Ohtlik kaaslaseotsing

Sydney on vallaline naine, kes otsib oma elu armastust Cynch'i nimelisest rakendusest. Ta käib kohtamas igat sorti meestega, meeldivate ja ebameeldivatega, kuniks üks ootamatu juhus viib ta kokku ideaalse mehega. Mees on kena, heade kommetega, töötab arstina..Sydney arvab, et on lõpuks leidnud oma unistuste mehe.

Siis aga leiab aset järjekordne mõrv, mis politsei nõutuks teeb. Sarimõrvari ohvriks on taaskord noor naine ning peamiseks kahtlusaluseks mees, kes oma ohvritega enne nende tapmist kohtamas käib. Ja Sydney hakkab kahtlustama - kas tema uus kallim ikka on nii ideaalne kui pealtnäha paistab?

Võrreldes autori eelmiste põnevikega meenutas "Kallima" algus rohkem naistekat kui põnevikku. Sellest hoolimata lugesin ikka edasi ning ei läinudki kaua aega kuniks raamat hoopis teise pöörde võttis. Raamatus vahelduvad peatükid minevikust (läbi Tomi silmade) ning olevikust (läbi Sydney silmade). Põnevust, müsteeriume ja suuri tundeid jagub mõlemasse liini üsna palju. 

Hoolimata aeglasevõitu algusest oli raamatu lõpp väga põnev. Ja autori eelmistele raamatutele omaselt toimus eriti palju põnevat just raamatu viimastes peatükkides. Kellele põnevikud meeldivad - väga soovitan Freida McFaddeni raamatuid lugeda.

Teised Freida McFaddeni romaanid minu blogis:

"Koduabiline"

"Koduabilise saladus"

"Koduabiline jälgib sind"

"Õpetaja"

"Üks teise järel"

Kriminaalne kunstimaailm

Eris. Muust maailmast pea täielikult eraldatud saar, kuhu on mööda kitsast maariba võimalik pääseda ainult 12 tundi päevas. Saarel on ainult üks elanik - Grace. Naine on kunagi saarel elanud kunstniku Vanessa Chapmani testamenditäitja ja sõber. Vanessa on küll surnud, kuid ka peale surma ümbritseb teda saladuseloor, sest naise truudusetu abikaasa kadus aastaid tagasi jäljetult. Nüüd on Vanessa teosed üleval ühes Londoni galeriis. Ühe näitusekülastaja tehtud ootamatu avastus paneb veerema tõelise sündmusteahela ning muudab jäädavalt nii mõnegi inimese elu.

Mulle meeldisid selle romaani juures enim olustikukirjeldused, mida lugedes elasin justkui ise romaanis aset leidvaid sündmusi läbi. Romaan oli küll põnev, kuid selle esimene pool oli minu jaoks pisut liiga veniv ja aeglane. Viimased peatükid seevastu olid nii mitmeski mõttes üllatavad ja põnevust pakkuvad. Romaani alguses oli mul Grace'st kahju, sest tundus, et ta ei leia endale elus kohta ning ta on üksik. Kuid raamatu lõpus tundus ta minu jaoks pigem lihtsalt üsna egoistlik tegelane. 

Seda romaani kirjelab minu jaoks üldiselt kõige paremini sõna "rahulik". Tegevus toimub, kuid ei ole järske sisupöördeid. "Sinine tund" oli ladus,hästi loetav ja tõmbav põnevik, kuid minu hinnangul on autori eelmised romaanid olnud põnevamad.

Suur tänu kirjastusele Helios selle raamatu eest!

Teised Paula Hawkinsi romaanid minu blogis:

"Tuli miilab tuha all"