunuks kaks teismelist tüdrukut, just nagu 20 aastat tagasi. Tundub, et too õudne suvi kordub. Õhku jääb küsimus - kas Chloe on paranoiline või paljastab ta sarimõrvari juba teist korda elus?

Kohe, kui seda raamatut kirjastuse Pegasus kodulehel ilmuvate raamatute seas nägin ja selle sisututvustust lugesin, teadsin, et tahan seda lugeda. Ja see romaan on parem, kui algul arvasin.

Chloe on psühholoog. Kuidas aga lugejana usaldada peategelast, kes ise närvide rahustuseks aeg-ajalt ravimeid tarbib? Ja mitte ainult - tegu ei olnud isegi talle endale välja kirjutatud retseptiravimitega. Kui enamasti muudavad sellised peategelased mind kogu loo suhtes skeptiliseks, siis selle loo puhul oskas autor seda kuidagi nii maitsekalt kajastada, et see ei häirinud. 

See raamat haaras mind kohe esimestest lehekülgedest saati kaasa ning seda oli lugedes üsna raske käest panna. Lugesin kokku, et olles raamatuga poole peal kahtlustasin tüdrukute kadumises nelja inimest. Etteruttavalt võin öelda, et jah - üks neist osutuski süüdlaseks. Samuti veeretasin peas mõtet, et Chloe lapsepõlves kaduma läinud tüdrukute eest pandi trellide taha vale inimene. Kas see idee osutus tõeks või mitte - seda saad juba ise lugeda. 

"Vilksatus pimeduses" on üks paremaid raamatuid, mida lugenud olen. See pani mind pingsalt kaasa mõtlema ning põnevus säilis kuni viimaste lehekülgedeni. See oli kahtlemata üks mu selle aasta paremaid lugemiselamusi ning Stacy Willinghami romaane loen ka tulevikus hea meelega. Lisaks ootan põnevusega sarja, mis "Vilksatus pimeduses" põhjal tehakse. Raamatut soovitan väga!

"Mulle meeldib omaette olla ja ma pole saanud kunagi aru, mis nõrkus on inimestel, kes vajavad alatasa teiste seltsi." - Grace Bernard

Raamatu "Kuidas tappa oma perekonda" kaanevärv on tüdrukulikult roosa. Värvi järgi võiks ju arvata, et tegu on näiteks armastusromaaniga. Kuid ei, see raamat räägib hoopis millestki muust - kättemaksust. 

Grace Bernard tundub esmapilgul olevat tavaline noor naine, aga kui lugema hakates selgub, et ta jutustab lugejale oma loo vanglatrellide taga istudes, siis võib arvata, et tegu ei ole kaugeltki mitte tavalise noore naisega. Grace'i ema oli suremas ning saatis viimases hädas abipalve Grace'i miljardärist isale, kes aga naise abipalve tagasi lükkas. Grace otsustab ema eest omal moel kätte maksta ning oma lähisugulased teise ilma saata.

Mulle meeldis selle raamatu puhul enim Grace'i selge ja sirgjooneline mõttemaailm, millega nii mõnegi koha pealt samastusin. Vaata näiteks postituse pealkirja ;). Raamatus oli ka parajas koguses musta huumorit ja irooniat, mis mulle samuti meelt mööda oli ja see muutis selle raamatu mõnevõrra erilisemaks võrreldes teiste samalaadsete lugudega. Grace kirjeldab pikalt ja üksikasjalikult erinevaid plaane ja stsenaariume oma lähisugulaste tapmiseks ning peab ütlema, et need olid tal tõepoolest ülimalt põhjalikud (kuigi...kohati ka pisut ebaloogilised).

"Kuidas tappa oma perekonda" - see peaks olema piisavalt intrigeeriv ja huvi äratav pealkiri, ent miskipärast ei olnud mul raske raamatut lugedes käest panna. Ilmselt olid selles osas peasüüdlaseks natuke liiga pikad peatükid. Mulle tundus lugedes ka, et autor oli raamatu lõpu osas veidi liigselt kiirustanud, samuti oleksin oodanud n-ö "grande finale't", mida aga ei tulnudki, vähemalt minu jaoks. 

Kokkuvõttes ütleksin, et tegu oli põneva raamatuga, kuigi mõne asja puhul pidin pisut pettuma (mõistagi ei lahka ma selles postituses romaani sisu detailideni, et ka Sulle, kes Sa seda postitust loed, jääks lugemisel põnevus ja elevus). 

Soovitan neile, kellele meeldivad musta huumoriga vürtsitatud põnevikud.

Suur tänu kirjastusele Pegasus selle raamatu eest!

Kuraatori kuritööd

Inglismaal on tegutsemas sarimõrvar. Ta on küllaltki julm - osade ohvrite verest leiti narkoosi jälgi, teistelt aga mitte. Mis tähendab, et mõned tema ohvrid kannatasid suuri piinu. Ohvritelt eemaldatud kehaosad jätab ta üsna avalikult tegutsedes rahvarohketesse kohtadesse ning lisab alati mingi müstilise sõnumi #MLV6. 

