Retk kevadtalvisest Eestist sooja Singapuri

Tõstke käsi, kes igatseb juba sooja suve - õnneks on see juba peagi kohal. Mina olen kahtlemata üks neist! Seepärast otsustasingi ette võtta rännaku kaugele Singapuri ja seda läbi raamatu "Minu Singapur".

Esiteks pean ütlema, et reisiraamatutele on mul omamoodi lähenemine. On riike, mille kohta tean hoobilt, et tahan lugeda. Samas on ka riike, mis üldse ei tõmba. Seda siin pikemalt ei lahkaks et miks just ühe kohta loen ning teise kohta mitte, sest postitus veniks siis lihtsalt liiga pikaks :D.  Kuid kui kuulsin, et ilmumas on raamat Singapuri kohta, siis mõtlesin, et seda tahan kindlasti lugeda. 

Singapuris elab ligi 6 miljonit inimest, loomulikult on nende seas elanikke erinevast rahvusest. Kunagi oli linnakorraldus selline, et iga rahvuse esindajad elasid koos ühes linnaosas. Tänapäeval on sealne korraldus aga hoopis teistsugune - kõik rahvused elavad koos. Ühelt poolt võib see tekitada eri rassidest inimeste vahel konflikte, kuid teiselt poolt aitab vältida getostumist. 

Singapuri juures on põnev see, et riik ise on oma elanike suhtes nõudlik. Kes reeglite vastu rängalt eksib, saab ka üsna karmi karistuse. Samas aga pakub riik oma elanikele turvalist ja arenenud elukeskkonda, heal tasemel haridust ning palju muid hüvesid - minu arvates päris aus diil. Huvitava asjaoluna tooksin välja, et Singapur on meie e-riigist küllaltki palju õppinud - näiteks on neil kasutusel ID-kaardi sarnane kaart. See aga tähendab, et Eestit kui e-riiki on märgatud ning ilmselgelt märgatakse ka edaspidi ning oleks igati arukas meie e-teenuseid edasi arendada, sest see on hea võimalus Eesti kui e-riigi mainet hoida. 

See riik tundub olevat justkui kaks ühes - moodne arhitektuur ja pilvelõhkujad käivad käsikäes rohelusega, mööda pilvelõhkujaid ronivad ronitaimed ning igal pool on palju parke. Usun, et mida rohkem on meie ümber rohelust, seda tervemad me oleme nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Õnneks on Eestis palju metsi, mis pakuvad silmailu, mõnusat jalutuskohta ning teevad muidu meele rõõmsaks. Samas aga võiks ka meie pealinnas olla veidi rohkem mõnusaid parke ja muid jalutuskohti (noh, asja mõistusega võttes saan aru, et meie pisikese Tallinna peale neid väga palju ei mahugi).

Singapur on minu jaoks alati tundunud selline kauge ja mõnes mõttes müstiline paik. Raamatu autor, Liis Lass kutsus seda väga tabavalt "Hiiumaa-suuruseks täiskasvanute disniländiks". Olles nüüd läbi raamatu Singapuriga natuke rohkem tuttav leian, et see ütlus peab täitsa paika. Pindalalt on Singapur küll väike, kuid tegu on väga arenenud riigiga, kelle toimimismehhanismisdest on üsna palju kasulikku õppida. Raamat ise oli kirjutatud ladusalt, mõnusalt ning lugemine läks üsna kiirelt. Soovitan lugeda!

Kui emadus ei ole selline nagu oodata võiks...

Emaks saamine. See peaks tekitama elevust kõigis naistes, kes emaks tahavad saada. Peaks olema imeline näha oma lapse arenemist, esimesi samme ja sõnu. Kuid emadus ei tekita kõigis naistes selliseid tundeid. 

Blythe'i elu kulgeb nii nagu igal teiselgi noorel naisel. Ülikooliaastail tutvub ta toreda noormehe, Fox'iga ning aja möödudes hakatakse ka tõsisematele tulevikuplaanidele mõtlema. Noored abielluvad ning Fox on veendunud, et Blythe'st saab kunagi tema lastele hea ema. Kuid Blythe'i lapsepõlv ei ole olnud helge ja ta arvab, et mees ei suuda sellest aru saada. Blythe kardab, et tal puudub emainstinkt, kuid ta usub, et on lapse saamiseks võimeline, seda eelkõige vaimses mõttes. Ei lähegi kaua aega mööda, kui Blythe jääb lapseootele ning nende perre lisandub pisike Violet. 

