Tänavakunsti teine külg

Siinse blogi sisu põhjal võib mind pidada suureks krimi- ja põnevusromaanide sõbraks. Seda ma ka olen. Kuid aeg-ajalt soovin lugeda midagi lihtsamat, mis mõtetel puhata aitaks. Sel puhul aitavad mind hädast välja erinevad noorteromaanid. Ühest sellisest käesolevas postituses kirjutangi.

Romaani "Südame õige kuju" peategelane on Beatrix Adams. Tüdruk, kelle jaoks anatoomia kujutamine läbi kunsti oli ainuke variant tulevikuks. Et saada edasiõppimiseks stipendiumi on tal vaja joonistada lahatud surnukeha, see aga eeldab ligipääsu mõnele surnukehale. Proovides ühel õhtul anatoomialaboratooriumi juhatajale oma seniseid töid näidata jääb ta viimasest trammist maha ning on sunnitud ootama ööbussi. 

Saatuse tahtel satub temaga ühe bussi peale Jack. Poiss, kes on ühtaegu kena ja sarmikas, kuid samas linna tagaotsituim tänavakunstnik. 

Üle pika aja sattus mulle lugemiseks noorteromaan ning mul on hea meel, et see oli "Südame õige kuju". Mulle meeldis, et autor ei olnud kirjutanud järjekordset lihtsat tüdruk-armub-poissi noortekat, vaid sellesse oli põimitud ka raskemaid teemasid alates vanemate lahutusest ning lõpetades vaimuhaigustega. 

Pean tunnistama, et selles oli üksjagu noortekatele omaseid klišeesid nagu näiteks meeletult sarmikas ja ohtlik poiss, kellesse peategelane ülepeakaela ära armub. Samas aga oli Beatrixi ja Jacki vahelises suhtes teatavat täiskasvanulikkust, mis tuli eriti hästi ilmsiks neil kordadel, kui Beatrix sai rohkem teada poisi perekonnast ning traagilistest sündmustest, mis selle perega juhtunud olid. 

Samuti üllatas mind selle romaani lõpp. Tavaliselt noorteromaane lugedes kujutad ikka ette, kuidas peategelase jaoks läheb kõik lõpuks täielikult nii nagu vaja. Jah, ka selle romaanis oli see nii, kuid lõpp ei ole nii täiuslik, kui võiks arvata. Jah, Beatrix ja Jack jäävad kokku, kuid tüdrukul tuleb teatavas mõttes leppida ka kaotusvaluga.

Kahtlemata pani see romaan mind tänavakunsti teistusuguse pilguga vaatama. Muidugi - leidub igasuguseid inimesi kes seda teevad ning mõni ilmselt teebki seda ilma igasuguse mõtte ja sisuta. Teisalt aga on kindlasti ka selliseid tänavakunstnikke, kes teevad kunsti, mis kannab endaga kaasas sügavat mõtet, millest taustalugu teadmata ei pruugigi aru saada.

Mulle see romaan meeldis ning sain väga positiivse elamuse ning plaanin kindlasti veel Jenn Bennett'i romaane lugeda. Soovitan, kui Sulle meeldivad tavapärasest sügavama sisuga noorteromaanid.

Suur tänu Heli Kirjastusele selle raamatu eest!

Matuseäri tumedam pool

Koolifotograaf Ilka isa pidas Taanis matusebürood ning harrastas kirglikult hasartmängu - traavivõistlustel panustamist. Ühe panustamisega õnnestus tal võita suur summa raha, seejärel mees kadus, Ilka teadis vaid seda, et ta reisis USA-sse. Ühel päeval saab Ilka teada, et isa on surnud ning ta on testamenti kirjutanud ka Ilka nime. Ilkal ei jää üle muud, kui ise USA-sse sõita. 

USA-s saab Ilka teada, et isa oli uuesti abiellunud ning temast jäid maha abikaasa ja kaks tütart. Oma suureks üllatuseks saab Ilka teada, et isa pärandas talle testamendiga matusebüroo. Niisiis peabki ta hakkama koos abiliste Artie ja Eileeniga esimest korda elus matuseid korraldama. Nii isa kui ka matusebüroo kohta kerkivad pinnale nii mõnedki saladused. Rääkimata isa sealsest perest, kes käitub enam kui kummaliselt. 

"Surnumatja tütar" tekitas minus vastakaid tundeid. Ühest küljest tundus sisu põnev, teisest küljest aga oli see lugu minu jaoks kohati liiga aeglane. Üks suur plusspunkt läheb raamatule selle eest, et seal kirjeldatakse veidi, kuidas matusebüroo töötab. See on valdkond, millest mul eelnevad teadmised täiesti puuduvad ning ilmselt ei ole romaan hea koht, millest sellise töö sisulist poolt õppida, kuid see siiski annab esmase pildi. 

Kuna Artie ja Ilka töötavad külg-külje kõrval, siis lootsin salamisi, et ehk tärkavad nende vahel ka soojemad tunded. Seda küll otseselt ei juhtunud, kuid tegu on krimitriloogia esimese osaga ning hoian pöidlaid pihus, et see järgnevates osades juhtuks. 

See romaan oli mõnus lugeda, kuid sisu ei olnud nii põnev, et oleksin kõigest väest tahtnud teada, mis romaani lõpus juhtub. Soovitan lugeda, kui Sulle meeldivad pigem aeglaselt kulgevad romaanid.

Suur tänu kirjastusele Pegasus selle raamatu eest!

Tõde või tegu? Bayview' moodi

Romaanis "Üks meist valetab" tehti avalikuks nelja Bayview' keskkooli õpilase, Bronwyn'i, Addy, Nate'i ja Cooperi räpased saladused. Seda tegi Simon, kes oli skandaalse kuulujuturakenduse looja. 

Romaanis "Üks meist on järgmine" on neist sündmustest möödunud poolteist aastat. Paljud õpilased on tahtnud Simoni asemele astuda ning samalaadseid rakendusi teha, kuid keegi ei ole selles olnud nii edukas, kui oli Simon. Seda hetkeni, mil keskkooli õpilaste telefonidesse saabub salapärane sõnum Tundmatult, kes tahab nendega mängida Tõde või tegu. Kui valid tõe, tulevad ilmsiks kõige varjatumad saladused. Kui valid teo võivad sel olla surmavad tagajärjed. Niisiis - kas tõde või tegu?

Romaani keskmes on Maeve, Knox ja Phoebe. Maeve on Bronwyn'i noorem õde ja Knox'i endine tüdruksõber. Phoebe on katkisest perekonnast pärit tüdruk. Tema isa on surnud ning tema ema, õde Emma ja vend Owen püüavad eluga toime tulla nii hästi, kui suudavad. Knox töötab vabatahtlikult organisatsiooni Kuni Tõestatud juures.

Karen M. McManuse sulest olengi varasemalt lugenud ainult romaani "Üks meist valetab". Pean ütlema, et autor ei ole latti alla lasknud. Romaani "Üks meist on järgmine" näol on taas tegu väga põneva ja kaasahaarava noorteromaaniga. Mulle meeldis ka see, et romaani tegelased ei olnud tüüpilised noorteromaani tegelased, vaid autor kujutas neid täiskasvanud isiksustena. Romantilise poole pealt lisavad loosse noodi Maeve'i ja kohaliku kohviku omaniku poja Luisi tärkav armastus ning Bronwyn'i ja Nate pikka aega kestnud kokku-lahku suhe. Südantsoojendav oli lugeda, et mõlema jaoks lõppes kõik õnnelikult :) 

Minu jaoks oli vast kõige keerulisem Phoebe'i elu peale seda, kui Tundmatu teeb avalikuks ühe tema suure saladuse. See rikub ära tema suhte Emmaga, kuid neil oleks just vaja kokku hoida, et ilma isata hakkama saada. 

Mulle meeldis väga "Üks meist valetab", seega olin väga elevil, kui sain teada, et sellele on ilmunud ka järg. Vahel juhtub, et järjed on sisult nõrgemad, kui esimesed osad, kuid nende kahe romaani kohta seda küll väita ei saa. Nii esimene kui ka teine osa olid mõlemad ühtviisi põnevad. Kiidan väga "Üks meist on järgmine" lõppu, sest see oli midagi sellist, mida ma ette näha ei osanud. Boonuseks veel see, et põnevus säilis kuni romaani viimaste lauseteni

Soovitan neile, kellele meeldivad üle keskmise põnevad noorteromaanid, aga kindlasti tuleks lugemist alustada esimesest osast "Üks meist valetab", sest nii on võimalik romaani "Üks meist on järgmine" sisust paremini aru saada.

