Eris. Muust maailmast pea täielikult eraldatud saar, kuhu on mööda kitsast maariba võimalik pääseda ainult 12 tundi päevas. Saarel on ainult üks elanik - Grace. Naine on kunagi saarel elanud kunstniku Vanessa Chapmani testamenditäitja ja sõber. Vanessa on küll surnud, kuid ka peale surma ümbritseb teda saladuseloor, sest naise truudusetu abikaasa kadus aastaid tagasi jäljetult. Nüüd on Vanessa teosed üleval ühes Londoni galeriis. Ühe näitusekülastaja tehtud ootamatu avastus paneb veerema tõelise sündmusteahela ning muudab jäädavalt nii mõnegi inimese elu.
Mulle meeldisid selle romaani juures enim olustikukirjeldused, mida lugedes elasin justkui ise romaanis aset leidvaid sündmusi läbi. Romaan oli küll põnev, kuid selle esimene pool oli minu jaoks pisut liiga veniv ja aeglane. Viimased peatükid seevastu olid nii mitmeski mõttes üllatavad ja põnevust pakkuvad. Romaani alguses oli mul Grace'st kahju, sest tundus, et ta ei leia endale elus kohta ning ta on üksik. Kuid raamatu lõpus tundus ta minu jaoks pigem lihtsalt üsna egoistlik tegelane.
Seda romaani kirjelab minu jaoks üldiselt kõige paremini sõna "rahulik". Tegevus toimub, kuid ei ole järske sisupöördeid. "Sinine tund" oli ladus,hästi loetav ja tõmbav põnevik, kuid minu hinnangul on autori eelmised romaanid olnud põnevamad.
Suur tänu kirjastusele Helios selle raamatu eest!
Teised Paula Hawkinsi romaanid minu blogis:
