Kultuuride põrkumine

Prantsusmaal leiavad aset jõhkrad kuriteod rasedate naiste vastu. Kurjategija ei jäta endast maha mitte mingeid jälgi ning tema hüüdnimeks on Ämmaemand (irooniline, kas pole?). Politseinik Olivier Passan on veendunud, et nende kuritegude taga seisab autoärimees Guillard, kuid ta ei suuda seda millegagi tõestada. Passani jaoks muutuvad asjad väga tõsiseks ja ohtlikuks siis, kui kurjategija tema peret ohustab. Siis algab halastamatu jaht, et ta tabada.

Passani karakter oleks otsekui mõnest "tüüpilisest" Skandinaavia krimiromaanist - ta on oma abielu lahutamas ning tal on kinnisidee, et just  Guillard on see, keda teatakse Ämmaemandana. Samas on tema taust huvitav. Kaotanud mõlemad vanemad, sattus ta väikese poisina lastekodusse ning teismelisena sattus ta halvale teele. Lõpuks leidis ta endas piisavalt tahtejõudu, et astuda vajalikud sammud ja saada politseinikuks. Passan leidis, et see on tema viis anda riigile midagi tagasi selle eest, et tema eest hoolt kanti. 



Passan oli abielus jaapanlanna Naokoga. Romaanis tuli väga selgelt esile see, et nad on eri kultuuriruumidest pärit. Minu jaoks oli isegi veidi imekspandav, et nad abielus olid. Naoko tundus minu jaoks olevat konkreetne ja küllaltki karmi iseloomuga, samas kui Passan oli loomult pigem tasane ja leebe. Samas tundus minu jaoks veider see, et Passan oli nii suures vaimustuses Jaapani kultuurist. See oleks muidu täiesti normaalne, kuid tema vaimustus just vana aja Jaapani kultuurist, traditsioonidest, mis tänaseks päevaks võiksid jaapanlaste endi poolt unustatud olla. Kuid kas Naoko jaapanlannana saab unustada midagi, mis on tal algusest peale veres? 

Pean tunnistama, et algul ei "klikkinud" mul selle romaaniga ja lugemine ei edenenud eriti. Aga mida rohkem lugesin, seda rohkem see romaan mind endasse haaras ning pidin end tagasi hoidma, et romaani lõppu mitte piiluda, kui lugemine alles pooleli. Tahtsin väga teada, kes Ämmaemanda nime taga tegutses. Oli see Guillard, keda Passan kahtlustas? Või peitus selle nime taga hoopis keegi teine? Ehk soovid teada, kuidas see romaan lõpeb? Seda ma siinkohal detailideni lahti ei kirjuta. Ütlen vaid, et minu maitse jaoks oli see küllaltki sürreaalne. Sürreaalne, aga autori poolt hästi läbi mõeldud. "Kaikeni" plussiks minu silmis on filmilikud kirjeldused, mis fantaasia mõnusalt tööle panevad. 

"Kaiken" oli minu esimene kokkupuude prantsuse krimikirjandusega ning esmamulje oli väga hea.  Soovitan lugeda, kui Sulle meeldivad krimiromaanid ning soovid, küll läbi raamatulehtede, teha tutvust jaapani kultuuriga. Ahjaa, hoiatan veel, et mõningad kirjeldused on romaanis küllaltki võikad - lugemine omal vastutusel :D


Suur tänu kirjastusele Koolibri selle raamatu eest!

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Mis peitub ilusa fassaadi taga?

Miks on hea hoida sotsiaalmeedia kontod privaatsena?

Kas kadunud tüdruku ema süda saab lõpuks rahu?