Õpilase ja õpetaja ebatavalisest suhtest

Põhikoolis tuli ühe erakooli esindaja Vanessale ja tema klassikaaslastele tutvustama erakooli Browick. Vanessa satub koolist vaimustusse ning veenab vanemaid, et nad lubaksid tal sinna õppima asuda. Nagu kooliaasta algul ikka toimub aktus ja peetakse kõnesid. Aktusel märkab Vanessa esimest korda Jacob Strane'i, kellest saab tema kirjanduse õpetaja. 

Õppetöövälise tegevusena otsustab Vanessa astuda loovkirjutajate klubisse, mida juhendab samuti Strane. Sestpeale muutub nende suhtlus tihedamaks ja isiklikumaks. Mees teeb Vanessale komplimente ja flirdib tüdrukuga. Vanessa on küll rohkem täiskasvanulik, kui tema eakaaslased, kuid minu arvates ei suuda ta Strane'i siiski lõpuni mõista. 

Täiskasvanuna töötab Vanessa ühes hotellis ning käib teraapias. Ahistamissüüdistuste laines jõuab kätte Strane'i kord. Üks tema õpilastest, Taylor, süüdistab meest seksuaalses väärkohtlemises. Taylor otsib kontakti ka Vanessaga. Isegi täiskasvanuna tunneb Vanessa Strane'i pärast siiralt muret, kuid paratamatult tekivad temas kahtlused. Kas tema suhe Strane'ga oli ikka selline nagu ta teismeeas arvas seda olevat? Või oli ka temaga juhtunu midagi hoopis tõsisemat? 

Uhh.. selle raamatu kirjeldamiseks jääb mul isegi sõnu puudu. Autor on teinud head tööd ning oli keeruline lõpuni mõista, kas Strane oli süüdi, kuna tal tekkisid õpilase vastu tunded? Teisalt aga - kas Strane'i tunded olid ehtsad? Tundus, et olid, kuid samas käitus ta vahel nii nagu armastav mees käituma ei peaks. Samas tuleb seda lugu vaadata ka Vanessa poolelt. Kas ta püüdis mehe salakavalalt oma võrku? Või olid tema tunded tõepoolest nii siirad nagu on aimata neist peatükkidest, mis räägivad tema täiskasvanueast?

"Minu sünge Vanessa" on väga realistlik ning lugedes tekkis kohati ebameeldiv tunne. See oli sisu poolest  kahtlemata üks raskemaid raamatuid, mida lugenud olen. Mind paelus selle loo ülesehitus - oli huvitav lugeda, kuidas noor naine oma teismeeale tagasi vaatab ning seda analüüsib. Soovitan neile, keda ei häiri selle raamatu teema - õpilase ja õpetaja vaheline suhe - ning keda ei häiri raamatute puhul hirmutavalt realistlik sisu.

Suur tänu kirjastusele Helios selle raamatu eest!

Veri on paksem kui vesi

Raamatu keskmes on õed Ayoola ja Korede. Ühel õhtul, vahetult enne seda kui Korede õhtusööki sööma hakkas, sai ta telefonikõne Ayoolalt. Ta juba teadis, mida teha, sest selline kõne õelt ei tulnud teps mitte esimest korda. Korede töötab haiglas õena ning on salaja armunud oma kolleegi. Kuna Korede tunneb end üksikuna, meeldib talle käia rääkimas ühe koomapatsiendiga. Ta räägib mehele kõige salajasemaid asju, sealhulgas ka oma õe tegudest ja enda osast neis. 

Ayoola satub ühel päeval Korede töö juurde ning otse loomulikult märkab ta seal Korede kolleegi. Jep, seda kolleegi, kellesse Korede ise salamisi armunud on. Siis hakkab Koredel kolleegi pärast hirm. Ja siis ärkab üles patsient, kellele Korede on rääkinud kõige salajasemaid asju...

