Salapärane krimilugu põhjapoolusel

Seekordses postituses tuleb juttu süngest loost, mis leiab aset põhjapoolusel. Lugu algab tormiliselt - Hiinast pärit mees jookseb elu eest, olles ise peaaegu alasti. Lõpetades oma elu jääkaru lõugade, mitte tagaajaja käe läbi, teeb ta lasu raketipüstolist.

Lasku näeb Anna Aune, endine eriüksuslane, kes on soovinud end muust maailmast ja teistest inimestest ära lõigata ning mis oleks selleks parim koht kui mitte põhjapoolus? Ta on abiks teadlasel Daniel Zakariassenil ning nende ülesandeks on dokumenteerida kliimamuutustest tekkinud looduskahjustusi. 

Peagi saab neile selgeks, et lask on tulnud hiinlaste baasi lähedalt ning nad otsustavad asja uurima minna. Oma suureks õuduseks leiavad nad eest teadlased, kes on jalapealt külmunud ja jääga kaetud. Tasapisi hakkab neis tekkima üha suurenev hirm, sest selgub, et Hiina teadlased ei surnud loomulikku surma. Nad mõrvati. Ja neil ei ole aimugi, kus mõrvar olla võib ning kas ta ka neid varitseb. Algab pingeline peitusemäng keset valgeid lumeväljasid.

See on kahtlemata täiesti teistsugune põnevik võrreldes nendega, mida siiani lugenud olen. Esiteks on juba sündmuspaik täiesti teistsugune - külm põhjapoolus ning tsivilisatsioonist väga kaugel asetsevad uurimisbaasid. Mulle on alati raamatute puhul meeldinud see, kui autor on näinud vaeva ning kirjeldanud sündmuste tegevuspaiku väga detailselt - mul aitab see mõtted käima saada ning lugedes hoogsalt kaasa mõelda. Ka "Jää" puhul läheb selles osas autorile suur kiitus. Selle raamatu puhul moodustavad Anna ja Danieli tegutsemine ja põhjapooluse looduskirjeldused tõeliselt nauditava sümbioosi. 

Mis mulle "Jää" puhul eriti ei meeldinud, olid Anna rohked sõjamälestused, mis lõikasid kaootiliselt põhiloosse sisse, mistõttu oli mõne koha pealt natuke keeruline kaasa mõelda ja proovida mõrvari isikut kindlaks teha. 

Kokkuvõtteks - tegu oli täitsa mõnusa, kargelt talvise õhustikuga põnevikuga. Selle kaanel seisab täiesti õigustatult sõna "klaustrofoobiline", sest Anna ja Daniel olid justkui lõksus ning kohati mõtlesin, kas nad sealt üldse eluga pääsevad?
Soovitan, kui Sulle meeldivad pingelise sisuga põnevikud ning kui Sind ei häiri ka veidike õõvastavamad detailid.


Suur tänu kirjastusele Helios selle raamatu eest!

Miks ei ole hea lähedaste eest tõde varjata?

Minevik. Lorna Miller on vähist paranenud noor tüdruk, kes on bändi Crimson suur fänn ning salaja armunud bändi solisti Michaelisse. Peale üht kontserti täitubki tema suur unistus ning Michael kutsub teda bändi tuuribussi aega veetma. Järgmisel hommikul, olles endiselt Michaelist võlutud, läheb Lorna koju. Oma suureks üllatuseks avastab Lorna ühel hetkel oma kodu ukse tagant Michaeli, kes tüdrukut endaga koos tuurile kaasa kutsub. Loomulikult on Lorna nõus temaga kaasa minema. 

Tänapäev. Lorna elab koos oma elukaaslase Nicki, tema tütre Darcy ning enda tütre Liberty'ga õnnelikku kärgpere elu. Oma mineviku tõttu on Lorna enda kodu kindlustanud nii hästi, kui vähegi võimalik - nende kodu on igat võimalikku moodi turvatud, isiklikke dokumente hoiab ta seifis ning oma tütrel Liberty'l hoiab ta väga hoolikalt silma peal, minnes vahest isegi ekstreemsusteni välja. Lorna on püüdnud Liberty't mineviku eest hoida, varjates eriti hoolikalt seda, kes on tüdruku isa. Ühel hommikul ärgates läheb täide Lorna jaoks halvim stsenaarium - Liberty tuba on tühi. Ja Lorna teab täpselt, kuhu ja miks Liberty läks - oma bioloogilist isa otsima.

Minus tekitas õõvastavat tunnet see, kui naiivne Lorna noorena oli. Ta uskus pimesi Michaeli sõnu, kui too ladus talle ette rea põhjuseid, miks ta ei saa lahutada oma abikaasast Diane'st ning hakata Lornaga ametlikult, sh ka meedia ees koos elama. Mida rohkem tüdruk Michaeliga koos oli, seda sügavamale mehe lummusesse ta langes. Minu, kui täiskasvanu jaoks oli selle suhte juures mitmeid ohumärke. Näiteks see, et ta keelas Lornal suhelda tüdruku õe Dee'ga ning sisuliselt hoidis teda jõuga enda juures kinni. Lorna, olles ise noor ja elukogemusteta tüdruk ei saanud sellest aru. Aga eks me kõik ole kunagi noored ja kogenematud olnud. Loo lõpus oli jubedaid, võiks lausa öelda, et isegi vastikuid juhtumisi veel, kuid neid siin postituses lahti kirjutama ei hakka (spoiler alert ;) )

