Tundmatu Antarktika

Antarktika on minu jaoks alati tundunud mõistatuslik, hoopis teistsugune piirkond, millest alati rohkem teada saada tahtnud olen. Taas tuli appi Petrone Print, mille Minu-sarjsast lugesin raamatut "Minu Antarktika".

Raamatu autor Enn Kaup jutustab selles raamatus oma Antarktika ekspeditsioonidest. Minu jaoks vast kõige huvitavam oli esimene ekspeditsioon, mis leidis aset nõukogude ajal. Elu sel ajal oli mõistagi hoopis teistsugune, kui praegu, seega oligi põnev lugeda, kuidas selliseid ekspeditsioone tol ajal tehti. Mulle on alati meeldinud kuulata vanemate inimeste meenutusi sellest ajast ning raamatu esimene osa mulle just neidsamu vestlusi meenutas.

Mulle meeldis, et raamat oli suures osas kirjutatud n-ö päevikuformaadis, millega autor kirjeldas, mida ja kuidas ekspeditsioonidel tööalaselt tegi, lisaks kirjeldas ta ka igapäevast elu-olu. Kuigi raamatus oli üksjagu numbrilist ja tehnilist infot, mis oli minu jaoks veidi kuiv lugeda, oli see raamat siiski huvitav ning sain teada nii mõnegi uue fakti Antarktika kohta. 

Suur tänu kirjastusele Petrone Print selle raamatu eest!

Kui turvaline paik ei olegi päris nii turvaline

Tegan on õige pea emaks saamas. Asudes autoga venna juurde sõitma läheb lumesadu aina tihedamaks ning lõpuks teeb Tegan autoga avarii. Talle tuleb appi juhuslikult mööda sõitnud kohalik mees Hank. Hank viib Tegani enda koju, kus ta koos abikaasa Pollyga Teganile kuni lumetormi möödumiseni ulualust pakub. Peagi hakkab Teganile aga tunduma, et kõik ei ole päris õigesti. 

See raamat pani mind mõtlema sellele, kuidas mõned niivõrd-kuivõrd loomulikud elu osad on kellegi jaoks kättesaamatud ning kui kaugele on keegi valmis minema, et tund end ja oma elu täisväärtuslikuna. 

Nagu teistegi Freida McFaddeni raamatute puhul oli ka "Kokkupõrke" sisu hoogne ja paeluv. Tegevus toimus kogu aeg ning kordagi ei tekkinud tunnet raamatu lugemine pooleli jätta. Ja selle autori raamatutele omaselt toimusid kõige ootamatumad pöörded alles raamatu lõpus. Nuriseksin vast ainult selle üle, et osaliselt oli sisu veidi liiga etteaimatav. Aga kui otsid põnevat raamat, mida lugeda, siis FreidaMcFaddeni raamatuid soovitan väga.

Teised Freida McFaddeni raamatud minu blogis:

"Kallim"

"Koduabiline"

"Koduabilise saladus"

"Koduabiline jälgib sind"

"Õpetaja"

"Ükshaaval"

Ootamatute tagajärgedega ülestunnistus

Matthew ja Helena on said tuttavaks kolledžis. Vahepeal viis elu nad lahku, kuid nüüd, täiskasvanutena on nad taas koos. Paar otsustab minna puhkusele Islandile. Nad tutvuvad vaatamisväärsustega, teevad mälestuseks fotosid - nagu puhkusereisidel ikka tehakse. Kuid üht fotot tehes kukub Helena peaaegu kaljult alla. Elu ja surma piiril kõikudes teeb ta Matthew'le ootamatu ja šokeeriva ülestunnistuse oma minevikust. Kui naine hiljem selle ülestunnistuse taga peituva loo räägib, on Matthew enam kui šokeeritud. Kuid Helena ülestunnistust kuuleb peale veel keegi. Keegi, kes kuuldut oma heaolu nimel ära kasutada plaanib.

Kui vahel läheb aega, et lugu raamatulehtedel korralikult käima läheks, siis selle romaani puhul oli vastupidi. Põnevust jagus esimestest lehekülgedets kuni päris viimaseni välja. Kuigi aimasin üsna kohe, kes Helena saladusest kasu lõigata tahab, ei muutnud see lugemist igavaks. Pigem tekitas see huvi teada saasa, miks see tegelane Helenalt saladuse hoidmise eest raha välja pressida tahab.

Mida rohkem ma lugesin, et kõhedamaks raamat muutus. Iga leheküljega lisandus mõni kahlustäratav tegelane juurde.

Romaani lõpp oli õige pisut ebausutav, kuid pani loole siiski lõpliku punkti. Epiloog seevastu oli jahmatav ning jättis loo tegeliku lõpu osas otsad siiski lahtiseks. 

"Hoia tema saladust" on pinget ja närvikõdi pakkuv romaan, mida kindlasti lugeda soovitan.

Suur tänu kirjastusele Pegasus selle raamatu eest!

Teised Mark Edwardsi raamatud minu blogis:

"Nad tulid, et jääda"

Kõhedusttekitav pulmapidu

Jason Rekulaki raamatutest olen varem lugenud "Piltidesse peidetud", mis oli üksjagu kõhe, kuid ka põnev raamat.

Raamatu "Viimane pulmakülaline" peategelane on Frank, kes ei ole oma tütrest Maggiest juba aastaid mitte midagi kuulnud. Mehe üllatuseks helistab tütar talle ühel päeval, et teatada suurt uudist peatsest abiellumisest tehnoloogiamiljardäri poja Aidaniga. Maggie tahab, et ka isa pulma tuleks. Frank on mõistagi rõõmus ja loodab, et suhtlus tütrega paraneb. Pulmapaika saabudes tundub Frankile, et kõik ei ole päris nii nagu võiks või peaks olema. Maggie on pidevalt eemal või millegagi hõivatud, ning pulmapaigas elavad kohalikud inimesed ei ole Maggie peigmehest Aidanist ega tema perekonnast sugugi vaimustuses.