Olles värskelt emaks saanud tundub Blythe'le, et tema suhe tütrega ei ole selline nagu ta ette kujutas. Ta tahab kõigest väest pakkuda Violetile sellist lapsepõlve, millest ta ise ilma jäi. Aga tüdruk on sageli viril ja tõsine, üldse mitte selline nagu lapsed Blythe'i arvates olema peaksid. Samas isaga suheldes on tüdruk rõõmsameelne ja lõbus. Peagi hakkab talle tunduma, et Violetiga ei ole kõik korras. Kas asi on Violetis? Või on ajalugu end kordamas ning Blythe läheb oma ema ja vanaema jälgedes?

"Kahtlus" räägib ühe suguvõsa naistest. Naistest, kes on saanud emadeks, kuid kel puudub emainstinkt. Blythe teab, et nii tema emal kui ka vanaemal see puudus, kuid ta üritab kõigest väest olla oma tütrele parem ema. Beebi tulek ja sellega kaasnevad emotsioonid võivad värskelt emaks saanud naistes niigi stressi tekitada, sest senist elu enam tagasi ei saa - lapse tulek muudab jäädavalt kõike. Blythe'i piinab sealjuures veel dilemma - kas ta on oma lapsele piisavalt hea ema? Ta kardab tütart alt vedada, kuid samaaegselt tunneb ta, et midagi on valesti kas tema enda või Violetiga. See küsimus närib teha üha enam, kui ta näeb, kuidas tütar on oma isaga koos olles hoopis teistsugune. 

Neid ridu kirjutades olen ka ise pisipoja ootel ning tema tulekuks valmistumas. Oli huvitav lugeda, milliseid tundeid emakssaamine romaani tegelastes, eriti Blythe's tekitas. Päris mitmel korral pidin endale meelde tuletama, et tegu on ikkagi väljamõeldud teosega ning romaanis aset leidvad sündmused ei ole tegelikkus. Teisalt muudab lastesaamine iga naist ning me ei tea kunagi, kas meile lapsevankriga vastu jalutav noor ema on lapse saamiseks valmis olnud või on teda vallanud samasugused emotsioonid, mida koges Blythe?

Raamatu kaanel on kirjas: "On raamatuid, mida ei suuda käest panna. Ja siis on raamatud, mida pole võimalik unustada". "Kahtluse" puhul on asi kindel - seda romaani ei ole võimalik lugeda ilma, et see Sinus emotsioone ei tekitaks. Ning jah, tegu on tõepoolest romaaniga, mis jääb mõtetesse keerlema veel kauaks peale lugemist. Minu poolt saab "Kahtlus" igatahes kindla lugemissoovituse!

Suur tänu kirjastusele Helios selle raamatu eest!

Kui lihtne oleks elada kellegi teisena?

Claire. Tuntud filantroobi Rory Cook'i abikaasa. Nende abielu on pealtnäha ideaalne, kuid mis toimub siis, kui nad järjekordselt heategevusürituselt koju naasevad ning ukse enda selja taga sulgevad?

Eva. Keerulise elusaatusega naine, kes on oma elus teinud nii mõnegi valiku, mis on pannud naise mitmel korral keerulistesse olukordadesse.

Mis juhtub, kui need naised JFK lennujaamas juhuslikult kohtuvad ning otsustavad identiteedid vahetada? Kas see kohtumine on ikka juhuslik või on mängus kellegi kuri käsi? Claire lendab Eva asemel Oaklandi ning saab teada tõe naise kohta. Kui palju sellest, mida Eva talle lennujaamas rääkis tõsi on? Kas naine üldse rääkis talle tõtt? 

