Tüdrukute mõistatuslikud kadumised

Minevik.

Noor tütarlaps Saskia Morris jääb kadunuks. Tema surnukeha leitakse hiljem kanarbikunõmmelt.

Tänapäev.

Noor tütarlaps Amelie Goldsby jääb kadunuks. Ja peale seda veel üks tüdruk. Meedia saab asjast teada ning see paneb Scarborough' peainspektor Caleb Hale'i pingelisse olukorda, sest süüdlane tuleb kiirelt tabada.

Kate Linville on samuti Scarborough's. Tema vanematekodu on üüriliste poolt rüüstatud ning naine tahab maja peale kordategemist maha müüa. Naine leiab ajutise peatuspaiga Amelie vanemate juures ning leiab end peagi tahes-tahtmata Amelie kadumist uurimas.

Kui raamatu peamine sisu kõrvale jätta, siis meeldis mulle Kate'i areng võrreldes sarja esimese osaga. Ta muutus julgemaks, tuli n-ö "kookonist välja" ning käis isegi paaril kohtingul. Samas meeldis mulle, et autor ei olnud Kate'i tegelaskuju täielikult muutnud, vaid oli jätnud alles ka tema introverdi iseloomujooned. Üks asi, mida ma peaaegu raamatu lõpuni välja mõelda ei suutnud oli see, kes tüdrukute kadumise taga oli ja selle eest kiidan autorit väga! 

Sarnaselt sarja esimese osaga on ka "Otsingus" tegelasi ja sisuliine palju, mis aga lugedes mind ei häirinud, sest autor sidus need üheks, hästi loetavaks tervikuks. Sarja mõlemad osad on ka üsnagi mahukad, kuid sellest ei maksa lasta ennast häirida - mõlemad raamatud on algusest lõpuni põnevad. "Otsingu" lõpp jättis nii Kate'i töö - kui ka eraelus otsad lahtiseks, seega ootan huviga sarja järgmist osa. 

Suur tänu kirjastusele Helios selle raamatu eest!

Teised Charlotte Link'i raamatud minu blogis:

"Petetu"

Lugu meditsiiniõe röövist

Tuleb tunnistada, et lõviosa raamatutest, mida loen, moodustavad inglise, ameerika ja skandinaaviamaade teosed. Seega olin veidi kimpus leidmaks ühe lugemise väljakutse jaoks prantsuse autori raamatut. Küsisin siis soovitusi AI-lt ning seeläbi lugesin selle teema jaoks põnevikku pealkirjaga "Alex", autoriks Pierre Lemaitre.

Ega selle raamatu sisust detaile reetmata palju kirjutada ei saagi, seega kirjutan nii: peategelane on meditsiiniõde Alex, kes röövitakse oma kodu lähedalt tänavalt. Juhtumit hakkab uurima komissar Camille Verhoeven. 

Esimeste peatükkide puhul oli minu jaoks harjumatu, et tegelastevahelist dialoogi oli vähe ning rohkem rõhku oli pööratud tegelaste sisemonoloogidele ja muule kirjeldavale tekstile. Aga mida rohkem lugesin, seda põnevamaks raamat muutus ning aina vähem pöörasin eelnevalt mainitule tähelepanu. Kui, siis andsidki sisemonoloogid ja kirjeldused teosele lisaväärtust ja sain tegelastele teistmoodi kaasa elada.

Ülesehituse poolest oli "Alex" üks huvitavamaid raamatuid, mida lugenud olen. Kui raamatu esimene osa oli nagu "klassikaline" röövimislugu, siis teine ja kolmas osa pöörasid loo korralikult pea peale. Mulle meeldis ka see, et peategelase tausta avati - see pani kogu loole justkui punkti. Soovitan, tegu on tõepoolest põneva raamatuga, kuid  - raamatu tagakaanel olev hoiatus graafiliste vägivallakirjelduste osas peab paika.

