Kui mõelda Tallinna piirkondadele, siis kipuvad (vähemalt mulle) esmajoones meelde tulema kesklinn, Mustamäe ja Lasnamäe. Need on pika ajalooga paigad ning Mustamäelt olen ma ise ka pärit. Kuid kui mõelda väiksematele paikadele Tallinnas, siis meenub üks piirkond, mis võrreldes alguaegadega üsna palju muutunud on - Kalamaja. Kui kunagi oli see piirkond, mida välditi ja soovitati turistidel vältida (eriti pimedal ajal), siis nüüd on see populaarne paik elamiseks. Nii palju kui ise Kalamajja sattunud olen, siis tundub see olevat nagu rahulik ja õdus mull, mille ümber suur ja kiirustav Tallinn.
Mulle meeldis, kuidas autor andis edasi väikeses kogukonnas (ja selle kogukonna Facebooki-grupis) toimuvat. Kuna elan ise ka Tallinna lähedal alevikus, siis oli nii mõnigi mainitud seik mulle tuttav.
Eraldi peatüki pühendas autor Kalamaja tänavatel elanud ja kogukonna hulgas legendaarseks saanud hulkuvale koerale Žorikule. Nii palju kui ise (sotsiaal-)meediast selle koera kohta lugenud olen, olen aru saanud, et selle koera saatus läks inimestele väga südamesse. Nüüdseks jookseb Žorik taevastel jahimaadel ning tema mälestuseks on Arsenali Keskuse juurde püsti pandud mälestusmärk.
Kalamaja ajalooga ei ole ma eriti kursis, seega oli minu jaoks huvitav raamatust lugeda, et 80ndatel paigutati sinna elama vanglast vabanenud inimesi. Kui panna 1+1 kokku ning teha loogilised järeldused, siis see ongi põhjuseks, miks seda piirkonda vältida soovitati ning elanikud olid kimpus varaste jm "kahtlase kontingendiga".
"Minu Kalamaja" oli huvitav lugemine, sain teada palju uut infot selle piirkonna ajaloo kohta ning hakkasin ka ise mõtlema, miks just see piirkond inimeste seal nii populaarseks saanud on.
Suur tänu kirjastusele Petrone Print selle raamatu eest!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar