Kuidas on omavahel seotud surmav viirus ja mõrv?

Sel korral kirjutan raamatust "Lukus linn", mille autoriks on Peter May ning mille sisu annab aimu sellest, milline oleks olnud meie elukorraldus, kui kogu maailmaski levinud koroonaviirus oleks Eestit hullemini tabanud.

Teose keskmes on London. Linn on pandeemia tõttu karantiini pandud. Kehtestatud on sõjaseisukord. Inimeste tavapärane elu on tugevalt häiritud, mistõttu on riigis pead tõstmas vägivald ja rahvarahutused. Olukord on tervishoiuteenistujate jaoks üle jõu käiv.

Siiski toimub töö ehitussektoris tavapäraselt. Ühel ehitusplatsil hakatakse betooni valama, kui üks töötajatest märkab juhuslikult üht kummalist kotti. Koti sisse vaadates tõmbub mees näost kriitvalgeks - kotis on inimese luud. Luude suuruse järgi arvab ta, et tegu on olnud lapsega.

Politseiuurija Jack MacNeilil on algamas viimane tööpäev. Nagu krimiromaanidele omane on mehe karjäär sisuliselt hävinud ning abielu lõppenud. Oma poja Seani pärast käib ta siiski oma endise naisega läbi. Etteruttavalt võib öelda, et ka Jacki enda perekond ei jää surmavast viirusest puutumata.

Politsei hakkab kiirelt tööle, et lapsega juhtunus selgusele jõuda. Samal ajal käib Londonis ringi mõrvar, kes püüab teha kõik selleks, et luude omanik saladuseks jääks.

Seda raamatut oli põnev lugeda just seetõttu, et olime ka ise äsja viirusest ohustatud ning pidime püsima kodudes. Oli huvitav lugeda, kuidas oleks võinud meie elu kulgeda siis, kui valitsus oleks kehtestanud karmimad piirangud. Näiteks kontrollis sõjavägi inimeste liikumislube, meil asi õnneks nii kaugele ei läinud. Raamatus on üks ravifirma loonud viiruse leviku tõkestamiseks ja inimelude säästmiseks ravimi FluKill (päris...lahe nimi, kas pole?).

Kuna politseil olid uurimiseks ainult ohvri luud, siis oli huvitav lugeda, kuidas luid põhjalikult uurides on ka neist võimalik uskumatult palju infot saada. Tehti ju ainult luude põhjal selgeks, et tegu on aasiamaadest pärit tüdrukuga. See oli huvitav lähenemine ning oli põnev lugeda, kuidas iga peatükiga tapjale aina lähemale jõuti. Kuid kes lõpuks mõrvariks osutus ning veelgi enam - miks ta sellise koletu teo toime pani - selle jätan enda teada, et ka Sul seda raamatut põnev lugeda oleks.

Raamatu eessõnas kirjutab autor, et kui ta algul seda Briti kirjastustele pakkus, lükati see tagasi põhjusel, et stsenaarium ei ole realistlik ning selliseid asju ei saa kunagi juhtuda. Noh....niipalju siis sellest. Võib arvata, et ka nemad olid sunnitud koroona tõttu oma liikumist ja tavapärast elu päris palju piirama.

Mulle see raamat igatahes meeldis, oli huvitav lugeda, kuidas politsei kriisiajal juhtumit lahendab.

Suured tänud kirjastusele Eesti Raamat selle põneva lugemiselamuse eest!

Tõde peitub seal kusagil.

Kirjanik Lowen Ashleighi päev algab õudselt - tema silme all astub üks mees liiga vara sõiduteele ning jääb auto alla. Loweni riided kattuvad verega ning üks võõras mees juhatab ta lähedalasuva kohvikuni, et ta end ja oma riided puhtaks saaks teha. Kuna Loweni särk on peaaegu üleni verine, on seda raske puhtaks saada. Mees annab Lowenile oma triiksärgi ning mõlemad lähevad oma teed.

Lowenit ootab ees kohtumine kirjastuse toimetaja ja agendiga. Suur on tema üllatus, kui kohtumisele tuleb võõras mees, kes talle ennist abiks oli - Jeremy Crawford. Kirjastusel on pooleli menukas romaanisari, mille autoriks on Jeremy abikaasa Verity Crawford. Kuna naine on autoavarii tagajärjel raskelt kannatada saanud, ei ole ta füüsiliselt (ega ka vaimselt) võimeline sarja edasi kirjutama. Niisiis tehakse Lowenile ettepanek sarja kolme viimase osa kirjutamiseks.

Olles algul kõhkleval seisukohal võtab Lowen siiski ettepaneku vastu ning asub ajutiselt elama Jeremy ja tema poja Crew ning Verity juurde. Verity kirjutatud märkmeid uurides leiab Lowen pahaaimamatult tema autobiograafilise romaani märkmed. Uudishimust asub ta neid lugema, kuid see, mida ta neilt paberilehtedelt teada saab tundub talle uskumatu. Lowen teab, et ta peaks keskenduma romaanimärkmetele ja kirjutamisele, kuid ta ei suuda autobiograafia märkmeid käest panna. Naine tunneb majas olles üha suuremat õudu, samas tunneb ta, et lahkudes oleksid Jeremy ja Crew suures ohus.

Alustuseks ütlen kohe ära, et  Colleen Hooveri romaane ma varem lugenud ei ole, kuid kui "Petliku tõe" sisututvustust lugesin, teadsin kohe, et seda tahan ma KINDLASTI lugeda. Ja ma ei pidanud pettuma, sest selles romaanis oli kõike - põnevust ja õudust, aga samas ka armastust ja romantikat. Pean tunnistama, et kohati tuli lugedes lausa kananahk ihule, kuna osad stseenid olid nii kõhedad. Kogu sellele õudsele poolele n-ö vastandiks oli Loweni ja Jeremy tärkavad tunded teineteise vastu. See lisas loole helgust ja soojust. Samuti meeldis mulle romaani lõpp, sest see oli tõepoolest midagi niisugust, mida ma ei oleks osanud ette kujutada. Mind häirisid veidi (minu jaoks) liigsed seksistseenid. Teisest küljest pean aga ütlema, et kuna autori romaanid seni on olnud armastusromaanid, siis on ta maha saanud ühe päris hea põnevikuga. Kuna autori ladus kirjutamisstiil mulle meeldis, siis loodan, et tema sulest ilmub tulevikus veel mõni põnevik. 

Kokkuvõtteks ütleksin, et "Petlik tõde" jättis mulle autorist väga positiivse mulje ning loeksin huviga ka tema teisi romaane. Kui Sina oled mõnd tema romaani lugenud, siis ehk tead soovitada, mida järgmisena käsile võtta tasuks?


Suur tänu kirjastusele Pegasus selle raamatu eest!

Kuulus olla on pealtnäha lihtne, aga ...

Raamat algab sellega, kui kaks politseinikku - Alexander Blix ja Gard Fosse - saavad väljakutse seoses võimaliku tulistamisega. Kuna samalt aadressilt on varem tulnud teateid koduvägivalla kohta reageerivad nad kiirelt. Eeskirja kohaselt peaksid nad abiväge ootama, kuid Blixi sisetunne aimab halba. Ta otsustab majja siseneda. Ettevaatlikult käib ta läbi kõik toad, kuni jõuab köögini. Sealt leiab Blix tapetud naise ning mehe, kes hoiab enda süles väikest tüdrukut, kelle pea peale ta relva on suunanud. Olukord lõpeb ühe poole jaoks fataalselt. 

Siis, justkui oleks Blix seda ammu juhtunud sündmust unes näinud, läheb lugu edasi. Blix on teel politseijaoskonda, kus tal oli välja kujunenud rituaal juua tass kohvi ning vaadata telesaate "Võidu vääriline" kodulehte. Üks neljast saatesse allesjäänud osalejast oli tema tütar Iselin. Algul tütre saates osalemine Blixile vastumeelne, kuid viimasel ajal oli ta hakanud tütre üle uhkust tundma. Blixi nüüdseks ülemuse kohale maandunud kunagisel sõbral Gard Fossel on mehele uudiseid - nimelt on politsei ridadesse saabumas uus töötaja Sofia Kovic ning Fosse tahab, et Blix aitaks tal sisse elada.

Samal ajal saabub hommikuselt rattasõidult koju Emma Ramm. Ta on siiani olnud news.no ajakirjanik/blogija, kuid üha enam hakkab talle tunduma, et ta tahaks kirjutada korralikke lugusid, mitte tähtsusetuid clickbait'e staaridest. Ta avab televiisori, kust tuleb hommikusaade. Peagi peaks seal oma uut elulooraamatut tuvustama kuulus Norra sportlane Sonja Nordstrom. Tundub aga, et ta on saatesse hilinenud. Emmale tundub asi kahtlane ning ta otsustab uurida, miks Sonja saatesse hilineb. Jõudnud oma otsingutega otsapidi Sonja maja juurde otsustab ta majja siseneda. See, mida ta seal näeb, tundub talle kahtlane ning ta otsustab Sonja kadumisest politseile teatada. 

Juhtum jõuab otsapidi Blixini, kes hakkab seda koos Koviciga uurima. Ei lähe kaua aega mööda, kui teatatakse teise kuulsuse surmast. Ja siis järgmise ja järgmise. Blixi teed ristuvad uurimise käigus Emmaga ning ta asub naisega juhtumi lahendamisel salaja koostööd tegema. Kuid peale juhtumi lahendamise seob neid veel üks aastatetagune traagiline sündmus. Mis see on? Seda saad teada siis, kui ise raamatut loed :) 

Mis mulle selle romaani puhul meeldis olid lühikesed peatükid. Tihti on mul lugedes tunne, et peatükid on pikalt kirja pandud ning sellistel juhtudel kipub mu mõte uitama minema. "Nullpunktiga" aga seda ei olnud. Nagu juba enne mainitud olid peatükid lühikesed ning iga peatükk lõppes nii põnevalt, et kordagi ei tekkinud tahtmist raamat käest panna. See on tõeline ühe-istumise-lugemine. Huvitav oli muidugi ka romaani sisu, mis näitas hästi, et kuulsus ei ole alati see, mille poole püüelda. Lisaks sellega kaasnevatele hüvedele võib see kaasa tuua ka negatiivset. Alati on keegi, kellele oled meeltmööda ja alati on keegi, kellele Sa lihtsalt ei meeldi.

"Nullpunkt" on kirjutatud kahe menuka norra krimikirjaniku - Jorn Lier Horsti ja Thomas Engeri poolt. Horsti sulest on eesti keeles varem ilmunud William Wistingu sari, millest olen ise lugenud "Jahipenid" ja "Talveks suletud", seega teadsin, et tegu on tõepoolest hea krimikirjanikuga. Thomas Engerilt ma midagi varem lugenud ei ole, isegi ei tea, kas tema raamatuid eesti keeles avaldatud on. Pean aga ütlema, et koos moodustavad need mehed hea kirjanikepaari. Raamatu tagakaanel on kirjutatud, et "Nullpunkt" on uue krimisarja esimene osa. Loodan siiralt, et nad kirjutavad sellele veel osasid. 

Soovitan "Nullpunkti" lugeda neil, kellele on meeltmööda lühikeste peatükkidega, käestpandamatud krimiromaanid.


Suur tänu kirjastusele Varrak raamatu eest!

Mis võib juhtuda, kui sõbrad koos aastavahetust veedavad?

On talv. Peatselt saabub aastavahetus. Aastaid tagasi Oxfordis kokku saanud sõpruskonnal on traditsiooniks aastavahetus koos veeta. Seekord on nad kogunenud muust maailmast täiesti eraldatud jahilossi. Sinna on kogunenud nad kõik - Emma, Mark, Miranda, Julien, Nick, Bo, Samira, Giles ja Katie. Nad veedavad koos lõbusalt aega, pidutsevad ja naudivad üksteise seltskonda. 

Kuid üks neist kaob salapärastel asjaoludel. Peagi on oodata tihedat lumesadu, mis tähendab, et keegi ei pääse maja lähedale. Sõbrad saabuvad sinna rongiga, kuid tiheda lumesaju tõttu lõpetavad need liikumise. Metsavaht Doug aga leiab metsast surnukeha. Ja see tähendab, et üks sõpradest on tapja.

Mulle on väga meeltmööda sellised romaanid, mille tegevus leiab aset piiratud alal, mis on muust maailmast täiesti eemal ning kus puuduvad tänapäeval iseenesestmõistetavad asjad, näiteks mobiililevi. See lisab teataval määral närvikõdi ja kõhedust, sest ümbruskonnas justkui ei toimukski midagi. Teose olustik meenutas üsna palju Ruth Ware'i romaani "Pimedas pimedas metsas", kus samamoodi koguneb sõpruskond ühte muust maailmast äralõigatud metsamajja. 

Aga tulen tagasi "Jahiseltskonna" juurde. Koosveedetud aja sisse käis ka jahipidamine. Doug'ile ei olnud see eriti meeltmööda, mis on ka mõistetav, sest jahi juurde käib palju muid tegevusi kui lihtsalt päästikule vajutamine. Kuid ülejäänud tegevused tuli temal teha - pikka aega hirvekarja jälgida, valida välja just see õige loom. Ning kui siis peaks juhtuma, et kogemusteta inimene tulistab looma valesse kehapiirkonda, siis põhjustab see loomale piinu, millega tuleb taaskord Doug'il tegeleda. Seega ma mõistan, miks nn jahituristid talle meeltmööda ei olnud.  

Raamatu tempo tundus minu jaoks raamatu alguses-keskpaigas küllaltki aeglane, kuid mida lähemale lõpp jõudis, seda kiiremaks see läks. Kui vahel kipun raamatute lõppe piiluma, siis selle "Jahiseltskonna" puhul ma ei teinud seda, et raamatu lõppu enda jaoks mitte ära rikkuda. Hea oli, et ma seda ei teinud, sest oh boy, kui hea see oli! Sellist lõpplahendust ma ette näha ei osanud. Detailsemalt ma seda siin aga lahti ei kirjuta (et ka Sulle, kes Sa seda raamatut lugeda otsustad, jääks põnevust ja avastamist). 

Mis mind veidi kriipis oli see, et kui algul kaanelt raamatu sisututvustust lugesin, arvasin, et tegu on sõna otseses mõttes vana jahilossiga. Raamatut lugedes aga tuli välja, et autor on mõelnud hoopis modernset, klaasist maja ning mul oli millegipärast veidi keeruline selle mõttega ümber harjuda. 

Kokkuvõttes aga oli "Jahiseltskond" väga põnev ja kaasahaarav lugemine. See oli esimene romaan mida Lucy Foley'lt lugesin ning see vastas igati mu ootustele. Kindlasti tahan lugeda ka tema uut romaani "The Guest List", loodetavasti ilmub ka see õige pea eesti keeles.

Suur tänu kirjastusele Eesti Raamat selle põneva lugemiselamuse eest!

Kriminaalne juhtum Sandhamni saarel

Politsei saab kõne ühelt tüdrukult, kes hääle järgi tundub olevat endast väljas, võiks lausa öelda, et veidi paanikas. Pole ka ime, sest ta on just leidnud oma sõbra, Marcuse, poisi ühikatoast surnuna. Kõik viitab enesetapule, sest toast leitakse ka hüvastijätukiri. Kuid Marcuse ema ei usu, et poeg ise endalt elu võttis. Ta pöördub isiklikult politseiuurija Thomase poole ning palub mehel Marcuse juhtumit uurida.

Marcus õppis ülikoolis psühholoogiat ning tema telefonist leiab politsei loengute märkmed ning nelja mehe nimed. Peagi selgub, et Marcus kirjutas kursusetööd seitsmekümnendate sõjaväest, rannikujäägritest. Asi hakkab pöörduma halvema poole, kui Marcuse telefonis leidunud mehed järjest kummalistel põhjustel surevad.

Samal ajal harjub Nora, Thomase lapsepõlvesõbranna eluga pärast abikaasast lahkuminekut. Ta plaanib koos oma kahe pojaga Sandhamni saarel pikemalt aega veeta, on see ju tema ja poiste lemmikpaik. Aga Nora ei oska aimatagi, millised üllatused elul talle varuks on.

Raamatu sündmustik leiab aset nii olevikus, kus toimub Marcuse ja teiste meeste surmade uurimine kui ka minevikus, kus on kirjeldatud rannikujäägrite eluolu ja väljaõppe protsessi. "Täna öösel sa sured" on Sandhamni-sarja neljas osa ning olles lugenud ka eelnevaid osasid on mul hea meel tõdeda, et põnevuse ning huvitavate ja intrigeerivate süžeeliinide osas ei ole autor Viveca Sten latti alla lasknud. 

Mulle meeldib, et ta on suutnud ühtede kaante vahele kirjutada piisavas koguses n-ö "kuiva politseitööd", tegelaste eraelu kui ka minevikusündmusi ning et ta on suutnud need siduda üheks harmooniliseks ja ladusalt loetavaks tervikuks. Kuna Sandhamni saarel asub ka autori enda suvekodu, siis on ta saare atmosfääri eriti mõnusalt edasi andnud ja see muudab selle raamatu lugemise eriti nauditavaks.

Viveca Sten on vähimagi kahtluseta üks mu lemmikautoreid ning tema raamatuid soovin kindlasti ka tulevikus lugeda. (Minu) õnneks on Sandhamni-sarjas veel kaks osa, loodetavasti tõlgitakse ka need peagi eesti keelde. Autor on oma Instagramis (@vivecasten) kirjutanud, et oktoobris ilmub tema sulest uue krimiromaanide sarja esimene osa. Teades, et Viveca Steni romaanid on ülivõrdes head, siis on mu ootused kõrged ning ootan kannatamatult ka selle uue romaani ilmumist.

Sellele sarjale tuleb minu poolt kindel lugemissoovitus, sest see on lihtsalt nii hea!

Suured tänud kirjastusele Pegasus raamatu eest!