Siinkohal ma rohkem romaani "Viimane lend" sisust väga palju ei kirjutakski, kuna seda on peaaegu võimatu teha nii, et ka Sinul jääks lugedes avastamisrõõmu ja põnevust samapalju, kui oli seda minul. Romaani keskne tegelane on Claire ning lugu on jutustatud tema silme läbi. Lugeja saab teada miks ta oma abikaasa juurest põgeneda tahab, millise hämmastava detailsusega ta seda planeerib ning kuidas ta lõpuks Eva asemel Oaklandis maandub. Eva tausta selgitavad lugejale peatükid, mis on temast kirjutatud enne seda, kui ta Claire'i asemel Puerto Rico lennule otsustas minna. 

Selles loos oli palju niidiotsi, mis romaani lõpus omavahel kenasti põimusid. Olles raamatuga umbestäpselt poole peal arvasin, et tean, kuidas lugu lõpeb, kuid autor suutis mind VÄGA üllatada. See oli ka üks vähestest romaanidest, mida lugedes tundsin end nagu noateral ja hoidsin Clare'le pöialt ning lootsin, et ta plaan õnnestub. Kas õnnestus? Seda siinkohal ei ütlekski, vaid suunaksin Sind lähimasse raamatukokku/-poodi selle raamatu jahile - kui oled vähegi põnevike austaja, siis selle romaani lugemist minu arvates kahetsema kindlasti ei pea.

Kahe õe salapärane kadumislugu

Ühel õhtul kaovad jäljetult kaks õde - Emma ja Cass. Nende perele kuulunud auto leitakse rannalt, kuid lahtisi otsi on nii palju, et uurijad ei suuda kuidagi kindlaks teha seda, mis õdedega juhtus. Kolm aastat hiljem tuleb Cass koju tagasi. Aga ilma õeta. Tal pole ühtegi selgitust juhtunu kohta, kuid ta räägib psühholoog Abby Winterile, mis nende kolme aasta jooksul juhtus. Ta räägib, et nad rööviti ning et üks abielupaar hoidis neid kinni saarel, kus nad erakutena elasid.

Romaan "Kui Emma kadus" on üles ehitatud vahelduvate peatükkidena. Cass'i silme läbi kirjutatud peatükid räägivad lugejale loo sellest, kuidas nad Emmaga saarel hakkama pidid saama. Lisaks saab aimu ka sellest, kuivõrd veider oli Emma ja Cass'i pereelu. Dr Winteri silme läbi kirjutatud peatükid selgitavad lugejale Cass'i pereliikmete, eriti tema ema, kasuisa ja kasuvenna motiive. 

See raamat oli heas mõttes rollercoaster. Olles lugenud ära üle poole raamatust olin üsna kindel Cass'i versioonis loost. Siis aga, lugedes viimaseid peatükke, pööras romaani autor, Wendy Walker loo oskuslikult täiesti teistpidi, kaotamata samas ära kogu loo loogikat. Mis mind veidi häiris oli see, et kohati oli romaani tekst minu jaoks liiga teaduslik. Saan küll aru, et see oligi nii mõeldud just seepärast, et romaani tegelaste käitumismustreid selgitada, kuid usun, et seda oleks saanud teha natuke lihtsamal moel. Siiski ei kaotanud see ära loo põnevust ja see on minu jaoks psühholoogiliste põnevike puhul oluline. 

Kokkuvõtteks ütlen, et lugu ise oli huvitav ning oli teatud mõttes huvitav lugeda ühe (minu arvates) väärastunud mõttemaailma ja käitumisviisidega perekonna elust, kuid pean tunnistama, et mingites aspektides oli sellega veidi liialdatud. Saan aru, et autor mõnede kohtade peal keeraski vinti üle ning ehk oligi see romaani sisu aspektist õigustatud. Minu maitse jaoks oli seda lihtsalt liiga palju, kuid eks inimeste maitse selles osas ongi erinev. Siiski on mul hea meel, et seda romaani lugesin ning Wendy Walker'ist sai üks autoreid, kelle romaane hea meelega ka edaspidi loen.

Suur tänu kirjastusele Petrone Print selle raamatu eest!

Tänavakunsti teine külg

Siinse blogi sisu põhjal võib mind pidada suureks krimi- ja põnevusromaanide sõbraks. Seda ma ka olen. Kuid aeg-ajalt soovin lugeda midagi lihtsamat, mis mõtetel puhata aitaks. Sel puhul aitavad mind hädast välja erinevad noorteromaanid. Ühest sellisest käesolevas postituses kirjutangi.