Raamatu algus oli pisut aeglasevõitu ning võib öelda, et raamatu tempo oligi selline kuni viimaste peatükkideni, mis tundusid minu jaoks veidi kiirustatult kirjutatud olevat. Teos oli jagatud viide ossa ning minu jaoks läks lugu huvitavaks neljandas osas, kus Maggiet näidati lugejale hoopis teises valguses, kui esimestes osades. Loos oli ka nukraid toone, eelkõige Maggie ja Franki vahelistes suhetes. Samas aga on Maggie üks ebameeldivamaid tegelasi, keda raamatus kohanud olen. Loo sisu oli huvitav, kuid siin-seal oli ka ebausutavaid detaile. Soovitan pigem neile, kellele meeldivad veidi kergema sisuga põnevikud.

Suur tänu kirjastusele Helios selle raamatu eest!

Teised Jason Rekulaki raamatud minu blogis:

"Piltidesse peidetud"

Noore naise salapärane kadumislugu

"Park" on uurija Elin Warneri sarja viimane osa. Kaks eelmist, "Sanatoorium" ja "Kuurort" meeldisid mulle ning kolmandat osa ootasin suure huviga.

Selle loo keskmes on Kier. Tema lapsepõlv oli (pehmelt öeldes) keeruline, mistõttu otsustas ta oma kodulinnast lahkuda ja matkaautoga ühest peatuspaigast teise sõites rändurielu elada. Kieril on kaksikvcend Penn ning selleks, et side vennaga ei katkeks, saadab Kier talle enda maalitud postkaarte paikadest, kus peatunud on.

Elin Warner on oma venna Isaaciga ühes Portugali rahvuspargis matkamas. Nende tee viib ühele matkaautode laagriplatsile, kui Isaac ütleb, et on lubanud aidata oma sõpra Penni, kelle õde Kier on kadunud ning keda viimati nähti samas pargis, kus Elin ja Isaac parajasti matkal on.

Raamat on kirjutatud vaheldumisi minevikus ja olevikus. Mineviku peatükid avavad Kieri lapsepõlve ja rändurielu ning oleviku peatükid seda, kuidas Elin koos Isaaci abiga Kieri otsib.

Sarnaselt sarja eelmiste osadega oli ka "Park" tempolt pigem aeglane, kuid sellel ei tasu lasta end heidutada - sündmusi ja sisupöördeid on nende kaante vahel üksjagu. Niisamuti on ka kahtlusaluseid päris mitu. Aga seda, millega see raamat tegelikult lõppes, ma täielikult ei aimanudki. Soovitan neile, kellele meeldivad pigem aeglasemalt kulgevad põnevikud.

Suur tänu kirjastusele Helios selle raamatu eest!

Teised Sarah Pearse'i raamatud minu blogis:

"Sanatoorium"

"Kuurort"

Eesti lõunapoolseim linn - Valga

Lõuna-Eestisse satun ma pea igal suvel vähemalt korra. Konkreetselt Valgas olen aga üsna vähe käinud. Sestap otsustasingi lugeda "Minu Valga" raamatut, et sellest linnast pisut rohkem teada saada.

Üht-teist huvitavat ma nende kaante vahelt tõepoolest teada sain, palju kirjutas autor ka Valga ja Valka teemadel, kuid üldises plaanis jäi see raamat võrreldes teiste Minu-sarja omadega lahjaks. Rohkem oli juttu autori tööst ja valla poliitmängudest, kui Valgast endast. 

Suur tänu kirjastusele Petrone Print selle raamatu eest!

Iga lapsevanema õudusunenägu

Rachel ja Chris elavad õnnelikult ning rõõmu paari päevadesse toob ka nende tütar Alexandra. Perepuhkuselt naastes ootab Chrisi aga ees üks raskemaid ülesandeid - tabada kurjategija, kes röövib väikesi tüdrukuid ja jätab igale sündmuspaigale maha ohvri kinga. Samal ajal satub Racheli alluva Sharoni tütar sama kurjategija küüsi.

Alexandra läheb koos teiste naabruskonna lastega Halloweeni õhtul majast majja, et maiustusi koguda ja peale seda mänguväljakul mängida. Mänguväljakult koju minema hakates tabab Rachelit õudus - tema tütar Alexandra on kadunud. Veelgi jubedamaks läheb kogu lugu siis, kui Chris leiab kiige alt Alexandra saapa. Nende tütar on samuti sama kurjategija ohvriks langenud.

Juba raamatu algul tekkis mul mitu mõtet, kes kurjategija olla võiks, aga minu sisetunne ütles, et see lugu siiski nii lihtsalt ja kiirelt ei lahene. Rachelist ja Chrisist oli tohutult kahju, sest seda, mida nemad läbi pidid elama, ei sooviks ka kõige hullemale vaenlasele. Kuid samamoodi tundsin kaasa Kevinile, kelle eluteele saatus selles raamatus päris mitu komistuskivi veeretas. 

Olen lugenud kõiki Moon Valley sarja osi ning viies osa, "Saatuslik hetk" on kahtlemata neist kõige rusuvama sisuga. Sarnaselt eelmiste osadega oli ka seda raamatut ladus lugeda, sündmusi ja keerdkäike oli täpselt parasjagu. Raamatu lõppu ning seda, kes Alexandra kadumise taga oli, ma ära ei arvanudki, kuigi lugedes oli kahtlusaluste nimekiri päris pikk.

Sari tervikuna meeldib ja soovitan lugeda!

Teised Liisi Raametsa raamatud minu blogis:

Moon Valley sari