Sünged jõulupühad Inglismaal

On talv. Jõulud. Tuletõrje saab väljakutse Southey Road'ile, kus üks eramaja on leekides. Tuletõrjujad leiavad majast ühe väikese poisi surnukeha ning tema vanema venna, kes oli veel vaevu elus. Kuna üks poistest leiti surnuna jõuab see juhtum inspektor Adam Fawley'ni. Mis talle ja tiimile aga väga imelik tundub on see, et laste vanemaid ei leitud. Ema kohta neil täpsem info puudub, kuid laste isa Michael peaks viibima kodust eemal, konverentsil. Kummaline on aga see, et neil ei õnnestu meest telefoni teel kätte saada.  Juhtumit uurides tuleb ilmsiks järjest häirivamaid detaile ning pole kahtlustki, et see on üks häirivamaid juhtumeid, mida inspektor Fawley ja tema meeskond uurinud on.

"Väljapääsu ei ole" on kolmas osa inspektor Fawley sarjast. Nagu ka sarja eelnevates osades on autor ka selles romaanis oskuslikult pinget üles kerinud ning põnevus säilib kuni viimase leheküljeni. Veidi on see romaan ühendatud ka sarja esimese osaga, mis kannab pealkirja "Nad ei leia sind iial" - nimelt õppis üks poistest samas koolis, kus eelnevalt mainitud romaani peategelane. See oli minu arvates autori poolt huvitav lüke, sest see ühendab sarja veelgi tihedamalt. 

Sarja eelnevatest osadest on teada, et Adam Fawley enda poeg on surnud ning see on tema ja ta abikaasa vahelisi suhteid tugevalt mõjutanud. Kuna käesolev juhtum puudutab lapsi, kellest üks on leitud surnuna, puudutab see meest väga isiklikul tasandil. Tahtmata lugemist Sinu jaoks igavaks muuta ütlen vaid seda, et romaani lõpus saab Adam toreda üllatuse osaliseks. 

Mulle meeldib ka see, kuidas Cara Hunter oma romaane üles ehitab. Lisaks tavapärasele politseitöö ja tegelaste eraeludest kirjutamisele on tema romaanides ka veebiartiklid uuritava sündmuse kohta ning (telefoni)vestlused on kirja pandud uurija(te) ning küsitletavate vaheliste dialoogidena. Kõik need haakuvad teineteise külge nii, et tekib üks huvitav ja ladus põnevik. Kuna see sari ja autor on mulle väga meeldima hakanud kavatsen kindlasti ka sarja järgnevad osad läbi lugeda. Interneti andmeil on sarjas veel kaks osa, mis loodetavasti ka eesti keeles avaldatakse.

Teised Cara Hunteri raamatud minu blogis:

"Elu või surma nimel"

"Kogu tõde"

"Mõrv perekonnas"

"Ohjeldamatu raev"

Koomiksikunstnik uut ametit õppimas

Üks väike Saar Helgoland. Saarele on lähenemas orkaan, mis Helgolandi muust maailmast eraldab. Sinna on oma mineviku eest peitu pugenud koomiksikunstnik Linda. Et koomiksid paremini müüksid, nõuab kirjastaja temalt võimalikult tõetruid vägivallastseene, mille detailide joonistamisega jääb naine hätta. Ühel päeval, olles kindel, et minevik on talle järele jõudnud, põgeneb Linda majast ning jõuab rannale. Sealt leiab ta laiba, mille juures on kott. Koti sisu uurides leiab ta sealt mobiili vastamata kõnedega, mis kõik on tulnud ühelt ja samalt numbrilt. Linda otsustab sellele numbrile tagasi helistada.

