Kummaline mõrv rongis

Luksuslik Idakespress. Selle rongi Calais' nimelisse vagunisse on kokku juhtunud erinevatest rahvustest, erisuguse sotsiaalse staatuse ning kardinaalselt erinevate iseloomudega inimesed. Üks neist, härra Ratchett on aga veendunud, et keegi vagunis viibijatest tahab teda tappa.

Detektiiv Hercule Poirot on samuti sellele rongisõidule minemas. Tema suureks üllatuseks ja meelehärmiks juhtubki see, mida härra Ratchett kartis. Mees leitakse oma kupeest surnuna. Asi ei olekski ehk nii imelik, aga on üks detail, mis on enam kui kummaline - kupee uks oli seestpoolt lukustatud.

Rongi teekond peatub paariks päevaks tugeva ja tiheda lumesaju tõttu ning Poirot on keerulise väljakutse ees. Ta peab välja selgitama, kes on mõrvar, kuid ta ei tea midagi reisijate, teenindava personali ega ka tapetu taustast. 

Peagi ilmneb, et Ratchett ei olnud sugugi see mees, kellena ta end esitles. Ja mingil põhjusel tundub, et keegi reisijatest tema surma pärast ei kurvastanud. Aga miks? Ning kellel oli põhjust härra Ratchett tappa?

Sel aastal olen erinevates lugemisteemalistes väljakutses osalemiseks lugenud üsna mitu Agatha Christie kriminaalromaani. Olin millegipärast, ei teagi täpselt miks, skeptiline, kui igaüht neist lugema hakkasin, kuid need kõik on olnud täpselt minu maitse. Tegevus toimub ühes kindlas kohas (nn locked room mystery), mistõttu on ka kahtlusaluseid kindel arv. Seda tüüp krimkad panevad mind alati hoogsalt kaasa mõtlema - kes on mõrvar ning mis on tema motiiv? Romaani "Mõrv Idaekspressis" puhul suutis autor nii mõnelgi korral mind valedele jälgedele juhtida. 

Minu hinnangul on tegu üha parima kriminaalromaaniga, mida lugenud olen. See oli hästi kirjutatud ja lugejana sain terve raamatu vältel piisavalt vihjeid kaasa nuputamiseks ning mis kõige tähtsam - lõpp pakkus totaalse üllatusmomendi. 

Teised Agatha Christie romaanid minu blogis:

"Ja ei jäänud teda ka"

"Surm Niilusel"

Kaugele minevikku ulatuvad kriminaalsed juhtumid

Selles postituses tuleb juttu romaanist "Kadunud oaas". Seda raamatut lugesin ühe lugemise väljakutse oktoobrikuu teema jaoks ning ilmselt ilma selle väljakutseta ma seda lugenud ei olekski, kuna ma ei ole kuigi suur sellist tüüpi krimiromaanide fänn, mille tegevus ulatub liiga kaugele ajalukku ning on seotud tänapäeval aset leidvate sündmustega. Seetõttu alustasin selle romaani lugemist suurte eelarvamustega.

2153 eKr.

Kaheksa Egiptuse preestrit viivad kõrbesse ühe kummalise objekti. See leiab aset suure saladuskatte all ning kuu aega hiljem lõikavad nad üksteisel kõri läbi.

1986. a.

Albaaniast tõuseb õhku lennuk, mis kusagil Sahara kõrbe kohal kaduma läheb.

Tänapäev.

Kõrbest leitakse mumifitseerunud laip, selle juures filmirull ning tilluke savist obelisk.

Freya Hannen sõidab Egiptusesse. Tema õde Alex on teinud enesetapu. Naine ei tea eelnevalt mainitud mineviku sündmustest midagi, kuid ometi leiab Freya end olukorrast, kus tal tuleb anda endast kõik, et ellu jääda. Tuleb ilmsiks, et palju aastaid tagasi alguse saanud loos on peidus nii mõndagi jahmatavat.

Selle romaani osas on mul vastastikused tunded. Alexiga seonduv liin huvitas mind väga, eriti peale seda kui tulid ilmsiks asjaolud, mis viitasid tugevalt sellele, et Alexi surma taga oli kellegi kuri käsi. Aga kelle?

Teisest küljest tundus mulle, et autor kirjutas kohati liiga laialivalguvalt ning see segas mind veidi kaasa mõtlemisel. See aga puudutas ainult romaani esimest poolt. Teine pool oli seevastu väga huvitav ning nii mõnigi tegelane näitas oma tegelikku palet. Romaani lõpp üllatas ja oli üpriski ootamatu. Soovitan ajalooliste põnevike huvilistele.

Milleni võib viia pealtnäha tavaline podcasti salvestamine?

Lisa Jewell'i raamatutest olen varem lugenud "Tol ööl kui ta kadus" ning "Ja siis oli ta läinud". Mõlemad meeldisid ning otsustasin lugeda ka tema uusimat eesti keeles ilmunud romaani "Miski sellest pole tõsi", millest selles postituses muljetan.

Populaarse podcast'i juhi Alex Summer'i ning tagasihoidliku Josie Fair'i teed ristuvad kohalikus kõrtsais, kus mõlemad naised oma 45. sünnipäeva tähistavad. Paar päeva hiljem kohtuvad naised uuesti, sedapuhku Alex'i laste kooli juures. Josie usub, et tema lugu võiks olla heaks täienduseks Alex'i podcastile ning viimane nõustubki Josie'ga podcasti osa salvestama. Mida rohkem Josie enda lugu jutustab, seda rohkem saab selgeks, et ta varjab süngeid saladusi. Ühel päeval on Josie kadunud, kuid tema tegevuse tagajärjed on kohutavad.

Lisa Jewell'i romaanide puhul meeldib mulle see, et hoolimata loo küllaltki aeglasest tempost poetab ta siin-seal vihjeid, mis lugejat mõtlema panevad. Selle romaani puhul olid vihjed seotud Josie tütardega ning minus tekkis suur huvi teada saada, kas ja mis nendega juhtus. Ei saa salata - ka Josie ise oli parajalt kahtlustäratav ja judinaid tekitav tegelane. 

Ütleksin, et minu arvates oli see raamat "laineline" - oli kohti, mis olid väga huvitavad ning kohti, mis nii huvitavad ei olnud. Kuna loos oli palju pöördeid, siis suures plaanis oli lugu siiski pigem huvitav. Mulle meeldis ning soovitan lugeda, kuid tuleb arvestada, et romaani sisu on küllaltki häiriv.

Minu Herson - unes või ilmsi?

Raamatu "Minu Herson" autor Viktoria külastas koos teise Hersonist pärit kunstnikega  2022. a jaanuaris Tartut ning kahe linna vahel hakati tegema loomealast koostööd. Hersoni-poolseks kontaktiks jäi Viktoria. Kõik muutus 24. veebruaril 2022. Viktoria kirjutas pea iga päev e-maili sellest, kuidas tal läheb ning milline olukord linnas valitseb. Raul Oreškin tõkis need kirjad ning needsamad kirjad ongi "Minu Hersoni" kaante vahel. 

Sellest sõjast on meedias palju räägitud, kuid see raamat andis sõjale hoopis teise vaatenurga, sest lugesin, mida tunneb ja mõtleb inimene, kes ise päriselt sõja keskmes igapäevaeluga toime peab tulema. Siit raamatust saab lugeda ka mitmetest juhtumitest, mis meediasse jõudnud ei olegi. Mõned neist olid nii absurdsed, et vangutasin mitmel korral pead. 

Seda on ehk halb öelda, kuid minu jaoks oli inspireeriv lugeda, kuidas sõda autorit elule teisiti vaatama pani ning julgemaks muutis. Teisalt aga ei kujuta ma ette, kuidas see sõda inimese psüühikale mõjuda võib. Seda ei olegi võimalik tunda, kui ise sõja keskmes olema ei pea.

Viktoria elas okupeeritud Hersoniasseitse kuud. Lugedes oli aru saada, et ta on Ukraina tuleviku pärast mures, aga samas ka lootusrikas, et sõda ühel päeval lõpeb. Seda loodan minagi.

Suur tänu kirjastusele Petrone Print selle raamatu eest!