Pärandimõistatus jätkub

"Hawthorne'ide pärand" on sarja teine osa, mis läheb edasi sealt, kus "Pärimismängud" lõpes.

Avery teab tänu DNA testile, et ei ole Hawthorne'idega suguluses, mis jätab endiselt õhku küsimuse, miks Tobias Hawthorne oma varanduse võõrale neiule pärandas. Peale põhjalikku uurimist ilmneb, et Avery võib siiski perekonnaga lähemalt seotud olla, kui ta algul arvas. Endiselt on Averyl vaenlasi, kes ei kohku tagasi millegi ees, et tüdrukust lahti saada. Ja endiselt on Averyl sümpaatia nii Jamesoni kui ka Graysoni suhtes.

See raamat tõi sarja esimesest osast paremini esile Avery sõbranna Maxi. Nendevaheline soe ja tugev sõprus andis raamatule tõsiste teemade kõrvalemõnusa sooja varjundi. Kui rääkida Avery tunnetest Tobias Hawthorne'i kahe tütrepoja vastu, siis, olles sarja teise osa lugemise lõpetanud, arvan (ja loodan), et sarja lõpus jääb ta kokku Jamesoniga. Ma ei oskagi seda kuidagi põhjendada, kuid lugedes tundub, et nad sobivad omavahel hästi kokku. 

"Hawthorne'ide pärand" meeldis mulle isegi veidi rohkem kui sarja esimene osa. Selles raamatus oli veelgi rohkem ootamatuid sisupöördeid, mida nautisin ning lugemine läks kiirelt. See sari on üks mu viimase aja paremaid lugemiselamusi. Raamatud on paraja pikkusega, tempokad, sužee on huvitav ja põnev ning sellele vastukaaluks on ka veidi romantikat. Soovitan lugeda!

Teised Jennifer Lynn Barnes'i raamatud minu blogis:

"Pärimismängud"

Mõrva uurimine dokumentaalsarjas

Loo keskmes on Luke Ryderi surm, mis on aastaid lahendamata. Kuid nüüd võetakse juhtum ühes dokumentaalsarjas uuesti luubi alla ning seda hakkab lahendama ekspertide rühm.

See raamat ongi üles ehitatud dokumentaalfilmi kujul - eksperdid arutavad omavahel juhtumit ning seda, kes mida uurimisel avastanud on; lisaks on ka artiklite katkendid ning e-kirjade ja Luke'i omaste sõnumivahetused. Need kõik annavad lugejale vihjekillukesi, et Luke'iga juhtunu tagamaadest rohkem aimu saada ning saada teada, kes mehe surma taga on. Lugeja justkui vaatakski dokumentaalsarja, kuid tegelikult loeb seda raamatulehtedelt. 

Raamat oli ülesehituselt nutikas ning lugesin seda ehk veidi hoolikamaltki kui n-ö "klassikalist" krimiromaani. Mingil hetkel, kui olin raamatu lugemisega jõudnud umbes poole peale tundsin, et tegelasi oli selles raamatus minu maitse jaoks pisut liiga palju. Lugu ise aga pakkus mulle suurt huvi ning kordagi ei tekkinud mõtet lugemine pooleli jätta.

"Mõrv perekonnas" oli huvitav raamat. See oli küll krimiromaan, kuid, nagu juba eelnevalt mainisin, kirja pandud nii nagu oleks tegu dokumentaalsarjaga raamatulehtedel. Seda oli huvitav lugeda ning mida rohkem lõpu poole jõudsin, seda põnevamaks kogu lugu muutus. Ekstra huvitav oli veel ka see, et iga ekspert oli mingil viisil Luke'iga seotud, aga kuidas - seda saad juba ise raamatust lugeda. Mina kindlasti soovitan!

Teised Cara Hunteri romaanid minu blogis:

"Väljapääsu ei ole"

"Ohjeldamatu raev"

"Kogu tõde"

"Elu või surma nimel"