Ühe naise suur armastus

Emma ja Leo. 

Leo ja Emma.

Nad on olnud koos kümme pikka ja õnnelikku aastat. Neil on ühine laps, Ruby, koer ja kodu. Mis kõige tähtsam - nad armastavad teineteist jäägitult.

Leo tööks on ajalehele järelehüüete kirjutamine. Kui tema armastatud Emma raskelt haigeks jääb on Leo kindel, et tahab ise oma naisele järelehüüde kirjutada. Sellega algust tehes on mõned faktid naise elus Leo jaoks segased ning ta asub oma naise tausta ja minevikku lähemalt uurima. Näiteks on Emma väitnud, et on ülikooli lõpetanud, kuid tema nime lõpetajate nimekirjas ei ole, samuti tundub midagi naise kooli lõpetamisel tehtud foto juures imelikku.

Eneselegi ootamatult avastab Leo nii mõnedki seigad, mille kohta Emma talle valetanud on või mida üldse mehe eest varjanud on. See ajab mehe segadusse ning ta otsustab oma naise mineviku kohta tõe välja selgitada. Isegi, kui see tähendab, et Emma ise talle tõtt ei räägi ning ta oma naise selja taga tegutsema peab. 

See raamat oli tempolt rahulik, kuid siiski oli kogu aeg õhus selline mõnus salapära. Olin alguses üsna kindel, et tean, mis saladust Emma Leo eest varjab. Kuid kui selgus Emma tegelik saladus, lõi see mind pahviks, sest see oli midagi hoopis teistsugust, kui see, mida ette kujutasin. 

Olen lugenud kõiki Rosie Walshi raamatuid, mis eesti keelde tõlgitud on ning kõik on mulle ka meeldinud. "Minu elu armastus" (ning kõik teisedki selle autori raamatud) on minu arvates ideaalsed suvel lugemiseks - pakuvad rohkelt emotsioone ja mõnus lugemiselamuse. 

Suur tänu kirjastusele Helios selle raamatu eest!

Müsteerium Pariisi kortermajas

Seekordses postituses tuleb juttu raamatust, mille puhul teadsin kohe, et tahan seda lugeda, sest autori varasemad teosed on mulle vägagi meeltmööda olnud. Juttu tuleb raamatust "Korter Pariisis", mille autoriks on Lucy Foley. 

Jess on jätnud elu Londonis selja taha ning on jõudnud Pariisi, kus elab tema vend Ben. Ben on ajakirjanik, kes on just hakanud kirjutama lugu, millega endale tuntust koguda tahab. 

Beniga samas kortermajas elab Sophie - naine, kelle maneerid ja stiil näitavad selgelt, et tegu on kõrgklassi daamiga. Veel elab seal Nick, kes, nagu hiljem selgub, on Beni sõber. Seal elab ka Mimi - tudeng, kes Beni kõrvuni armunud oli. Kõigel kortermajas toimuval hoiab hoolsalt silma peal majahoidja. Kõigil majaelanikel on ühine arusaam - alates hetkest, mil Ben kortermajja kolis, juhtus midagi. Midagi, mis ühelegi majaelanikule meeltmööda ei ole. Ja see juhtus Beni pärast.

Raamat on üles ehitatud nii nagu pealkirja ja sisututvustust lugedes oodata võikski. Iga peatükk on kirjutatud erineva tegelase silme läbi. Tegelased olid ka täpselt sellised, millistena mina prantsuse inimesi vaimusilmas ette kujutan (ilmselt on siin suur roll sellel, kuidas neid raamatutes ja filmides-sarjades kujutatakse). Mõningad asjad mis mind selle raamatu puhul häirisid, olid prantsusekeelsed fraasid. Jah, raamatu tegevus toimub Pariisis, kuid sellegipoolest oli kuidagi veider lugeda eestikeelset raamatut, mille tekstis aeg-ajalt prantsusekeelsed sõnad-laused vilksatasid. Raamatu lõpp oli minu jaoks natuke pikaks venitatud ja veidi üle võlli. 

"Korter Pariisis" oli mõnus "locked room mystery", mis mind kiirelt kaasa haaras ja pakkus põneva lugemiselamuse. Samas aga meeldisid autori eelmised romaanid "Jahiseltskond" ja "Kutsutud külalised" mulle veidi rohkem. Soovitan mõnusaks suveõhtuseks lugemiseks!

Teised Lucy Foley raamatud minu blogis:

"Jahiseltskond"

"Kutsutud külalised"

"Pööriööpidu"

Naised ja nende suured saladused

Üksik maakoht, mis oleks justkui muust maailmast ära lõigatud. 