Romaani "Südame õige kuju" peategelane on Beatrix Adams. Tüdruk, kelle jaoks anatoomia kujutamine läbi kunsti oli ainuke variant tulevikuks. Et saada edasiõppimiseks stipendiumi on tal vaja joonistada lahatud surnukeha, see aga eeldab ligipääsu mõnele surnukehale. Proovides ühel õhtul anatoomialaboratooriumi juhatajale oma seniseid töid näidata jääb ta viimasest trammist maha ning on sunnitud ootama ööbussi. 

Saatuse tahtel satub temaga ühe bussi peale Jack. Poiss, kes on ühtaegu kena ja sarmikas, kuid samas linna tagaotsituim tänavakunstnik. 

Üle pika aja sattus mulle lugemiseks noorteromaan ning mul on hea meel, et see oli "Südame õige kuju". Mulle meeldis, et autor ei olnud kirjutanud järjekordset lihtsat tüdruk-armub-poissi noortekat, vaid sellesse oli põimitud ka raskemaid teemasid alates vanemate lahutusest ning lõpetades vaimuhaigustega. 

Pean tunnistama, et selles oli üksjagu noortekatele omaseid klišeesid nagu näiteks meeletult sarmikas ja ohtlik poiss, kellesse peategelane ülepeakaela ära armub. Samas aga oli Beatrixi ja Jacki vahelises suhtes teatavat täiskasvanulikkust, mis tuli eriti hästi ilmsiks neil kordadel, kui Beatrix sai rohkem teada poisi perekonnast ning traagilistest sündmustest, mis selle perega juhtunud olid. 

Samuti üllatas mind selle romaani lõpp. Tavaliselt noorteromaane lugedes kujutad ikka ette, kuidas peategelase jaoks läheb kõik lõpuks täielikult nii nagu vaja. Jah, ka selle romaanis oli see nii, kuid lõpp ei ole nii täiuslik, kui võiks arvata. Jah, Beatrix ja Jack jäävad kokku, kuid tüdrukul tuleb teatavas mõttes leppida ka kaotusvaluga.

Kahtlemata pani see romaan mind tänavakunsti teistusuguse pilguga vaatama. Muidugi - leidub igasuguseid inimesi kes seda teevad ning mõni ilmselt teebki seda ilma igasuguse mõtte ja sisuta. Teisalt aga on kindlasti ka selliseid tänavakunstnikke, kes teevad kunsti, mis kannab endaga kaasas sügavat mõtet, millest taustalugu teadmata ei pruugigi aru saada.

Mulle see romaan meeldis ning sain väga positiivse elamuse ning plaanin kindlasti veel Jenn Bennett'i romaane lugeda. Soovitan, kui Sulle meeldivad tavapärasest sügavama sisuga noorteromaanid.

Suur tänu Heli Kirjastusele selle raamatu eest!

Matuseäri tumedam pool

Koolifotograaf Ilka isa pidas Taanis matusebürood ning harrastas kirglikult hasartmängu - traavivõistlustel panustamist. Ühe panustamisega õnnestus tal võita suur summa raha, seejärel mees kadus, Ilka teadis vaid seda, et ta reisis USA-sse. Ühel päeval saab Ilka teada, et isa on surnud ning ta on testamenti kirjutanud ka Ilka nime. Ilkal ei jää üle muud, kui ise USA-sse sõita. 

USA-s saab Ilka teada, et isa oli uuesti abiellunud ning temast jäid maha abikaasa ja kaks tütart. Oma suureks üllatuseks saab Ilka teada, et isa pärandas talle testamendiga matusebüroo. Niisiis peabki ta hakkama koos abiliste Artie ja Eileeniga esimest korda elus matuseid korraldama. Nii isa kui ka matusebüroo kohta kerkivad pinnale nii mõnedki saladused. Rääkimata isa sealsest perest, kes käitub enam kui kummaliselt. 