Washington Poe ja Tilly Bradshaw hakkavad asja uurima ning mõrtsukat jahtima. Üsna pea saab neile selgeks, et tegu on segase looga. Neil on küll kahtlusalune, kes eitab oma tegusid (kuigi Poe'l ja Bradshaw'l on ümberlükkamatud tõendid), kuid võtab omaks asju, millest uurijad midagi ei tea. Lugu muutub veelgi segasemaks, kui Poe saab kõne ühelt FBI agendilt, kes oma tööandja usalduse kaotanud on. Tolle agendi meelest ei ole neil tegu üldse sarimõrvariga, vaid kellegi hoopis kurjemaga. Kellegagi, kes nimetab ennast Kuraatoriks.

Kuraator oli tõepoolest üks julmemaid pahalasi, keda krimiraamatutes kohanud olen. Nagu raamatus selgus, sai ta inspiratsiooni nn "sinivaala väljakutsest", mis on reaalselt eksisteeriv asi. See oli vast ka põhjus, miks "Kuraatori" sisu tundus mulle rohkem tõeline, kui näiteks sarja teises osas toimunud sündmused. Pean ütlema, et see oli autori poolt üsna huvitav ja tänapäevane lähenemine.

Kui olin raamatu lugemisega jõudnud umbes viimase veerandini olin kindel, et tean, kes mõrvar on. Olin selles isegi natuke pettunud, sest sarja kaks eelnevat osa on mind lõpuni haaranud ja hoogsalt kaasa mõtlema pannud. Kuna ma seda raamatut aga pooleli jätta ei tahtnud, siis lugesin edasi. Ja hea oli, et seda tegin, sest tegelik Kuraator ja tema tegude ajendid selgusid alles raamatu lõpus ja olid HOOPIS teised, kui ma esimese hooga arvasin. 

"Kuraator" on Washington Poes krimilugude sarja kolmas osa ning oli minu jaoks lõppkokkuvõttes sama huvitav, kui eelmised osadki. Krimisõpradel soovitan seda sarja kindlasti lugeda ning õiges järjekorras - läbivaks jooneks raamatutes on Washington Poe minevik ning õiges järjekorras lugedes on see paremini mõistetav. 

Teised M. W. Craven'i raamatud minu blogis:

"Nukumäng"

"Võõras veri"

"Keelutsoon"

"Botaanik"

"Viimne vanne"

Holland - kas ainult tulbid ja tuuleveskid?

Nagu varasemalt siin blogis maininud olen, siis aeg-ajalt meeldib mulle muude žanrite kõrval lugeda ka "Minu-sarja" raamatuid. Seekordses postituses tulebki ühest sellisest juttu, kirjutan raamatust pealkirjaga "Minu Holland". 

See raamat hakkas mulle meeldima juba esimestest lehekülgedest saati, sest autori sõnaseamisoskus oli niivõrd hea. Mulle meeldis, kuidas ta erinevaid asju läbi mõnusa huumori kirjeldas. Näiteks seda, kuidas nad (raamatu autor ja tema abikaasa) saavad osa naabrimehe köhahoogudest ja norskamisest. See äratas ka minus nostalgilised mõtted, sest kui olin vanemate juurest elukaaslase juurde kolinud, siis seal elades ei olnud vaja kella vaadatagi - kui kell sai 12.00 päeval, oli Vikerraadio uudiste tunnusmuusika kenasti läbi pistiku/seina kosta. Köhahoogudest rääkimata. 

Autor kirjutas ka erinevatest bürokraatilistest asjaajamistest, mis tal Hollandis elades teha tuli. See on joon, mis iseloomustab üsna suurt osa riike (vähemalt nii palju, kui "Minu-sarja" raamatutest lugenud olen). See aga pani mind mõtlema, et Eestis on selle koha pealt elu ikka väga lihtne, sest paljud toimingud saab tänu e-lahendustele kodust lahkumata interneti teel ära teha. 

Kui autor kirjutas, kuidas talle telefonikultuur ei sobi, siis tundsin, et samastun selles osas temaga. Ka mina eelistan kõikvõimalikke kirjalikke suhtluskanaleid telefonikõnele. Esiteks - ma olen paras introvert, ning väldin sellisel viisil suhtlemist nii palju kui saan :D Teiseks - kirjaliku vestluse puhul on alati jälg maas ning kui peaksid ilmnema mingid jamad, siis on alati hea kirjavahetus ette näidata. Ja kolmandaks - kirjaliku suhtluse puhul on mul võimalik vastused hoolikalt läbi mõelda. 

Alati on huvitav lugeda eri maade rahvustoitudest ja toidukultuurist. Hutspot on toit, mida ka ise kunagi teha tahaksin. Samuti jätsin raamatust meelde Tony's Chocolonely nime, sest magusasõbrana on mul huvi igasuguseid erinevaid šokolaade proovida. 

"Minu Holland" oli mõnus ja ladus lugemine ja oli isegi veidi kahju, et see raamatu mul nii kiiresti loetud sai. See on üks paremaid raamatuid "Minu-sarjast", mida lugenud olen. Soovitan soojalt!

Suur tänu kirjastusele Petrone Print selle raamatu eest!