Seal elab Suzi. Lapseootel naine, kelle abikaasa Nick on tohutult armukade. Võiks isegi öelda, et manipuleeriv. Suzil aga on abikaasa ees saladus, ta on hakkama saanud suure rumalusega. 

Nende naabermajja kolib Nora. Suzi on rõõmus, sest temas tärkab lootus saada sõbranna, kellega koos päevi selles üksildases paigas õhtusse veeretada. Saladus, mida Suzi abikaasa eest varjab, piinab teda ning ta tahaks Norale kõik südamelt ära rääkida. Ühel hetkel hakkab Suzile tunduma, et Nora teab nii mõndagi, et ta teab rohkemat, kui Suzile välja näitab. Suzi eeldab halvimat - seda, et Nora teab tema suurt saladust.

Neist eemal elab Elle, kelle maailm on pealtnäha perfektne. Kui aga fassaad mõranema hakkab, tuleb ilmsiks saladus, mida Elle on endaga alates lapsepõlves terve elu kaasas kandnud. Jah - ta on võimeline ükskõik milleks, isegi tapmiseks, et tema elu ideaalne oleks ja sellisena püsiks. 

Tundsin Suzile kaasa, sest tema elu koos pidevalt kahtlustava ja manipuleeriva abikaasaga ei olnud meelakkumine. Teisalt aga oli tema käitumine (loe: see suur saladus, mida ta abikaasa eest varjas) nõme - ükski abikaasa ei tohiks teisele midagi sellist teha. Norale tundsin kaasa, omal moel oli tema selles loos ohver, kuigi ka tema tegi asjadest liiga rutakalt valesid järeldusi. 

Romaani peatükid vahelduvad Suzi, Nora ja Elle'i silme läbi kirjutatud peatükkide vahel. Minu jaoks oli see romaan alguses kuidagi liiga aeglane, kulges otsekui teosammul. Kui aga umbes pool raamatust loetud oli ja tegelastevahelised liinid selgemaks said, olin haaratud ja oli suur soov teada, millega see lugu lõpeb. Ütleksin, et lõpp oli romaani "pahalase" jaoks liiga lihtne. 

Kokkuvõtteks ütleksin, et tegu oli mõnusa põnevikuga, mis on küll aeglasemalt kulgev, kui minu maitse on, aga see suutis mind endaga kaasa tõmmata ning pakkus mõnusa lugemiselamuse. Kindlasti plaanin lugeda ka autori teist eesti keeles ilmunud romaani "Mida sa tegid" ning loodan, et ka tema ülejäänud seni ilmunud romaanid tõlgitakse samuti eesti keelde.



Suur tänu kirjastusele Pegasus selle raamatu eest!

Saladused naabermaja seinte taga

Kunstnik Henrietta (omadele Hen) ja tema abikaasa Lloyd on värskelt kolinud uude majja. Hen on aastaid kannatanud bipolaarse häire all, kuid on selletänu ravimitele kontrolli alla saanud. Nende naabriteks on Matthew ja Mira, kes neid kohe ka õhtusöögile kutsuvad, et naabritega lähemalt tuttavaks saada. 

Õhtusöögil märkab Hen midagi, mis teda veel paariks järgmisekski päevaks kummitama jääb. Nimelt oli naabrite kaminasilmsil vehklemistrofee, millelt Hen suutis välja lugeda sõne "noorteolümpia". 

Hen on alati tundnud huvi lahendamata mõrvade vastu. Talle tuleb meelde, et samasugune trofee läks kaduma ühe mõrvatud keskkooliõpilase kodust. Seega arvab Hen, et tema naabrimees ongi selle mõrva taga. Ta hakkab meest igal võimalusel jälitama ja kahtlustama olles kindel, et mees sepitseb taaskord üht mõrva. Taaskord on tegu sellise romaaniga, mille sisu siin pikemalt lahkama ei hakkaks, kuna see võtaks ära vähemalt poole sellest vau-efektist, mis minu lugedes tekkis. 

Hen oleks mulle jätnud tüüpilise naabrinaise mulje, sellise, kes on naabrite suhtes kahtlustav ja piilub salaja kardina vahelt nende tegemisi ja käimisi. Autor suutis selle aga edukalt bipolaarse häire taha peita, mis (küll mitte täielikult) Hen'i käitumist õigustas. Lugedes oli mul mõttes kaks varianti, kuidas see lugu lõppeda saab - kas Hen on, ise seda oma vaimsete probleemide tõttu teadmata, ise nende kuritegude taga või ongi tegu klassikalise põnevikuga, kus naabrinaine naabrimeest kahtlustab. Võin öelda, et üks neist versioonidest osutuski tõeks, kuid autor otsustas loole ikka korralikult vinti peale keerata. 