Saksamaal on kohtupatoloog Paul Herzfeld parajasti tööpäeva alustamas ning sel päeval on tal ka töövari - siseministri poeg Ingolf. Herzfeldil on pooleli ühe jõhkralt moonutatud laiba lahang. Surnukeha koljut põhjalikumalt uurides saab ta teada, et sinna on peidetud kapsel. Kapsli sees olevalt tillukeselt paberilt  näeb ta aga midagi jahmatavat - sellele on kirjutatud telefoninumber ning tema tütre Hannah' nimi. Loomulikult satub mees paanikasse ning helistab esimese asjana tütrele. Ta saab teada, et Hannah on röövitud ning Herzfeldi jaoks algab võidujooks ajaga, et tütre elu päästa. 

Ootamatult heliseb mehe mobiiltelefon ning teisel pool liini on ei keegi muu, kui Linda. Soovides meeleheitlikult oma tütart leida palub Herzfeld teha Lindal midagi naise jaoks uskumatut ja esmakordset - ta tahab, et naine tema juhendamise järgi rannalt leitud surnukeha lahkaks. Ning see surnukeha ei jää viimaseks, mida Linda lahkama peab.

Raamat on kirjutatud kolmest vaatepunktist - Linda, Herzfeldi ja Hannah' omast. Kõige võikamad neist on minu arvates Hannah' peatükid, sest teda röövinud mees tahab teha temaga kõige jõledamaid tegusid. Neid peatükke oli mul kohati päris raske lugeda. Linda peatükid meeldisid mulle vast kõige rohkem, sest oli huvitav lugeda, kuidas üks tavaline naine, koomiksikunstnik, saab hakkama sedavõrd keerulise tööga nagu lahkamine. Selles osas kiidan ka autoreid, sest lahkamisi oli kirjeldatud üsna detailselt (aga samas ei ole mina ka ekspert hindamaks, kas kirjutatu ka päriselt tõele vastab ?).

Romaani tegelastest meeldis mulle enim ehk Ingolf, sest algul jättis ta minu jaoks tavalise rikka poisikese mulje, kuid hiljem sai selgeks, et temas on ka sisu ning tema süda on õiges kohas.

Sebastian Fitzek'u sulest olen varem lugenud romaani "Teraapia" ning see meeldis mulle väga. Koos Michael Tsokosega kirjutatud krimiromaan "Ära lõigatud" meeldis mulle samuti. Selles oli parajalt peamurdmist ning romaani tempo oli hoogne. Kordagi ei tekkinud isegi mõtet raamatut käest panna, sest tahtsin teada saada, milline on selle loo lõpp. Lisaks on sellel raamatul superäge kaanekujundus - kiitused kujundajale!

Soovitan, kui otsid vihmaseks sügisõhtuks ühe-õhtu-lugemist.

See tänu raamatu eest kirjastusele Helios!

Mitu nuga Sul kodus on?

"Nuga" on Harry Hole'i sarja kaheteistkümnes ning seni viimane Harry Hole'i sarja raamat. See on ilmunud Jo Nesbø sulest.

Harry Hole on oma eluga nullpunkti jõudnud. Ta on jäänud ilma oma suurest armastusest Rakelist, ta on kaotanud õppejõu koha. Kõik see on ajanud mehe taas alkoholi küüsi ning ta joob hullemini, kui kunagi varem. Esimene kurjategija, kelle Harry trellide taha saatis, oli Svein Finne. Mees on aga nüüdseks vabaduses ning Harry on veendunud, et Finne jätkab tapmistega. Ta tahab, et ülemus annaks talle lahendada mõne uue juhtumi, mille kahtlusalune on Finne. Harryl on alkoholiprobleem, mistõttu juhtumi lahendamist talle ei usaldata. Siis aga leiab aset mõrv, mis puudutab Harryt väga isiklikult. Mõistagi ei saa ülemus panna teda seda juhtumit lahendama, kuid Harry ei saa rahu. Ta hakkab seda omal käel uurima.

Taaskord on tegu ühe väga põneva kriminaalromaaniga, Jo Nesbø on end minu arvates võrreldes sarja eelmiste osadega ületanud. Mulle meeldis kassi-hiire mäng, mida Harry ja Finne omavahel mängisid. Samamoodi mängib ka autor lugejaga. Romaanis on nii palju pöördeid ning lugedes oli mul vahepeal üsna mitu tegelast, keda mõrvas kahtlustasin. Võin öelda, et mina autori poolt sellist lõppu ette näha ei osanud ning see näitab minu jaoks autori raamatute kvaliteeti. 

