Koduabiline tegutseb jälle

Raamatus "Koduabiline jälgib sind" saba lugeja taas kaasa elada sarja esimestest osadest tuttavale Milliele.

Aeg on möödunud ning Millie on abielus Enzoga. Neil on kaks toredat last ja imeilus maja - kõik täpselt nii nagu peab olema. Nüüd, kus asjad on Millie jaoks paika loksunud otsustab naine minevikuga lõpparve teha. Ja ta on valmis tegema kõik, mis vaja, et tema minevikus tehtu päevavaglgele ei tuleks.

Millie tutvub naabermajas elava Suzettega. Naise suureks pahameeleks tundub talle, et Suzette hakkab end ajapikku Enzo seltskonnas üha mugavamalt tundma. Põgusalt teeb Millie tutvust ka teise naabri Janicega, kes mulle enam kui veider tundub. Ja õige pea leiab aset üks vägagi kriminaalne sündmus ning Enzo leiab end trellide tagant. 

See raamat kujutas Milliet hoopis teisest küljest, kui sarja eelnevad osad. Nüüd, mil ta on abielus ja kahe lapse ema, oli tema põhiline tähelepanu suunatud perele. Millie tahtis teha omalt poolt kõik, et neil turvaline oleks. Ka Enzost jäi sarja eelnevates osades mulje, et ta tahab Milliega koos olla. Autor aga vihjas selles raamatus tugevalt, et mehel on kõrvalsuhe. Ning et ta varjab Millie eest veel üht-teist. Selgus, et varjabki. Aga see, mida Enzo varjab, ei ole pooltki nii jahmatav kui see, mis juhtus Millie ja Enzo lastega. 

Ma pean tõdema, et nüüd kui ise ema olen, on mul veidi häiriv lugeda, kui lastega mingid ebameeldivad või neid ohustavad juhtumid aset leiavad. Sellest hoolimata oli "Koduabiline jälgib sind" minu jaoks täpselt sama huvitav, kui sarja eelnevad osad. Freida McFaddeni põnevikele omaselt leidsid mitmed huvitavad sisupöörded aset raamatu lõpupoole ja niisugused raamatud mulle meeldivadki. Mulle meeldib, kui oled raamatu lugemisega peaaegu lõpusirgel ning autor kirjutab viimas(t)esse peatükki(desse) selliseid sisupöördeid, mis kogu loo pea peale pööravad. Soovitan lugeda nii "Koduabiline jälgib sind" kui ka teisi Freida McFaddeni romaane!

Teised Freida McFaddeni romaanid minu blogis:

"Kallim"

"Koduabiline"

"Koduabilise saladus"

"Õpetaja"

"Üks teise järel"

Kuidas murrab naine mustrit, mis teda pea terve elu saatnud on?

Lily Bloom on noor tüdruk, kes tuleb perest, kus ta kogeb koduvägivalda. Ta tutvub kõrvalmajas elava kodutu poisi Atlasega ning noorte vahel tekib tugev side kuni päevani, mis poiss ära läheb. 

Aastad mööduvad ning Lily, olles täiskasvanu, on kolinud Bostonisse. Peale oma isa matuseid istub naine ühe kortermaja katusel. Juhuslikult satub sinna neurokirurg Ryle. Mõlemad arvavad, et see jääbki lihtsalt ühekordseks jutuajamiseks. Lily soovib Bostonis oma lillepoe avada ning otse tänavalt astub tema peagi avatavasse poodi sisse Allysa. Ootamatu juhus, mis poes aset leiab, viib Lily taas Ryle'ga kokku. Aga Lily teed ristuvad Bostonis ka tema noospõlve armastuse Atlasega, kellel on naise südames endiselt soe koht. 

Lily'st ja Ryle'st saab paar. Kuid ühe kodus juhtunud õnnetuse tõttu kaotab Ryle enesevalitsuse ning tõukab Lily't. Hetkega on naisel kõik noorpõlves kogetud õudused taas meeles. 

Lily peategelasena mulle meeldis. Noore tüdrukuna kodus kogetu tõttu oli ta kindlameelne ning hakkas Ryle'i siiruses kahtlema kohe pärast esimest tõukamist. Raamat avas ka Ryle' käitumise tagamaid, mis olid tõepoolest õudsed. Leian, et peale selliseid sündmusi peaks inimene oma käitumisega eriti ettevaatlik olema, aga see on kõigest minu arvamus. Lily ja Atlase noorena tekkinud side ei olnud ka aastate möödudes kadunud ning mees tuli talle appi sisuliselt kohe, kui Lily'l vaja oli. 

"Ei iial enam" on üks sellistest raamatutest, mille sisu üle mõtlesin veel pikalt peale seda, kui lugemise lõpetanud olin. Sageli mõtleme, et miks koduvägivalla ohvrid kohe pärast esimest intsidenti ei lahku. See raamat avas veidi selliste otsuste tagamaid. Tõsi, tuleb arvestada, et tegu on siiski ilukirjandusliku teose mitte reaalse eluga. 

See romaan ja eriti selle lõpp jätsid hinge kuidagi sooja tunde. Mul oli hea meel, et Lily'l oli piisavalt julgust ja meelekindlust teha enda tuleviku ja õnne osas õige otsus ning Ryle'st lahutada. Olgugi, et tegu oli tõsisel teemal kirjutatud romaaniga, see siiski meeldis mulle ning soovitan seda lugeda.

Suur tänu kirjastusele Pegasus selle raamatu eest!