Minu jaoks oli hästi natuke ebausutav see, millise detailsusega Liberty oma isaga kohtumist ja talle mineviku eest kätte maksmist planeeris. Muidugi on olemas teismelisi, kes suudavadki oma tegusid põhjalikult analüüsida ja mitu käiku ette mõelda, kuid, vaadates tagasi enda teismeliseeale, siis arvan, et see on pigem haruldane :D

Kokkuvõtteks ütlen, et "Mitte minu tütar" oli ebatavalisest teismelisest peategelasest hoolimata põnev ja haarav romaan. Tempo oli küllaltki kiire ning mineviku ja oleviku vahel vahelduvad peatükid jutustavad loo, mille peamine mõte võiks ehk olla see, et tõde tuleb alati välja. Ükskõik, kui hoolikalt seda ka varjata.

Suur tänu kirjastusele Pegasus selle raamatu eest!

Lugu noorte tüdrukute salapärastest kadumistest...

Lõpetasin äsja Cara Hunteri inspektor Fawley juhtumite sarja neljanda raamatu "Ohjeldamatu raev". See oli täpselt niivõrd hea lugemine, kui ma arvasin! Aga nüüd kõigest järgemööda.

Alati stiilne noor tütarlaps Faith leitakse ühel õhtul sihitult ekslemas. Tema riided on porised, üks king katki ning samuti on tema randmetel sidumisjäljed. Faith'i õnneks näeb teda tee ääres üks taksojuht, kes otsustab politseile teatada. Faith ei soovi juhtunust politseile detailselt rääkida ega seda, et politsei üldse temaga juhtunut edasi uuriks. Kuid Adam Fawley tiim otsustab lugu siiski edasi uurida. 

Loo keskmes on ka teine noor tütarlaps - Sasha koos sõprade Patsie, Isabeli ja Leah'ga. Sasha saab kõige paremini läbi Patsiega, nad on olnud parimad sõbrannad juba lapsepõlvest. Neljakesi moodustavad tüdrukud nn "populaarsete tüdrukute" seltskonna, kuhu nende koolikaaslased samuti kuuluda tahaksid. 

Ühel õhtul veedavad tüdrukud neljakesi lõbusalt aega ning Sasha läheb Patsie juurde ööbima. Järgmisel hommikul ootab ema tüdrukut koju, kuid Sasha ei tule. Tema ema tunneb üha kasvavat hirmu, mis suureneb veelgi, kui ta saab teada, et Sasha ei olnudki eelmisel ööl Patsie juures. Sasha ema otsustab tütre kadumisest politseile teada anda. Tuleb välja, et Sasha on väga sarnane Faith'iga ja see asjaolu paneb inspekor Fawley meeskonda juhtunut tõsiselt uurima.

Juhtumit uurides saab politseinikele üha selgemaks, et toimepandud kuriteod on väga sarnased ühe kurjategija, Gavin Parrise poolt aastaid tagasi toimepandud kuritegudega. Kuid mees kannab vanglas eluaegset karistust, mistõttu ei ole kuidagi loogiline, et ta oleks saanud uusi kuritegusid toime panna. Kas tegutsemas on keegi, kes tema tegusid matkib?

"Ohjeldamatu raev" oli taaskord mõnus, põnev ja köitev romaan Cara Hunter'i sulest. Selles oli palju ootamatuid pöördeid. Lugedes püüan alati ka ise kaasa mõelda ja süüdlast leida, kuid pean tunnistama, et Cara Hunter'i romaanide puhul ei ole see mul õnnestunud. Ja minu jaoks on see väga hea krimiromaani tunnus. 

Üks asi, mis mulle selle sarja raamatute puhul eriti meeldib on see, et läbi raamatute saab lisaks juhtumite uurimisele elada kaasa ka politseinike eraeludele. Neljandas osas on rohkem keskendutud Adamile, kes sarja kolmanda osa lõpus sai rõõmsa uudise - ta saab isaks. Lisaks tuleb loo edenedes välja, et tema meeskonna hetkel uurimisel olev juhtum on lähedalt seotud Adami naise, Alexiga. Seetõttu peab mees ise uurimisest kõrvale jääma, kuid on aru saada, et see on tema jaoks raske.

Nii nagu selle sarja eelmised osad on ka "Ohjeldamatu raev" üles ehitatud vahelduvate osadena - politseiuurimine, transkribeeritud vestlused tunnistajate ja ülekuulatavatega ning internetiartiklid koos anonüümsete kommentaaridega. Lugemisele lisab põnevust (ja takistab raamatu käestpanemist) see, et peatükid on mõnusalt lühikesed, kuid sisukad ning lõpevad alati selliselt, et tahad kohe teada, mis edasi saab. 

Minu poolt saab see sari kindla lugemissoovituse - lood on alati huvitava ja ootamatu sisuga, boonuseks üllatavad lõpplahendused. Valmis tasub aga olla selleks, et neid juba niisama lihtsalt käest ei pane ;) 

Selle sarja varasemad postitused:

 - https://raamatugurmaan.blogspot.com/2020/09/sunged-joulupuhad-inglismaal.html