Leedu on riik, mis on küll meile lähedal, kuid kus ise üpris vähe käinud olen. Siinkohal tuli appi Petrone Print, mille Minu-sarjas ilmunud raamatust "Minu Leedu : see kolmas Baltimaa" selles postituses muljetan.
Autori hea sõnaseadmisoskus hakkas mulle meeldima juba raamatu esimestest peatükkidest. Kui panna ühtede kaante vahele kummaline riik (sest nt kroonlühtrid spordisaalis ON kummaline) ning hea kirjasulega autor, saab lõppetulemus olla ainult puhas lugemisrõõm.
Leedu on üks neist riikidest, kus inglise keelega suurt midagi peale pole hakata (eriti, kui on vaja vanemate inimestega suhelda). Muidugimõista on erandeid. Olen ise seda meelt, et mõnes riigis pikemalt viibides oleks kasulik ka kohalik keel selgeks õppida ning antud raamat ainult kinnitas mu arvamust.
Minu-sarja raamatutes loen alati suure huviga kohaliku köögi ja rahvustoitude kohta. Leedu köök meie omast nii palju ei erinegi - kasutavad nemadki toidutegemisel palju kartulit ning toitude maitsestamisel vürtse ülemäära palju ei kasutata. Mulle jäid raamatust meelde kaks sööki - tsepeliin ning šokotis, mis mõlemad kõlasid minu jaoks isuäratavalt ning tahaksin neid kunagi Leetu reisides kindlasti proovida.
See raamat andis huvitava ülevaate Leedust, sealsest eluolust, kommetest, rahvusköögist ja muust. Naguy ka postituse alguses mainisin, siis autori kirjastiil meeldis mulle samuti. Üks Minu-sarja raamatutest, mida julgen kindlasti soovitada!
Suur tänu kirjastusele Petrone Print selle raamatu eest!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar