Milleni võib viia pealtnäha tavaline podcasti salvestamine?

Lisa Jewell'i raamatutest olen varem lugenud "Tol ööl kui ta kadus" ning "Ja siis oli ta läinud". Mõlemad meeldisid ning otsustasin lugeda ka tema uusimat eesti keeles ilmunud romaani "Miski sellest pole tõsi", millest selles postituses muljetan.

Populaarse podcast'i juhi Alex Summer'i ning tagasihoidliku Josie Fair'i teed ristuvad kohalikus kõrtsais, kus mõlemad naised oma 45. sünnipäeva tähistavad. Paar päeva hiljem kohtuvad naised uuesti, sedapuhku Alex'i laste kooli juures. Josie usub, et tema lugu võiks olla heaks täienduseks Alex'i podcastile ning viimane nõustubki Josie'ga podcasti osa salvestama. Mida rohkem Josie enda lugu jutustab, seda rohkem saab selgeks, et ta varjab süngeid saladusi. Ühel päeval on Josie kadunud, kuid tema tegevuse tagajärjed on kohutavad.

Lisa Jewell'i romaanide puhul meeldib mulle see, et hoolimata loo küllaltki aeglasest tempost poetab ta siin-seal vihjeid, mis lugejat mõtlema panevad. Selle romaani puhul olid vihjed seotud Josie tütardega ning minus tekkis suur huvi teada saada, kas ja mis nendega juhtus. Ei saa salata - ka Josie ise oli parajalt kahtlustäratav ja judinaid tekitav tegelane. 

Ütleksin, et minu arvates oli see raamat "laineline" - oli kohti, mis olid väga huvitavad ning kohti, mis nii huvitavad ei olnud. Kuna loos oli palju pöördeid, siis suures plaanis oli lugu siiski pigem huvitav. Mulle meeldis ning soovitan lugeda, kuid tuleb arvestada, et romaani sisu on küllaltki häiriv.

Minu Herson - unes või ilmsi?

Raamatu "Minu Herson" autor Viktoria külastas koos teise Hersonist pärit kunstnikega  2022. a jaanuaris Tartut ning kahe linna vahel hakati tegema loomealast koostööd. Hersoni-poolseks kontaktiks jäi Viktoria. Kõik muutus 24. veebruaril 2022. Viktoria kirjutas pea iga päev e-maili sellest, kuidas tal läheb ning milline olukord linnas valitseb. Raul Oreškin tõkis need kirjad ning needsamad kirjad ongi "Minu Hersoni" kaante vahel. 

Sellest sõjast on meedias palju räägitud, kuid see raamat andis sõjale hoopis teise vaatenurga, sest lugesin, mida tunneb ja mõtleb inimene, kes ise päriselt sõja keskmes igapäevaeluga toime peab tulema. Siit raamatust saab lugeda ka mitmetest juhtumitest, mis meediasse jõudnud ei olegi. Mõned neist olid nii absurdsed, et vangutasin mitmel korral pead. 

Seda on ehk halb öelda, kuid minu jaoks oli inspireeriv lugeda, kuidas sõda autorit elule teisiti vaatama pani ning julgemaks muutis. Teisalt aga ei kujuta ma ette, kuidas see sõda inimese psüühikale mõjuda võib. Seda ei olegi võimalik tunda, kui ise sõja keskmes olema ei pea.

Viktoria elas okupeeritud Hersoniasseitse kuud. Lugedes oli aru saada, et ta on Ukraina tuleviku pärast mures, aga samas ka lootusrikas, et sõda ühel päeval lõpeb. Seda loodan minagi.

Suur tänu kirjastusele Petrone Print selle raamatu eest!