"Ohtlik tutvus" meeldis mulle väga. See oli kassi-hiire stiilis põnevik, mille leheküljed end lausa iseenesest edasi keerasid ning mida oli võimatu käest panna. Nõustun raamatukaanel öelduga: see on stiilne ning (ka minu arvates) seni Peter Swansoni parim põnevik. Üks selle aasta parimaid lugemiselamusi, soovitan!

Salapärased mõrvad luksusliku hotelli seinte vahel

Selles postituses tuleb juttu raamatust, millest olin kuulnud juba varem ning mul oli hea meel näha, et see tänu Helios kirjastusele ka eesti keeles ilmus. Selleks raamatus on Sarah Pearse'i sulest ilmunud põnevik pealkirjaga "Sanatoorium". 

Raamatu eestikeelse väljaande kaanekujundus köitis kohe ning just täpselt sellisena ma selle raamatu tegevuspaika ette kujutasingi. Le Sommet. Üksik hoone keset paksu metsa. Koht, kus kunagi raviti tuberkuloosihaigeid, kuid mis nüüdseks on luksuslikuks hotelliks ümber ehitatud. Kuid midagi on selle koha juures mäda - kohalikud olid selle ümberehitamisele väga vastu. 

Elin Warner on politseinik ning ta on oma tööelust pausi tegemas. Tüüpiliselt politseinikule on ta eraelu sassis, oma venna Isaac'iga ei ole ta juba aastaid suhelnud. Elini teine vend Sam suri, kui nad kõik lapsed olid ning Elin elab seda ka täiskasvanuna raskelt üle. Oma suureks üllatuseks saab ta vennalt kutse - vend on oma kallima Laure'ga kihlunud ning kutsub õde seda tähistama. Järgmisel päeval peale seda, kui Elin Le Sommet'isse saabus tuleb Isaac tema juurde olles murest murtud. Selleks on ka põhjust - Laure, tema kihlatu, on kadunud. Ei möödu kaua aega, kui hotelli basseinist leitakse laip. Laviini tõttu ei saa kohalik politsei sündmuspaigale tulla ning Elin hakkab asja omal käel uurima.   

Minu arvates võtab Elin lisaks oma venna surmale (mis ON mõistetav) liiga palju hinge ka üht tööalast juhtumit. See muudab naise küllaltki depressiivseks ning seda on lausa läbi raamatu lehekülgede tunda. Siis aga hakkab ta tahes-tahtmata Laure'i kadumist uurima  ning tema politseinikuvaist hakkab täistuuridel tööle.    

Selles raamatus oli üsna "klassikaline" stsenaarium - salapärane mõrv muust maailmast äralõigatud paigas ning see tekitas minus vastakaid tundeid. Seda lähenemist on kasutanud mitmed autorid, mistõttu võiks arvata, et see hakkab oma võlu kaotama. Teisalt aga on sellised "locked room mystery'd" mulle väga meeltmööda. Nende puhul on minu arvates märksa huvitavam kaasa mõelda, kes mõrtsukas on, sest kahtlusaluseid ei ole palju. Ja eriti põnev on mõelda, mis on mõrtsuka motiiviks. 

Kokkuvõttes ütleksin, et "Sanatoorium" on põnev atmosfääriline põnevik, mille puhul minu jaoks oli üks asi natuke nõrk - selle lõpp. Lugeda oli seda aga mõnus, eriti hästi sobib see lugeda siis, kui vihm akna taga krabistab. Soovitan, kui Sulle meeldivad kergelt kummitusliku vaibiga krimilood!

Ahjaa, peaaegu oleksin unustanud - Goodreads'i andmetel on Sarah Pearse Elin Warneri sarjale ka teise osa kirjutanud, mis inglise keeles kannab pealkirja "The Retreat". Loodetavasti on see peagi ka eesti keeles saadaval :)


Suur tänu kirjastusele Helios selle raamatu eest! 

Teised Sarah Pearse'i raamatud minu blogis:

"Kuurort"

"Park"

                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                   

Lugu sellest, kuidas tavaline laevareis muutub keeruliseks müsteeriumiks

Jamie sõidab tööle auto asemel katamaraaniga. See mõjub talle hästi, sest metrooga sõitmine on talle klaustrofoobia tõttu ebameeldiv ning olgem ausad - kes ikka tahaks peale pikka tööpäeva autoga ummikus kodu poole veereda?

Koos Jamiega sõidab hommikuti katamaraaniga tööle ka tema naabrimees Kit. Ühel hommikul aga ei ilmu Kit katamaraani teelemineku ajaks kohale. Reisi vältel käivad tema peast läbi mitmed mõtted, miks Kit ei tulnud, kuid lõpuni välja ta seda ei mõista. Kui ta lõpuks sihtkohta jõuab, on tal seal vastas politseinik, kes ütleb, et Kit on kadunud. Ja Jamie on viimane, kes teda nägi. Veel enam - sel viimasel korral, kui Jamie teda nägi, oli neil tüli.

Selle loo puhul on isegi mõnevõrra keeruline tegelase puhul positiivseid omadusi välja tuua. Nii Jamiel kui ka Kit'il olid omad ebameeldivad küljed. Kit oli Jamie peale kade, kuna too elas koos oma abikaasa Clare'ga uhkes suures majas (mida Kit aga ei teadnud oli see, et maja kuulus tegelikult Clare'le). Jamie aga ei olnud Kit'i alukaaslase Melia suhtes päris nii ükskõike kui ühelt abielumehelt oodata võiks. Melia aga kasutas Kit't petmiseks kortereid, mida ise kinnisvaramaaklerina klientidele näitas-müüs, mis minu jaoks näis ebaprofessionaalne. Clare püüdis iga hinna eest Jamie't karjääriredelil ülespoole aidata. Lausa nii suurel määral, et leppis mehe eest töötukassa kohtumisi kokku, mis minu jaoks oli ikka päris veider. 

Raamatut peatükid vahelduvad mineviku ja oleviku vahel ning lugedes oli kogu aeg pinge õhus ja tunne, et kohe-kohe juhtub midagi. Raamatu esimene pool kulges minu jaoks pigem aegaselt, teises pooles juhtus korraga väga palju sündmusi ning anti lugejale päris palju infot korraga. Ma ise eelistan seda, kui autor annab järjepidevalt loo jooksul pisikesi vihjekillukesi, et saaksin siis ise kaasa mõelda. Samas selle loo juures aga kuidagi töötas see, et lõpupoole kogu info korraga tuli. See justkui sümboliseeris seda, kuidas tegelaste senini rahulik elu korraga kokku kukkus. 

Olles eelnevalt lugenud ka sama autori teisi raamatuid, siis ütleksin, et "Kaasreisija" meeldis mulle neist kõige rohkem. See oli pöördeid täis põnevik, mille lõpus mu süda hõiskas, sest "kuri sai teenitud palga" :D Soovitan!

Suur tänu kirjastusele Pegasus selle raamatu eest!

Perekond on ALATI kõige tähtsam

Väärika sugupuuga perekond Story perekonna lugu on jätkumas. Aubrey, Jonah ja Milly on nõod, kuid nad ei ole teineteist kunagi näinud. Veel enam - nad ei ole ka teineteisega kunagi suhelnud. Nüüd aga on nende vanaema saatnud neile kirja, milles kutsub noori suveks saarel asuvasse kuurordisse tööle. Otse loomulikult tärkab noortes huvi, eriti seetõttu, et vanaema on nende vanematest juba ammu enne Aubrey, Jonah'i ja Milly sündi lahti öelnud. 

On üks asi, mis kõiki inimesi suuremal või väiksemal määral puudutab ja selleks on raha. Noorte vanaemal on pärandada nii mõndagi, mistõttu ei ole minemata jätmine juba nende vanemate arvates variant. Saarele saabudes saab noortele selgeks, et vanaemal on nendega aga hoopis muud plaanid. Ja mida kauem nad saarel viibivad, seda selgemaks saab neile, et nende perekonna minevikus on peidus saladusi.

Aubrey, Jonah ja Milly on kõik iseloomudelt väga erinevad. Aubrey ja Jonah on pigem tagasihoidlikumad, Milly seevastu väga julge ja pealehakkaja. Mis mulle aga silma jäi oli see, et nad kõik olid oma vanematele sedavõrd "head lapsed", et olid nõus saarele tööle minema hoolimata sellest, et see ei tundu nende jaoks just ideaalne suve veetmise viis. Nende vanematele aga küll, sest see aitaks neil oma ema silmis taas heasse kirja saada. Lugu oli põnev ja läks eriti põnevaks siis, kui noored oma suguvõsa minevikku uurima hakkavad ning seni kiivalt varjatud saladused ilmsiks tulevad. 

Mulle meeldis ka see, et loos olid oleviku ja mineviku peatükid peaaegu vaheldumisi, see andis hea võimaluse loo lahenduse osas kaasa mõelda. Kuid ei - selle lõppu ma ette aimata ei osanud ning see muutis "Nõod" minu jaoks veelgi põnevamaks. 

Olen lugenud kõiki Karen M. MacManus'e romaane, mis seni eesti keeles ilmunud on ning kõik on mulle meeldinud. Ta oskab kirjutada põnevaid ja kaasahaaravaid romaane ning soovitan neid lugeda ka Sinul. 

Karen M. MacManus'e romaanid minu blogis:

"Üks meist on järgmine"