Tahaksin huviga teada, kui kaua Nesbøl ühe Harry Hole sarja raamatu kirjutamine aega võtab. Usun, et küllaltki palju, sest need on peensusteni lahti kirjutatud, midagi ei ole jäetud juhuse hooleks ning lahtisi otsi (vähemalt juhtumi osas) ei jää. Küll aga ei saa seda öelda Harry enda kohta. "Nuga" lõppes täpselt sedasi, et autor saaks ka uue raamatu kirjutada. Väga loodan, et tal on see plaanis! Lisaks annan plusspunktid ka raamatu tõlkijale, kelleks oli Kadri Rood. Nimelt olid ühe peamise tegelase Bjørn Holmi repliigid tõlgitud fiktiivses keelekujus, mis oli tõlkija poolt omapärane lahendus.

Selle sarja raamatute lugemine on tõeline nauding. Mina proovin neid lugeda alati siis, kui tean, et mul on piisavalt aega raamatusse sukelduda ning pikalt lugeda. Harry Hole'i sarja raamatud on juba kord sellised, et lugema hakates enam pidama ei saa! Need on tõeline maiuspala ühele Raamatugurmaanile :)

Suur tänu raamatu eest kirjastusele Varrak!

Kättemaks on magus. Ja jõhker.

Camilla Läckberg on minu arvates üks neist autoritest, kes krimisõpradele hästi tuttav on. Tema sulest on ilmunud kogu maailmas edukas Fjällbacka sari. Nüüd on temalt ilmunud uus psühholoogiline põnevik "Kuldne puur". 

Romaani keskmes on jõukas Rootsi perekond - Faye, tema abikaasa Jack ning nende tütar Julienne. Faye'l oleks justkui kõik olemas - ideaalne abikaasa, armas tütar, luksuslik korter Stockholmi parimas rajoonis. Romaanis vahelduvad peatükid mineviku ja oleviku vahel. Mineviku peatükkidest saab lugeja teada Faye lapsepõlve kohta. Kuidas tema isa oli nii Faye ema, venna kui ka tema enda vastu vägivaldne. Mineviku peatükkidest saab lugeda ka selle kohta, kuidas Faye Majandusülikooli sisse astus ning seal oma parima sõbranna Chrisiga tuttavaks sai ning ka selle kohta, kuidas Faye ja Jack kohtusid. 

Jackil ning tema sõbral Hendrikul oli juba koolis õppides pea idee luua oma firma. Kui Jack Fayega tutvus andis neiu talle mõtte panna firma nimeks Compare, ka andis neiu talle nõu, kuidas firmat edukalt edasi arendada. Veelgi enam - Faye sissetulekust olid nad mõnda aega sõltuvad, kui investorid Compare'i osas alt ära hüppasid. Ühel hetkel aga hakkasid asjad ülesmäge minema ning Jack ja Faye said endala lubada kõike kõige paremat. 

Nende suhte algus oli tormiline ja kirglik, kuid seda ei saa öelda selle kohta, kuidas nende suhe lõpes. Nimelt satub Faye ühel õhtul peale, kui Jack teda teise naisega petab. Veelgi enam - Jack tahab Faye'lt lahutust, et alustada uut elu koos Ylvaga. Naisega, kellega ta Faye'le vahele jäi. Jackil on kavas naine täielikult ilma rahata jätte, kuigi suur osa Compare'i edust on tulnud just tänu Faye'le. See pöörab Faye maailma pahupidi. Ja kui ta avastab, et Ylva ei ole olnud Jack ainus armuke, vaid neid on olnud terve abielu jooksul palju rohkem, hakkab Faye kättemaksuplaane hauduma. Ja uskuge - see kättemaks ei ole kaugeltki mitte leebe.

