Salapärased (ja kriminaalsed) juhtumid uhke mõisa suletud uste taga

Ajaloolise krimiromaani "Mõrv Enderley Hallis" tegevus toimub aastal 1933. Loo peategelane Kitty on saanud teada, et tema lähedal mõisas elavad ta sugulased. Et neid lähemalt tundma õppida otsustab Kitty mõneks ajaks oma sugulaste mõisa - Enderley Halli kolida.

Peagi leiavad mõisas aset kahtlased juhtumid. Lukustatud seifist kaovad olulised dokumendid ning üks mõisaelanikest leitakse surnuna. Peale teda leitakse veel ühe mõisaelaniku surnukeha. Kitty kutsub appi eradetektiiv Matthew Bryanti ning koos asuvad nad seda juhtumit uurima. 

Heale krimiromaanile omaselt on siin palju tegelasi ning seeläbi ka palju kahtlusaluseid. Kuna romaani tegevus toimub ühes mõisas, mis tähendab, et süüdlane on üks mõisas viibijaist, siis hakkas mu mõte kohe tööle ning proovisin mõistatada, kes kurjategija olla võiks.

Tegelaste käitumismaneerid ning riietumisstiil olid romaanis kujutatud küllaltki ajastutruult ning mõjusid usutavalt. Peaaegu kõik tegelased (mõne üksiku erandiga) olid sümpaatsed ja siirad. Hoidsin terve raamatu jooksul pöidlaid, et Kitty ja Matthew romaani lõpus kokku jääksid. Seda aga ei juhtunud ning puhtalt juba selle pärast loeksin huviga ka sarja järgmist osa, et teada saada, mis neist edasi saab.

Romaan oli huvitava sisuga, mõnusalt kirjutatud ja tõlgitud, kuid pean tunnistama, et lõpp oli minu jaoks kuidagi pisut kiirustades kirjutatud. Soovitan lugeda!

Salapärane Naissaar

Eesti saared (eriti need, millel elab vähe inimesi või ei ela üldse kedagi) on mind alati paelunud. Üks sellistest saartest on Naissaar. Minu teadmised Naissaare kohta piirdusid suures osas sellega, et teadsin saare militaarse ajaloo kohta mõningaid üksikuid detaile. Seega oli mul hea meel näha, et Petrone Print avaldas raamatu "Minu Naissaar : metsikult ilus", mul tekkis kohe huvi seda lugeda ning Naissaarega läbi raamatulehtede lähemalt tutvust teha.

Nõukogude ajal oli Naissaar tsiviilelanikele suletud ning sellest ajast pärineb ka militaarne "pärand", mille poolest saar kuulus on. Raamatu autor Birgit sattus Naissaarele esimest korda koos oma emaga, hiljem sai temast saare giid. Et seda saart ja "pärandit" oma silmaga näha, käisime abikaasaga mõned aastad tagasi samuti Naissaarel, kuid tookord tutvusime saarega omal käel. Kui nüüd uuesti Naissaarele minema peaksin, tahaksin kindlasti teha giidiga ekskursiooni, kes saarest ja sealsetest vaatamisväärsustest lähemalt rääkida oskaks. 

"Minu Naissaar" on lugu Naissaarest, kuid ennekõike on see ühe tütarlapse suureks kasvamise lugu, milles saar kandvat rolli mängib. Minu jaoks oli südantsoojendav lugeda, kui tugev oli Birgiti hingeline side Naissaarega, saar oli justkui majakaks tema eluteel. Arvan, et tegu on ühe parema Minu-sarja raamatuga, mida lugenud olen, seda nii informatiivsuse kui ka autori kirjakeele poolest. Soovitan soojalt seda lugeda.

Suur tänu kirjastusele Petrone Print selle raamatu eest!

Mis juhtub, kui inimesed teineteisele valetavad?

Kui Carl aastate eesti Helenaga kohtus armus ta naisesse ülepeakaela. Nüüdseks on aga nende suhe lagunemas. Paar usub, et keskonnavahetus teeks nende suhtele head ning nii otsustavad nad vahetada kodud ühe Californias elava paariga. 

Kohale jõudes tundub nii mõnigi asi Carli jaoks veider. Miks näeb maja välja hoopis teistsugune kui piltidel? Või kas see ikka näeb teistsugune välja, ehk Carli mälu lihtsalt petab teda? Kas ta kuuleb kedagi vastu veetorusid koputamas või on need hääled tema ettekujutuse vili?

Ka Carli Helena majas peatuvad Adam ja Scarlett märkavad kummalisi asju. Kas (ja kui, siis miks) on Helena jätnud Scarlett'ile kirjakese?

See raamat tundus mulle juba sisututvustust lugedes põnev ning seda see päriselt ka oli. Autor on nende kaante vahele kirjutanud ühe müsteeriumi teise järel ja olgugi, et kohati tundus neid isegi paljuvõitu olevat, tahtsin siiski väga teada, millega see saladusi täis lugu lõpeb. Üht võin aga kindlalt väita - sellist lõppu ma ette näha ei osanud. 

"Vannun vaid tõtt" oli põnev ja kaasa mõtlema panev romaan. Minu arvates on tegu Stefan Ahnhem'i ühe parima romaaniga. Soovitan lugeda! (Aga olge hoiatatud - seda raamatut on üsna raske käest panna).

Suur tänu Helios kirjastusele selle raamatu eest!

Teised Stefan Ahnhem'i raamatud minu blogis:

"Täiesti teine lugu"