Miks ei ole hea lähedaste eest tõde varjata?

Minevik. Lorna Miller on vähist paranenud noor tüdruk, kes on bändi Crimson suur fänn ning salaja armunud bändi solisti Michaelisse. Peale üht kontserti täitubki tema suur unistus ning Michael kutsub teda bändi tuuribussi aega veetma. Järgmisel hommikul, olles endiselt Michaelist võlutud, läheb Lorna koju. Oma suureks üllatuseks avastab Lorna ühel hetkel oma kodu ukse tagant Michaeli, kes tüdrukut endaga koos tuurile kaasa kutsub. Loomulikult on Lorna nõus temaga kaasa minema. 



Tänapäev. Lorna elab koos oma elukaaslase Nicki, tema tütre Darcy ning enda tütre Liberty'ga õnnelikku kärgpere elu. Oma mineviku tõttu on Lorna enda kodu kindlustanud nii hästi, kui vähegi võimalik - nende kodu on igat võimalikku moodi turvatud, isiklikke dokumente hoiab ta seifis ning oma tütrel Liberty'l hoiab ta väga hoolikalt silma peal, minnes vahest isegi ekstreemsusteni välja. Lorna on püüdnud Liberty't mineviku eest hoida, varjates eriti hoolikalt seda, kes on tüdruku isa. Ühel hommikul ärgates läheb täide Lorna jaoks halvim stsenaarium - Liberty tuba on tühi. Ja Lorna teab täpselt, kuhu ja miks Liberty läks - oma bioloogilist isa otsima.




Minus tekitas õõvastavat tunnet see, kui naiivne Lorna noorena oli. Ta uskus pimesi Michaeli sõnu, kui too ladus talle ette rea põhjuseid, miks ta ei saa lahutada oma abikaasast Diane'st ning hakata Lornaga ametlikult, sh ka meedia ees koos elama. Mida rohkem tüdruk Michaeliga koos oli, seda sügavamale mehe lummusesse ta langes. Minu, kui täiskasvanu jaoks oli selle suhte juures mitmeid ohumärke. Näiteks see, et ta keelas Lornal suhelda tüdruku õe Dee'ga ning sisuliselt hoidis teda jõuga enda juures kinni. Lorna, olles ise noor ja elukogemusteta tüdruk ei saanud sellest aru. Aga eks me kõik ole kunagi noored ja kogenematud olnud. Loo lõpus oli jubedaid, võiks lausa öelda, et isegi vastikuid juhtumisi veel, kuid neid siin postituses lahti kirjutama ei hakka (spoiler alert ;) )

Minu jaoks oli hästi natuke ebausutav see, millise detailsusega Liberty oma isaga kohtumist ja talle mineviku eest kätte maksmist planeeris. Muidugi on olemas teismelisi, kes suudavadki oma tegusid põhjalikult analüüsida ja mitu käiku ette mõelda, kuid, vaadates tagasi enda teismeliseeale, siis arvan, et see on pigem haruldane :D

Kokkuvõtteks ütlen, et "Mitte minu tütar" oli ebatavalisest teismelisest peategelasest hoolimata põnev ja haarav romaan. Tempo oli küllaltki kiire ning mineviku ja oleviku vahel vahelduvad peatükid jutustavad loo, mille peamine mõte võiks ehk olla see, et tõde tuleb alati välja. Ükskõik, kui hoolikalt seda ka varjata.


Suur tänu kirjastusele Pegasus selle raamatu eest!


Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Mis peitub ilusa fassaadi taga?

Miks on hea hoida sotsiaalmeedia kontod privaatsena?

Kas kadunud tüdruku ema süda saab lõpuks rahu?