Minu varasem kokkupuude Camilla Läckbergiga on olnud läbi Fjällbacka sarja, kuid ka "Kuldne puur" meeldis mulle väga. Läckbergile omaselt oli see kirja pandud ladusalt, mistõttu oli see hästi loetav. Nii nagu Fjällbacka sarja raamatutega oli ka käesoleva romaaniga nii, et mida rohkem lugesin, seda raskem oli raamatut käest panna. Tunnistan, et kuna Jack'i tegelaskuju jättis mulle tohutult ebasümpaatse mulje, siis elasin Faye'le kaasa ja hoidsin isegi pöidlaid pihus, et tema plaanid õnnestuksid. Samuti meeldis mulle, et Faye tegelaskuju ei olnud "lihtne koduperenaine", vaid haritud, tark ja ambitsioonikas naine, kes suutis oma tugevused maksma panna, et hävitada teda reetnud mees, seda nii ärilises kui ka eraelulises mõttes. 

Ahjaa, mineviku peatükkides kirjutatakse ka sellest, et Faye isa mõisteti süüdi tema ema mõrvas, kuigi ema surnukeha ei leitudki kunagi. Ja kui ma lugesin "Kuldse puuri" viimast lauset, siis mõtlesin: "Ei või olla! SELLINE lõpp!" See pööras seniloetu ikka korralikult pea peale. Peale lugemist kiirustasin kohe arvuti taha, et saada teada, kas Läckberg on ehk juhuslikult sellele romaanile ka järje kirjutanud. Ning jah, Faye lool on ka järg ning ma loodan, et see tõlgitakse peagi ka eesti keelde. Mina ootan seda igatahes põnevusega!

Ah, mulle nii meeldis see raamat! Kui otsid endale suveõhtuks head lugemiselamust, siis soovitan kindlasti lugeda kas "Kuldset puuri" (või Fjälbacka sarja raamatuid).


Suur tänu kirjastusele Pegasus raamatu eest!

Osakond Q tegutseb jälle!

Jussi Adler-Olseni romaani "Selfid" keskmes on eluga puntras olevad noored, kes elatuvad sotsiaaltoetustest. Loo keskmes on Denise (kelle ema on alkohoolik ning vanaema eriti karmi ütlemisega vanem daam), Jazmine ja Michelle. Ühel hetkel aga hakkab keegi just sedatüüpi noori naisi nagu Denise, Jazmine ja Michelle, tapma. Samal ajal leitakse Kuninga aiast ühe vanema naise surnukeha ning niidotsad seovad selle juhtumi ühe aastatetaguse tapmisega. Võin juba etteruttavalt öelda, et Denise on mõlema loo poole puhul ühendavaks lüliks. Kuidas? Sellel ei tahaks ma pikemalt peatuda, et ka Sinu lugemiselamus põnev oleks.

Romaani teise suure osa moodustab Rose ja tema minevik. Romaanisarja eelmise osa lõpus tehti temaga hüpnoosiseanss, mis tõmbas lahti haavad tema minevikust. Carl ja Assad saavad ajapikku teada, mis temaga minevikus juhtus ning mida sügavamalt nad seda uurivad, seda õudsemaid asju nad avastavad. Võin öelda vaid niipalju, et selline ei tohiks ühe lapsevanema ja lapse suhe kindlasti olla.

Romaanis käsitleti üht heaoluühiskondade valupunkti - noori, kes tööl käia ei viitsi ning kes leiavad, et mugav on ära elada sotsiaaltoetustest (ning siit-sealt lisaks saadavast rahanatukesest). Sellele leiabki selle romaani kurikael enda arvates lahenduse, kuid milline see on, seda saate juba ise lugeda. Küll aga võin öelda, et minu jaoks pääses ta vastutusest liigagi kergelt. 

Jussi Adler-Olseni osakond Q sari on endiselt üks mu suuri lemmikuid. Mulle meeldib, kuidas Carl on just parasjagu eneseteadlik ning ei lase endale pähe astuda, kui teab, et tal on millegi osas õigus. Samuti Assad, kes on ühest küljest humoorikas ning räägib Carlile kogu aeg tolle jaoks arusaamatuid kaamelinalju, kuid kes teisest küljest on julge ning ei löö millegi ees risti ette.

Algul oli raamat minu jaoks veidi segane, eriti Denise'i osas. Aga kui ühel hetkel autori oskuslikult pillatud vihjetest aru sain, siis oli mul täielik ahaa-hetk ning alates sellest hetkest ma seda raamatut käest panna ei suutnud. Selliste tõsisemate kriminaalromaanide puhul ma alati mõtlen, kuidas autorid üldse nende seoste peale tulevad, mis lugudes peituvad. Vahel ma kujutan lugedes ette, kuidas autor loo skeemina paberile visandab ning siis sellele loo n-ö ümber kirjutab. Hardcore oleks aga see, kui autoril reaalselt olekski terve lugu peas valmis ning see vajab ainult paberile panekut.

Soovitan, kui Sulle meeldivad veidi keerulisema sisuga krimiromaanid, mille sisu esimese paari peatükiga ära ei arva, samuti ka siis, kui  Sind ei häiri keskmisest räigemad detailid. Tasakaaluks leiad siit palju mõnusat musta huumorit (mis on ka üks asjadest, mis mulle osakond Q sarja raamatute juures väga meeltmööda on). 


Suur tänu kirjastusele Pegasus selle raamatu eest!

Kas elu on alati nii lihtne ja ilus, kui pealtnäha paistab?

Nagu eelnevatest postitustest aru võib saada meeldib mulle enamasti lugeda krimiromaane või põnevikke.

Vahel aga tahan lugeda midagi sootuks teistsugust ning siis satuvad mulle näppu noorteromaanid. Käesolevas postituses tulebki juttu ühest noorteromaanist, pealkirjaks on sellel "Lihtsalt kuula" ning selle autor on Sarah Dessen. 

Loo keskmes on noor tüdruk Annabel. Ta on edukas modell, kuid sellest hoolimata tunneb ta end üksikuna. Aga see ei tähenda, et ta terve oma senise elu oleks end üksikuna tundnud. Tema parim sõbranna oli Clarke. Kuid nende naabruskonda kolib uus perekond, kellel oli tütar Sophie, kes hakkas jälitama Annabeli õde Kirstenit tahtes temaga sõbrustada. Annabeli ema teeb aga talle ettepaneku, et Annabel võiks ise Sophiega rääkima minna, et aidata tüdrukul uues linnas sisse elada. Sophie tundus mulle algusest peale selline tegelane, kes endaga negatiivsust kaasa toob. Kõhutunne ei vedanud mind alt - Sophiel õnnestus tekitada tüli Annabeli ja Clarke'i vahel, mistõttu nad üksteisega enam ei suhtle. Peagi tekib tüli ka Sophie ja  Annabeli vahel, seetõttu jääbki tüdruk üksikuks.

Annabel ei ole oma perest kellelegi maininud põhjuseid, miks sõbrad temaga enam ei suhtle. Varsti aga leiab Annabel end sõbrustamast teise üksiku hingega - Oweniga. Owen on melomaan ning tal on raadios oma saade. Lisaks sellele, et Owen tutvustab Annabelile imelisi helisid täis muusikamaailma õpetab ta neiule ka seda, et kõigi, ka iseenda vastu tuleb olla aus. Just temalt saabki Annabel julgustust rääkida perele, mis põhjustel sõbrad temaga ei suhtle. Samuti leiab ta endas piisavalt julgust, et tunnistada emale, et ta ei soovi enam modellitööd teha.

Annabeli pere elas klaasist majas. Igaüks, kes sealt mööda sõitis võis näha neid koos aega veetmas, õhtusöögilaua taga naermas. Klaasist maja annab väga hästi edasi mõtet, et kõik ei pruugi alati olla nii hästi, kui pealtnäha paistab. Alates hetkest, mil Kirsten nende juurest eraldi elama kolis, on pere Annabeli arvates justkui puuduva tükiga pusle. Annabeli teine õde Whitney põeb anoreksiat, mis omakorda mõjub tema suhtele Annabeli ja teiste pereliikmetega.

Mulle meeldis, ja see oli minu jaoks ka pisut üllatav, et autor puudutas selles romaanis tõsiseid teemasid nagu söömishäire ja vägistamine. Sellistest teemadest kirjutamine võib ilmselt olla keeruline, kuid autor sai sellega hästi hakkama. Mulle meeldis ka see, kuidas autor kirjeldas söömishäirest paranemist. Vahel tundub mulle, et autorid ilustavad seda protsessi, kuid Sarah Dessen kirjeldas seda kui tõsist ja keerulist protsessi, tuues välja ka selle, kuidas paranemisteekond peresuhetele mõjub. Ka on selle raamatu suureks boonuseks i-me-li-sed muusikakirjeldused. Ühesõnaga - mulle see romaan meeldis ning Sarah Dessen on üks neist autoritest, kelle raamatuid ka edaspidi hea meelega loen.

Soovitan seda raamatut neile, kellele meeldivad tõsise sisuga noorteromaanid. Kui otsid head ja sisukat noorteromaani, siis Sarah Dessen on autor, kelle raamatuid kindlasti lugema peaksid! 

Kuum suvi ja punased teemandid

Ühel ebatavaliselt kuumal suvepäeval avastab üks vanem paar, et nende laest tilgub midagi. Nad saavad aimu, et see, mis läbi lae tilgub ei ole teps mitte vesi ning helistavad politseisse. Suvepuhkuse ajale omaselt valitseb seal aga tühjus, töötajad on puhkusel. Nii ei jää kuuendal korrusel asuva vägivallaosakonna ülemal Bjarne Mølleril üle muud, kui saata sündmuspaigale kaks meest, kes tööl on - Tom Waaler ja Harry Hole. 

Harry on alkohoolik ning ta ei ole siiani loobunud oma kolleegi Ellen Gjelteni mõrva uurimisest, kuigi lugu oli tema ülemuse jaoks juba ammu lahenduse leidnud. Siiski ei jäta ta jonni ning on tulnud lagedale uue teooriaga - et Elleni mõrva taga ei ole keegi muu kui Tom Waaler.  Sündmuskohalt leiavad mehed noore naise surnukeha, millel on ebatavalised tundemärgid - naiselt on eemaldatud üks sõrm ning tema parema silmalau alla on torgatud punane teemant. 

Harry Hole on erinevatest raamatulehekülgedel kohatud uurijatest vähimagi kahtluseta kõige nutikam. Ei ole juhtumit, mida ta oma intuitsiooni kasutades ära lahendada ei suudaks. Samas mõtlen ma alati sellele, kuidas Harry, olles alkohoolik, suudab oma mõistuse nii teravana hoida. Selline asi eksisteerib vist ainult kriminullides :) Ta on loomult tusane ja morn, kuid oli tore näha, et Rakel, tema elu suur armastus Harryt maailma heledates toonides nägema paneb.

"Vereteemandid" on Harry Hole'i sarja viies osa. Mulle tohutult meeldib see sari. Raamatud on küll paksud ja üsnagi tihedas kirjas, kuid nende sisu on niivõrd paeluv, et kord juba lugemist alustades on seda nii raske käest panna. Mulle meeldib ka see, kuidas Jo Nesbø kirjutamisstiil. Kõik selle sarja raamatud on ka kõige väiksemate detailideni lahti kirjutatud, samas suudab autor otsad ka kokku sõlmida.  

Soovitan lugeda nii "Vereteemandeid" kui ka teisi Harry Hole'i sarja raamatuid, kuid hoiatan, et kohati on neis raamatutes päris võikaid kirjeldusi, mis ei pruugi igale lugejale meeltmööda olla. Kui sellised asjad Sind ei häiri, siis soovitan kindlasti selle sarja raamatuid lugeda.

Suur tänu kirjastusele Varrak raamatu eest!