"Surnumatja tütar" tekitas minus vastakaid tundeid. Ühest küljest tundus sisu põnev, teisest küljest aga oli see lugu minu jaoks kohati liiga aeglane. Üks suur plusspunkt läheb raamatule selle eest, et seal kirjeldatakse veidi, kuidas matusebüroo töötab. See on valdkond, millest mul eelnevad teadmised täiesti puuduvad ning ilmselt ei ole romaan hea koht, millest sellise töö sisulist poolt õppida, kuid see siiski annab esmase pildi. 

Kuna Artie ja Ilka töötavad külg-külje kõrval, siis lootsin salamisi, et ehk tärkavad nende vahel ka soojemad tunded. Seda küll otseselt ei juhtunud, kuid tegu on krimitriloogia esimese osaga ning hoian pöidlaid pihus, et see järgnevates osades juhtuks. 

See romaan oli mõnus lugeda, kuid sisu ei olnud nii põnev, et oleksin kõigest väest tahtnud teada, mis romaani lõpus juhtub. Soovitan lugeda, kui Sulle meeldivad pigem aeglaselt kulgevad romaanid.

Suur tänu kirjastusele Pegasus selle raamatu eest!

Tõde või tegu? Bayview' moodi

Romaanis "Üks meist valetab" tehti avalikuks nelja Bayview' keskkooli õpilase, Bronwyn'i, Addy, Nate'i ja Cooperi räpased saladused. Seda tegi Simon, kes oli skandaalse kuulujuturakenduse looja. 

Romaanis "Üks meist on järgmine" on neist sündmustest möödunud poolteist aastat. Paljud õpilased on tahtnud Simoni asemele astuda ning samalaadseid rakendusi teha, kuid keegi ei ole selles olnud nii edukas, kui oli Simon. Seda hetkeni, mil keskkooli õpilaste telefonidesse saabub salapärane sõnum Tundmatult, kes tahab nendega mängida Tõde või tegu. Kui valid tõe, tulevad ilmsiks kõige varjatumad saladused. Kui valid teo võivad sel olla surmavad tagajärjed. Niisiis - kas tõde või tegu?

Romaani keskmes on Maeve, Knox ja Phoebe. Maeve on Bronwyn'i noorem õde ja Knox'i endine tüdruksõber. Phoebe on katkisest perekonnast pärit tüdruk. Tema isa on surnud ning tema ema, õde Emma ja vend Owen püüavad eluga toime tulla nii hästi, kui suudavad. Knox töötab vabatahtlikult organisatsiooni Kuni Tõestatud juures.

Karen M. McManuse sulest olengi varasemalt lugenud ainult romaani "Üks meist valetab". Pean ütlema, et autor ei ole latti alla lasknud. Romaani "Üks meist on järgmine" näol on taas tegu väga põneva ja kaasahaarava noorteromaaniga. Mulle meeldis ka see, et romaani tegelased ei olnud tüüpilised noorteromaani tegelased, vaid autor kujutas neid täiskasvanud isiksustena. Romantilise poole pealt lisavad loosse noodi Maeve'i ja kohaliku kohviku omaniku poja Luisi tärkav armastus ning Bronwyn'i ja Nate pikka aega kestnud kokku-lahku suhe. Südantsoojendav oli lugeda, et mõlema jaoks lõppes kõik õnnelikult :) 

Minu jaoks oli vast kõige keerulisem Phoebe'i elu peale seda, kui Tundmatu teeb avalikuks ühe tema suure saladuse. See rikub ära tema suhte Emmaga, kuid neil oleks just vaja kokku hoida, et ilma isata hakkama saada. 

Mulle meeldis väga "Üks meist valetab", seega olin väga elevil, kui sain teada, et sellele on ilmunud ka järg. Vahel juhtub, et järjed on sisult nõrgemad, kui esimesed osad, kuid nende kahe romaani kohta seda küll väita ei saa. Nii esimene kui ka teine osa olid mõlemad ühtviisi põnevad. Kiidan väga "Üks meist on järgmine" lõppu, sest see oli midagi sellist, mida ma ette näha ei osanud. Boonuseks veel see, et põnevus säilis kuni romaani viimaste lauseteni

Soovitan neile, kellele meeldivad üle keskmise põnevad noorteromaanid, aga kindlasti tuleks lugemist alustada esimesest osast "Üks meist valetab", sest nii on võimalik romaani "Üks meist on järgmine" sisust paremini aru saada.