Nagu vahel kipub õdede vahel hõõrumine olema, nii oli see ka Korede ja Ayoola vahel. Korede on alati Ayoolat endast ilusamaks pidanud. Õde on saanud praktiliselt kõik tänu oma välimusele, samal ajal on Korede pidanud väga palju vaeva nägema. Mina isiklikult oleksin tahtnud Koredega kohati rääkida, sest minu arvates oli ta liialt Ayoola mõju all. Nii kui õde helistas, et on jamasse sattunud asus ta koheselt Ayoolat aitama. Mitte ükski kord ei öelnud ta õele, et tegelegu too nüüd ise oma probleemidega. Ühest küljest on see muidugi arusaadav, et Korede hoolib oma õest ning tahab teda jamadest säästa, teisest küljest aga puudus Ayoolal igasugune vastutustunne oma tegude ees. 

"Minu õde, sarimõrvar" oli minu selle aasta esimene läbi loetud raamat ning ühtlasi esimene Aafrika kirjaniku romaan, mida lugenud olen. See oli omamoodi huvitav kogemus, sest lugedes võis aafrikalikku kõnemaneeri läbi raamatulehtede lausa tunda. Lisaks oli raamatu lõppu lisatud joruba keele väljendite seletav sõnastik, mis andis tõlkijale võimaluse jätta teatud väljendid teksti sisse ning nende tähenduse saab lugeja raamatu lõpust teada. Arvan, et ka see aitas kaasa sellele, et sain lugedes otseselt aru, et tegemist on aafrika autori romaaniga. 

Kokkuvõtteks ütlen, et "Minu õde, sarimõrvar" oli omamoodi lugemine, mõnusalt põnev, aga samas ka mõnusalt lihtne lugemine. Soovitan!

Kui minevik jälitab...

Aasta 1974. Valö saar. Lihavõttepühad. Üks perekond on katnud uhke õhtusöögilaua. Kuid kõik, peale pere noorima liikme, aastase Ebba on kadunud. 

Tänapäev. Ebba koos abikaasa Mårteniga on ära ostnud naise lapsepõlvekodu. Samas majas pidas Ebba karm isa kunagi internaatkooli. Seda remontides ja üles ehitades loodavad nad poja kaotusvalu leevendada. Nad ei ole töödega just väga kaugele jõudnud, kui ühel ööl nende maja süüdatakse. Jõudes remottöödega põranda vahetamiseni avastavad nad vana põrandat üles võttes selle alt palju kuivanud verd. 

Juhtumit uurides saab peagi selgeks, et juhtum aastast 1974 ning tänapäeval Ebba ja Mårteni majas aset leidvad sündmused on omvahel tugevalt seotud.Lisaks politseile tegeleb juhtumi uurimisega ka Erica, kes on kohalikuna aastatetagusest juhtumist kuulnud ning plaanib selle alusel romaani kirjutada.   

"Inglitegija" on Erica Falcki ja Patrik Hedströmi lugudesarja kaheksas osa. Nii nagu mõneski teises Erica ja Patricku raamatusarja osas nii ka "Inglitegijas" vahelduvad peatükid mineviku ja oleviku vahel. Alguses oli neid keeruline omavahel siduda, kuid mida rohkem lugeda, seda selgemaks seos sündmuste vahel saab. Lisaks on ka peatükid, mis keerlevad kunagise internaatkooli õpilaste ümber. Ning jah, loo lahendus on tugevalt nende kunagiste õpilastega seotud, kuid kuidas, selle jätan siinkohal Sulle avastada. 

Läckbergile omaselt on ka selles romaanis keskendutud nii tegelaste eraelule kui ka juhtumi uurimisele. Juhtum muutub eriti isiklikuks Göstale, sest just tema oli see, kes 1974. aastal sündmuspaigale kutsuti ning tema ja ta abikaasa hoolitsesid mõnda aega väikese Ebba eest kuni ta lastekodusse läks. Väga kahju oli mul Martinist, kes isikliku elu murede tõttu juhtumi uurimisest eemale peab jääma. Erica õde Anna saab samuti tuule tiibadesse aidates Ebbat ja Mårtenit maja sisekujundusega. 

Mis mulle selle sarja romaanide juures väga meeldib, on see, et tegelased on kuidagi...inimlikud. Neil on kõigil omad mured ja rõõmud ning nendega on lihtne suhestuda. Minu jaoks on loos alati ekstra põnev see, kui mineviku ja oleviku sündmused oma vahel põimuvad, sest see paneb mind alati veelgi rohkem kaasa mõtlema. 

Minu poolt saab Erica ja Patriku sari igatahes suure-suure lugemissoovituse, olen selle suur fänn :)

Suur tänu kirjastusele Pegasus selle raamatu eest!

Mis peitub ilusa fassaadi taga?

Raamatu "Tüdruk naabermajast" tegevus toimub väikeses linnas nimega Ashdon. Sealses eramute piirkonnas elab täiuslik pereema ja abikaasa Jane Goodwin koos oma mehe Jacki ning laste Harry, Finni ja Sophie'ga. Naine on näinud palju vaeva, et endale luksuslik ja kadestamistväärt elu üles ehitada. Nad mõlemad Jackiga on palju vaeva näinud. Nende naabermajas elab Rachel, koos oma uue abikaasa Iani ning tütre Clare'ga. Racheli esimene abikaasa on raske haiguse tagajärjel surnud.

Ühel õhtul saavad linnakese elanikud kohutava uudise osaliseks - Sorrow's Meadow'lt leitakse ühe noore tüdruku Clare'i surnukeha. Kõik linnaelanikud, kaasa arvatud Jane on uudisest rabatud ning tunnevad end ohustatuna. Mis siis, kui mõrtsukas endiselt linnakeses ringi liikumas on? Nende õnneks peab politsei kiiresti kinni Nathani, mehe, kes on oma töökohast koolis lahti lastud ning kellest kauge kaarega mööda minnakse. Peagi aga selgub, et politseil ei ole Nathani vastu vettpidavaid tõendeid ning nad on sunnitud mehe vabaks laskma. Asja edasi uurides leiavad nad Clare'i mobiili tema kasuisa Iani asjade seast. Ianil on põhjust Clare'i tapmiseks küll, kuid kas mees ikkagi on selle taga?

Mulle meeldib lugeda põnevikke, kuid eriti meeldivad mulle sellised, kus pööratakse suurt rõhku just sellele, kuidas traagilised sündmused tavalisi inimesi puudutavad. Selles romaanis saab seda lugeda just neist peatükkidest, mis on kirjutatud Jane'i silme läbi. Olgugi, et ta tundus algusest saati selline tegelane, kes suhtus juhtunusse kuidagi ... tundetult, andsid tema silme läbi kirjutatud peatükid hästi edasi seda, mida tema sõbrannad tundsid ja arvasid. 

Raamat on kirjutatud kolme inimese - Clare'i, Jane'i ja politseiniku Madeline Shaw silme läbi. Peatükk peatüki haaval saab lugeja teada, mis juhtus tol saatuslikul päeval, kui Clare tapeti. See romaan oli taaskord üks haaravamaid, mis mulle lugemiseks kätte juhtunud on. Olles lugemisega umbes raamatu keskel aimasin, mida selle lõpp endast kujutada võib. Kuid see, milline selle lõpp tegelikult oli üllatas mind väga. See oli autori poolt tõepoolest päris kaval käik, kuid nagu öeldud, siis veidi, hästi natukene aimasin midagi säärast ette. Aga see ei pisenda elamust, mida selle raamatu lugemine mulle andis. See on kirjutatud väga haaravalt, iga peatükk lõpeb just täpselt selliselt, et kohe tahad edasi lugeda ja teada saada, kuidas kogu see lugu lõpeb. 

"Tüdruk naabermajast" on esimene romaan, mida Phoebe Morganilt lugesin ning see jättis mulle väga positiivse esmamulje. Ta on kindlasti üks neid autoreid, kelle tegemistel-kirjutamistel silma peal hoian ning tema romaane loeksin meeleldi ka tulevikus.

Soovitan lugeda, kui otsid tavapärasest veidi nutikamat põnevikku.