Selles postituses tuleb juttu romaanist "Kadunud oaas". Seda raamatut lugesin ühe lugemise väljakutse oktoobrikuu teema jaoks ning ilmselt ilma selle väljakutseta ma seda lugenud ei olekski, kuna ma ei ole kuigi suur sellist tüüpi krimiromaanide fänn, mille tegevus ulatub liiga kaugele ajalukku ning on seotud tänapäeval aset leidvate sündmustega. Seetõttu alustasin selle romaani lugemist suurte eelarvamustega.
2153 eKr.
Kaheksa Egiptuse preestrit viivad kõrbesse ühe kummalise objekti. See leiab aset suure saladuskatte all ning kuu aega hiljem lõikavad nad üksteisel kõri läbi.
1986. a.
Albaaniast tõuseb õhku lennuk, mis kusagil Sahara kõrbe kohal kaduma läheb.
Tänapäev.
Kõrbest leitakse mumifitseerunud laip, selle juures filmirull ning tilluke savist obelisk.
Freya Hannen sõidab Egiptusesse. Tema õde Alex on teinud enesetapu. Naine ei tea eelnevalt mainitud mineviku sündmustest midagi, kuid ometi leiab Freya end olukorrast, kus tal tuleb anda endast kõik, et ellu jääda. Tuleb ilmsiks, et palju aastaid tagasi alguse saanud loos on peidus nii mõndagi jahmatavat.
Selle romaani osas on mul vastastikused tunded. Alexiga seonduv liin huvitas mind väga, eriti peale seda kui tulid ilmsiks asjaolud, mis viitasid tugevalt sellele, et Alexi surma taga oli kellegi kuri käsi. Aga kelle?
Teisest küljest tundus mulle, et autor kirjutas kohati liiga laialivalguvalt ning see segas mind veidi kaasa mõtlemisel. See aga puudutas ainult romaani esimest poolt. Teine pool oli seevastu väga huvitav ning nii mõnigi tegelane näitas oma tegelikku palet. Romaani lõpp üllatas ja oli üpriski ootamatu. Soovitan ajalooliste põnevike huvilistele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar