Eesti saared (eriti need, millel elab vähe inimesi või ei ela üldse kedagi) on mind alati paelunud. Üks sellistest saartest on Naissaar. Minu teadmised Naissaare kohta piirdusid suures osas sellega, et teadsin saare militaarse ajaloo kohta mõningaid üksikuid detaile. Seega oli mul hea meel näha, et Petrone Print avaldas raamatu "Minu Naissaar : metsikult ilus", mul tekkis kohe huvi seda lugeda ning Naissaarega läbi raamatulehtede lähemalt tutvust teha.
Nõukogude ajal oli Naissaar tsiviilelanikele suletud ning sellest ajast pärineb ka militaarne "pärand", mille poolest saar kuulus on. Raamatu autor Birgit sattus Naissaarele esimest korda koos oma emaga, hiljem sai temast saare giid. Et seda saart ja "pärandit" oma silmaga näha, käisime abikaasaga mõned aastad tagasi samuti Naissaarel, kuid tookord tutvusime saarega omal käel. Kui nüüd uuesti Naissaarele minema peaksin, tahaksin kindlasti teha giidiga ekskursiooni, kes saarest ja sealsetest vaatamisväärsustest lähemalt rääkida oskaks.
"Minu Naissaar" on lugu Naissaarest, kuid ennekõike on see ühe tütarlapse suureks kasvamise lugu, milles saar kandvat rolli mängib. Minu jaoks oli südantsoojendav lugeda, kui tugev oli Birgiti hingeline side Naissaarega, saar oli justkui majakaks tema eluteel. Arvan, et tegu on ühe parema Minu-sarja raamatuga, mida lugenud olen, seda nii informatiivsuse kui ka autori kirjakeele poolest. Soovitan soojalt seda lugeda.
Suur tänu kirjastusele Petrone Print selle raamatu eest!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar