Miks joonistab viieaastane laps kõhedaid pilte?

Mallory Quinn on noor naine, kes on äsja läbinud võõrutusravi. Oma sponsori Russell'i kaudu saab ta tööosta Ted ja Caroline Maxwelli juures, kus ta ülesandeks on hoolitseda paari viiesastase poja Teddy eest.Teddy on tavaline laps, kellele meeldib mängida, kuid eriliselt andekas on ta joonistamises. Ühel päeval märkab Mallory, et poiss on joonistanud midagi väga kummalist - pildil on mees, kes lohistab enda järel naise elutut keha. 

Raamatu sisu oli huvitav, kuid pean tunnistama, et idee selle kohta, et vaim end läbi lapse joonistades ilmutas, tekitas minus vastakaid tundeid. Ühest küljest oli see uudne ja küllaltki huvitav lähenemine, kuid kuna ma isiklikult vaimudesse ei usu, siis ... ei tundunud see mulle algul üldse usutav. Mulle meeldis aga väga Mallory ja Russell'i vaheline side. Seda oli mõnus lugeda, kuidas Russell ise kogu hingest Mallory'le kaasa elas ja tahtis, et tüdrukul kõik hästi läheks.

Nagu ikka põneviku puhul, siis ootasin huviga romaani lõppu. Tahtsin väga teada, mis saab väikesest Teddyst ning kas Mallory jaoks on sellel lool õnnelik lõpp. Olgugi, et selle romaani lõpp oli minu jaoks siit-sealt üle võlli, oli see siiski üks ootamatumaid lõpplahendusi, mida viimasel ajal lugenud olen. 

Ah jaa - selle romaani puhul on tähtsaks osaks ka pildid, millega romaani sisu edasi antakse. Need on imeilusad! Aga mis seal salata, need tekitavad ka parajalt kõhedust. 

"Piltidesse peidetud" saab minult kindla lugemissoovituse. See on köitev ja põneva sisuga romaan, mis sobib täpselt sügisõhtuseks lugemiseks!

Suur tänu kirjastusele Helios selle raamatu eest!

Kas puhkus saarel aitab eluraskused unustada?

Wighti saar. 

Jodie on töö- ja eraelus aja maha võtnud ning on suundumas just sellele saarele. Ta peatub seal oma venna Bill'i paatmajas, kus talle pakub seltsi Bill'i palgatud koristaja Marilyn. Peagi tutvub Jodie kõrvalasuva paatmaja omaniku Ned'iga. Ned ja Marilyn ärgitavad teda mugavustsoonist välja tulema ja uusi asju proovima ning saare eluga tutvuma.

Esmapilgul tundub, et tegu on justkui "tüüpilise naistekaga", eelkõige avaldub see minu jaoks Jodie ja Ned'i vahelises suhtluses. Kuid peatükk peatüki haaval saab lugeja teada, miks Jodie üleüldse aja maha võttis ning tuli saarele sedavõrd järsku, et ei öelnud sõnagi isegi oma parimale sõbrannale. Ja olgu öeldud, et need põhjused on, vähemalt minu arvates, vägagi arvestatavad. 

Tegelastest oli minu jaoks sümpaatseim Marilyn, kelle puhul meeldis mulle tema positiivne ja elujaatav hoiak, mida ta suutis hoida minevikus läbielatust hoolimata hoida. Lugedes oli tunda, et see mõjus positiivselt ka Jodie'le. 

"Sillerdav meri ja suvetuul" on romaan, mille puhul tunnistan, et näiteks raamatukogus mu käsi selle järele ei haaraks, kuid see jõudis minuni tänu kirjastus Pegasuse vahvatele inimestele ning olen neile väga tänulik. See oli ühteaegu nii mõnus ja kerge lugemine, kuid samas oli sellel ka sügavam sisu, mis pani mind mõtlema. Endalegi üllatuseks meeldis see romaan mulle väga ning soovitan seda lugeda!

Suur tänu kirjastus Pegasusele selle raamatu eest!

Poja kättemaks

Sonny Lofthus - populaarne ja eeskujulik poiss, andekas ja lootustandev maadleja. Ta oli alati öelnud, et tahab käia oma isa jälgedes ja saada politseinikuks. Tema isa aga tegi enesetapu ning jättis endast maha kirja, milles tunnistas end korruptsioonis süüdi. Elul olid ka Sonny jaoks teised plaanid, mis poisi 18 aastaselt pikkadeks aastateks trellide taha saatsid. Seal käisid kaasvangid talle pihtimas ja ühelt kaasvangilt saab Sonny teada jahmatava tõe - tema isa ei sooritanud enesetappu. Ta mõrvati. Ja Sonny tahab nüüd oma isa tapjale kätte maksta.

Raamatus jooksevad paralleelselt kaks liini - mõrvade uurimised ning Sonny lugu peale tema vanglast põgenemist. Terve raamatu vältel toimub Nesbøle omaselt pingeline kassi-hiire mäng. Lugedes saab aina selgemaks, et mõrvad ja Sonny peavad omavahel seotud olema. Kas see ka nii oli, seda saad juba ise raamatust lugeda. 

Lugedes mõtlesin aina sellele, kuidas see romaan lõpeb, sest Nesbø romaanide lõpplahendused on minu jaoks alati olnud kui kirsid tordil. Aga pean tunnistama, et seekord jäi see minu jaoks veidi ... lahjaks, eriti just Sonny osas. Jah, tema jaoks lõppesid asjad küll positiivselt, mis otsad ilusti kokku tõmbas, kuid mina ootasin veidi keerukamat lõppu. 

Aga Jo Nesbø (ja ka muidu kriminaalromaanide austajatel) soovitan seda lugeda - algus võib küll olla veidi veniv, aga mida rohkem loed, seda rohkem saad aru, kuidas autor selle romaani tegevusliinid omavahel seob ja seda huvitavamaks ning kaasahaaravamaks läheb ka romaan.

Suur tänu kirjastusele Varrak selle raamatu eest!

Teised Jo Nesbø raamatud minu blogis:

"Nuga"

"Vereteemandid"

Introverdina ekstravertide keskel

Minu eelarvamus Lõuna-Aafrika Vabariigist oli, et see on ohtlik ja ebaturvaline ning turistina ma sinna ei kipu. Seega oli "Minu Lõuna-Aafrika Vabariik" hea viis Aafrikaga veidi lähemalt tutvust teha.

Raamatu autor Gertrud Talvik lubas endale, et 20. eluaastaks on ta külastanud kõiki maailma kontinente. Elu läks edasi ja lubadus ununes. Ühel hetkel tuli aga arusaam, et Aafrika on viimane külastamata paik. Mõeldud-tehtud ning õpingud Kaplinna ülikoolis võisid alata. Suure osa raamatu sisust moodustavadki autori seiklused ülikoolis ning suhtlus sealsete üliõpilaste ja õppejõududega. Oli ka omamoodi huvitav lugeda, mida ja mil viisil Gertrud õppis, sest see sisaldas lisaks teoreetilisele poolele ka suurel hulgal erinevaid katseid laboris. Ma ise õppisin ülikoolis pigem neid aineid, mille puhul tuli sisuliselt ainult loengus käia, kodutööd teha ning eksam või arvestus sooritada. See oli täielik vastand minu ülikooliaastatele, mistõttu lugesin selle kohta suure huviga. 

Minu abikaasa on seoses tööga üsna palju reisinud ning läbi tema juttude tean, et mõnedes Euroopa riikides luuakse töökohti (küll kunstlikult, kuid neid kohti on siiski just nende töötajate endi jaoks vaja) juurde - alates inimestest, kes avavad uksi kuni inimesteni, kes sinu eest hotellides liftinuppe vajutavad. Raamatu autor kirjeldas, kuidas Lõuna-Aafrika Vabariigis tanklasse sõites autoakna avas ning tanklas siis inimene tema eest paagi täis tankis. See oli põnev äratundmishetk. 

Üks huvitav nähtus, mida autor kirjeldas on fynbos. Taimestik, mille elutähtsaks osaks on tuli. Jah, nii veidralt kui see ka ei kõla. Sealsed taimed armastavad tuld ning on harjunud, et iga paarikümne aasta tagant sealne maastik põleb, mille tagajärjel taimed tuhastuvad ning väetavad sealse mulla ning pannakse alus uute taimede levikule.ma ei olnud varem kuulnud maastikust, mille elutsükli üheks kindlaks osaks on põlemine.

"Minu Lõuna-Aafrika Vabariik" oli põnev ja silmiavav raamat riigi kohta, millest ma varem (peale Nelson Mandela) eriti midagi ei teadnud. 

Suur tänu kirjastusele Petrone Print selle raamatu eest!