Paavo Kangur „Eesti oligarhia“ ehk läbilõige taasiseseisvunud Eesti ärieliidi kujunemises - külalispostitus

Nagu sõrmenipsust on minu viimasest külalispostitusest möödas juba 4 pikka kuud ning selle ajaga on üsna palju muutunud. Esmalt sattusime tervet maailma tabanud pandeemia tõttu piirangutest tulvil eriolukorda, mis õnneks tänaseks on enamjaolt taandunud. Siiski tuleb meil olla valvel, et mitte sattuda tagasi kriisi. Samuti on blogi põhiautor vahepeal muutnud blogi nime. Õnneks on ka uues blogis antud mulle võimalus demonstreerida oma imetabast sõnaseadmisoskust. Selles viimases seisukohas on tubli annus irooniat, seega ärge praeguses väga tundlikus maailmas seda ülemäära tõsiselt võtke. Kuid millest kõneleb siis käesolev postitus? Aga otseloomulikult vähemalt sama kirevast ajast, kui on praegune – Eesti riigi ja sealse ärieliidi kujunemisest. Lisan kohe juurde, et minu seisukohad ja meenutused on subjektiivsed ning peab arvestama, et paljude nende sündmuste ajal olin ma väga varajases nooruses. Aga läheme asja kallale – plaan on Paavo Kanguri poolt kirjapandud „Eesti oligarhia“ raamatule läheneda eelkõige kronoloogiliselt ning mõningaste nopetega erinevatest sündmustest ja isiklikest mälestustest.

1980ndate lõpp ja 1990ndate algus oli Eesti jaoks väga tormiline muutuste aeg. Eelnevalt kehtinud ranged piirangud ja ühiskondlik korraldus keerati peapeale ning tegusamad hakkasid end muutuste tuules kohe ka teostama. Üheks lihtsamaks n-ö kapitalismi rakendamise võtteks oli defitsiitse kauba import. Sellel perioodil oli peaaegu kõik defitsiit ning välismaalt saabunud kaup oli enamjaolt alati parema kvaliteedi ja funktsionaalsusega kui kodumaine kaup. Toodi autosid, tehnikat, riideid, suhkrut jms. Loodi esimesed hulgifirmad. Paljud praegused ärimehed alustasid näiteks kasutatud autode importimisega. Loosi läksid igas seisukorras autod, sest kuldsete kätega meistrimeestest puudust polnud ning soov välismaa auto järgi oli meeletu. Ka minu isa soetas endale 1990ndate alguses oma esimese välismaa auto – Volkswagen Passati. Ajal, kui paljud sõitsid alles Ladadega oli see päris uhke tunne ning eristus ka liikluses üsna tugevalt. Lisaks kaupade importimisele hakati rõhku panema ka eratootmisele. Üsna suures muutuses oli kindlasti meie toitlustusvaldkond. Varem tooni andnud sööklatele ja restoranidele hakkasid järsku igale poole kerkima erinevas suuruses burgerikioskid. Vabaürituste üks tõmbenumbritest olid suhkruvatt ja vahvlid ning poodidesse jõudsid ka esimesed kodumaised kartulikrõpsud. Kiirtoidu kultus oli alanud ning see haaras endasse peagi kogu Eestimaa.

Paralleelselt väiksemate ettevõtjatega kasvas Eestis peale meie esimene ärieliit – need kes tegelesid juba suuremakaliibriliste äridega. Kui rääkida meie ärieliidi kujunemisest, siis ei saa kindlasti ära jätta 1990ndate metalliäri. Tiiu Silves on paljude jaoks juba unustatud nimi kuid 25-30 aastat tagasi oli ta vägagi prominentne tegelane. Mäletan veel selgelt kuidas ta meedias rääkis oma suurtest plaanidest – näiteks oli tal plaan ehitada endale suur villa, mille juurest ei puuduks ka helikopteri maandumisplats. Tol ajal oli see ikka väga ulmeline plaan. Paraku metalliäri õitseng väga kaua ei kestnud ning kes ei suutnud sealt saadud kasumit mujale suunata kadus ka lõpuks ajaloo prügikasti.

Teiseks märgiliseks ärisuunaks sai pangandus. Eestis loodi 1990ndatel meeletult palju erinevaid panku, millest paljud ka üsna pea kadusid. Siiski on Eesti ärimeeste poolt loodud Hansapank olnud alati äriedukuse sümboliks ning panga börsile tulek tegi hiljem miljonärideks nii mõnedki tavainimesed, kes ostsid õigel ajal nende aktsiaid. Nagu ka hiljuti teleekraanil olnud seriaalist näha võis, elasid pangatöötajad ikka hoopis teist elu. Ajal kui enamik eestlasi olid pigem vaesed ja püüdsid eludega hakkama saada elasid nemad paralleeldimensioonis. Hansapank ja tema järglane on olnud ka minu kodupangaks nüüdseks 20 aastat. Seega on mul ka isiklik emotsioon selle pangaga.

Ärieliidi kujunemisele andis oma osa ka erastamine. Kui NSVL ajal olid kõik ettevõtted riigi omanduses siis 1980ndate teises pooles anti võimalus hakata moodustama ka esimesi eraettevõtteid – kooperatiive. 1990ndate alguses hakkas riik enda omanduses olevaid suurettevõtteid müüki panema. Nii mõnigi tollel ajal juhtival positsioonil olnud inimene sai üsna lihtsasti enda valdusesse magusa osa ettevõttest. Kas see oli kõige ausam protsess on ilmselt palju öelda kuid oli selge, et riik ei jõua neid ise ülal pidada. Kadus ära ka suur Venemaa turg, millele kaupa müüa oli eelnevalt väga lihtne. Mõnede näitetena saab välja tuua ekskavaatoritehas Talleks, sõjatehas Dvigatel jne. Paljud nendest nimedest on vajunud unustuste hõlma. Dvigateli asemel laiub tänapäeval näiteks Ülemiste City, piirkond kus on palju erinevaid firmasid ning mis on Tallinna üks olulisemaid äripiirkondi.

Meie ärieliidi kujunemisele andis palju hoogu ka välisinvestorite ja esimeste välismaa ettevõtete turule tulemine. Lasnamäel üleskasvanuna mäletan ühena esimestest Elcoteq´i, mis mingi aeg tegi lausa Ericssoni telefonidele elektroonikat. Ka ABB oli üks esimesi Eesti turule tulnud firmasid, mis tänaseks on Eestis korralikult kanda kinnitanud.

1990ndate teine pool tõi Eestisse suure börsibuumi, kus ka tavainimesed hakkasid endale erinevate firmade osalusi ostma. Selles ajast meenub mulle menusaade Kapital, kus inimesed jälgisid oma valduses olevate aktsiate kursse ning arvestasid palju nad just oma raha võitnud või kaotanud on. Oli huvitav aeg mis paraku lõppes ka esimese majanduskriisiga. Samast perioodist meenub ka rikaste ja ilusate elustiili suurema kajastuse algus. Kroonika, Äripäeva rikaste edetabel jms andsid võimaluse piiluda edukate maailma. Esimesed suuremad villad, puhkusereisid Kanaari saartele ja muudesse tollel ajal eksootilistesse paikadesse on vaid mõned näited kuidas elas meie ärieliit. Ei saa ka ära unustada kriminaalseid olelusvõitlusi, mis lõppesid nii mõnelegi ärimehele kahjuks fataalselt.

21. sajand tõi Eestis majandusellu stabiilsuse. Tavainimesed hakkasid muutuma järjest jõukamaks ning elukvaliteet tõusis kõigil. Jõudis kätte kinnisvarabuum, mille käigus hakati rajama uusi elurajoone. Majad kerkisid kõikvõimalikesse kohtadesse - ka põldudele. Vineerist majad oli uus reaalsus ning nii mõnigi pidi odavalt soetatud kinnisvara hiljem kibedalt kahetsema. Piirkonnad nagu Peetri, Tiskre, Kakumäe, Tabasalu jms Tallinna lähedal paikevad kohad kasvasid lühikese ajaga mitu korda suuremaks. Ka siinkirjutaja elab viimased paar aastat piirkonnas, mis alles 15 aastat tagasi oli väga hõredalt asustatud. Suur kinnisvaramull lõhkes eelmise kümnendi lõpus, mis tekitas Eestis päris mitmeks aastaks suure vindumise.

Sellest ajast tasuks ära mainida ka Skype – legendaarne veebitelefon, mille arendajateks olid eestlased ning mille ostis lõpuks Microsoft kalli raha eest ära. See on üks suurimaid edulugusid, mis Eestist tulnud on.

Praegune aeg on äritegemises olnud pigem stabiilne ja tasakaalukas. Sellised suuri edulugusid ja kiirelt rikastumisi on pigem vähem olnud. Siiski saab välja tuua näiteks Bolt’i ja Tranferwise’i, mis on uuema aja välgatused ning mille edu ei ole ka muu maailma rikastele märkamatuks jäänud. Alles mõnda aega tagasi investeeris oma raha Transferwise’sse sir Richard Branson, kelle omanduses on maailmakuulus Virgini kaubamärk (lennufirma, plaadifirma jne).

Kokkuvõtteks saan öelda, et oli huvitav lugemine ning põnev oli vaadata kuidas üks või teine praegusel ajal tuntud ärimees on oma karjääri alustanud. Samuti saab tõdeda, et just äärmuslikud ajad on hea pinnas erinevate äriideede ja plaanide elluviimiseks. Siiski peab selleks olema ka paras hulk enesekindlust, riskijulgust ja tahet pingutada ning teha tööd. Idee võib hea olla, kuid töötahe peab tugev olema.

Loodan, et teile meeldis minu kokkuvõte ning juba mõne aja pärast saan teieni tuua veel mõne mulle huvipakkuva raamatu. 

Antud raamatu tõi minuni Rahva Raamatu kirjastus.

Head suve ning lugemisteni!